Lasteaed ja koolivalmidus

Kuidagi on tekkinud olukord, kus osad lasteaialapsed saavad koolitee alustamisega hästi hakkama ja teised mitte.

Osad lapsed on alushariduse omandanud, osad mitte, ja viimastel tekib puuduliku põhja tõttu ka juba esimeses klassis teistega võrreldes mahajäämus. Erinevus pidi olema rohkem lasteaiati kui lapseti. See on lühike kokkuvõte murest, mida olen kuulnud eri koolide eripedagoogidelt ja klassiõpetajatelt. Pigem iseloomustab see mure suuri kohti, kus õpetajad esimesse klassi tulnud lapsi üldse ei tunne. Meil on seega kaks muret: osad lapsed pole lasteaias koolivalmiduseni jõudnud mistahes põhjustel ja enamasti selguvad probleemid alles esimese klassi teises pooles või veelgi hiljem, kui hulk vett on jõudnud juba merre voolata.

Lasteaedade tase erineb tõesti väga palju, ja kui siia liita veel kodude erinevus ning laste endi erinevus, siis on pilt esimeses klassis ikka üsna kirju. Tegelikult on lasteaed, eriti lasteaia viimane aasta mõeldud just nimelt kooliks ettevalmistusteks, võimalike vigade silumiseks ja nõrgemate järeleaitamiseks. Võib arvata ju, et tugevamad lapsed on suurema koduse toega, loevad lasteaias teistelegi raamatuid ette ja saavad ilma mingi koduse drillita 20 või isegi 100 piires (alushariduse õppekava nõuab 10 piires) rehkendamisega üsna hästi hakkama. Nendele lastele on vanemad saanud pakkuda soodsat arengukeskkonda, kus on rikkalikult põnevat lugemisvara, rendavaid mänge, perega koos sportimist ja reisimist. Võimalik, et koos on harjutatud ka kirjutamist ja arvutamist, käidud teatris ja muuseumis. Kõigil lastel selliseid võimalusi ei ole, mistahes siis põhjused on. Ja selleks ongi alusharidust pakkuv lasteaed, oma õppekava, metoodiliste materjalide, väljasõitude ja harjutusvihikutega, et KÕIK lapsed saaksid vajalikul tasemel vajaliku ettevalmistuse.

Omaette küsimus on, milline ettevalmistus siis täpselt on „vajalik“? Muide, selles osas ühtne pilt puudub. Kuna lasteaia lõpus riigieksameid ei korraldata (ja palun nii jäägugi), ühtseid riiklikke arenguteste ei tehta ega pole isegi metoodilisi materjale, mis soovitud tulemusi paremini kirjeldaksid, siis tõlgendab iga lasteaed alushariduse õppekava oma äranägemist mööda. Rääkides erinevate lasteaedade juhatajatega, siis saame väga erinevad tõekspidamised: osad väärtustavad minimaalset akadeemilist tööd (liigitades sinna alla kõik kooliliku: kirjutamise, jutustamise, arvutamise, lugemise), ja on võtnud eesmärgiks täita alushariduse õppekava miinimumi ulatuses. Lapsevanematele öeldakse, et kui nood midagi muud tahavad, viigu lapsed eelkooli. Samal ajal on eelkoolid mõeldud tegelikult ju nende laste jaoks, kes lasteaias ei käi, kuna lasteaed peaks lapse täiel määral kooliks ette valmistama.

Teised lasteaiad jällegi rõõmustavad, kui nende lapsed on koolis edukad, ja harjutavad lastega peaaegu et salamisi kalligraafilist kirja keerukamate lausetega (Maali kallas klaasi piima) ja liidavad – lahutavad 20 piires. Kuna lapsed õpivad selles vanuses pööraselt kiiresti, siis on ka tulemused vaid väikese erineva lähenemise tõttu ka väga erinevad. Ühel juhul on omandatud alushariduse õppekava miinimum, teisel juhul maksimum – ja seda mitte ainult „koolioskuste“, vaid ka kõikide muude alusharidust puudutavate oskuste osas – oskus toolil rahulikult istuda, oskus pedagoogi sõna kuulata, oskus teistega koostööd teha, oskus sündmusi ajalisse järjekorda panna ja arusaadavalt ümber jutustada ja nii edasi. Miinimumi ja maksimumi vahe on väga suur. Kusjuures lasteaias, kes väärtustab miinimumi, võib vabalt lugeval lapsel hakata väga igav ning see igavus võib omakorda ahvatleda koerust tegema… Ja ka vastupidi – väga kõrgete nõudmiste puhul võib mõnes lapses tekkida kius ja trots. Ma ei püüagi siin väita, et alushariduse andmine mingi kerge töö oleks, vastupidi!

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kohustab lapsevanemat kooli viima lasteaiast pärineva koolivalmiduskaardi. Niipalju, kui olen lapsevanematega rääkinud, erines ka selle kohustuse täitmine seinast seina – mõnel pool ei antud lasteaiast midagi kaasa ja kool ei küsinud ka, mõnel pool anti kaasa kolm mittemidagiütlevat lauset ja vähemalt üks vanem oli õnnetu, sest tema lapsele antud kaart väljendas palju rohkem lasteaia pedagoogi isiklikke suhtumisi kui adekvaatset pilti lapsest. No võib ka olla, et vanemale lihtsalt tundus kirjapandu nii ebaõiglane, aga selge on see, et mitte mingit standardit ega vajadusel vaidlustusõigust vanemal selle va koolivalmiduskaardi osas pole. Sest mida õieti tähendab 6-aastase lapse kohta kirjutatud lause „N. ei oska kollektiivis käituda“? Kas see mitte ei tähenda, et N-i kasvataja pole suutnud rühmas sobivaid reegleid kehtestada? Kas see võib tähendada, et kooli jõudes on lapsel juba negatiivne silt küljes? Äkki oleks olnud rohkem abi, kui N-i lasteaia-õpetaja oleks kirjutanud „N-l võib esineda raskusi asjade jagamisel teiste lastega, ent see on ületatav, kui talle iga kord enne ühistegevuse algust meelde tuletatakse, et seda ülesannet saabki ainult koos tegutsedes täita?“

Kindlasti on olemas ka positiivseid näiteid, kus lasteaia poolt avastatud probleemid on konstruktiivselt ja asjakohaselt koolivalmiduskaardil koolile edastatud, ja lapse ning pere aitamine saab loomulikku rada pidi jätkuda. Ma vähemalt loodan nii, ühestki sellisest näitest veel kuulnud pole. Aga rääkima kiputakse ju ikka ebaõnnestumistest.

Kogu see tegelikult üsna suur segadus on põhjuseks, miks ma kirjutasin alusharidust puudutavasse eelnõusse, et koolivalmiduskaardi esitamine ei ole enam vanema KOHUSTUS, vaid on ÕIGUS. Selleks tuleb muuta kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse paragrahv 16 lõike 5 teist lauset.

Praegu kõlab see nii: Lasteasutuse õppekava läbinule annab lasteasutus välja koolivalmiduskaardi, milles on kirjeldatud lapse arengu tulemused. Vanem esitab koolivalmiduskaardi kooli, kus laps asub täitma koolikohustust.

Uus sõnastus oleks: Vanemal on õigus esitada koolivalmiduskaart kooli, kus laps asub täitma koolikohustust.

Kui kunagi saavad olemas olema riiklikult ühtlustatud metoodikad ja suunised, kuidas selle koolivalmiduskaardiga ikka täpsemalt on, siis võib edasi mõelda kohustuse taastamise peale. Aga enne seda tuleks alushariduse “lõpp-produkt” praegusega võrreldes palju täpsemini kirjeldada – või ka mõnel muul moel näitlikustada, milles ikkagi täpsemalt see koolivalmidus seal kaardil ilmnema peab.

Kasutangi suve muuhulgas lasteaedu puudutava eelnõu ehk siis seda valdkonda puudutavate seadusemuudatuste ettepanekute tegemiseks, kui kellelgi on veel midagi sinna teemasse pakkuda, ootan tänuga kas siin kommentaarides või liisa@pakosta.ee

Olen ka väga tänulik, kui avaldate arvamust koolivalmiduskaardi asjus või kirjeldate oma pere kokkupuuteid sellega.

(lugu ilmus esmalt Delfi poliitblogis 31.07.2011)