Tasuta kõrgharidus ja noored emad

Haridus- ja Teadusministeeriumis valminud tasuta kõrghariduse eelnõu on üldiselt igati asjakohane dokument, lühikesele valmimisajale vaatamata ka terviklik.

Tegu on IRLi ühe tähtsama valimislubadusega, mille mõte on selles, et kõik ülikooli eestikeelsele õppekavale vastu võetud ja normaalajaga õppivad tudengid saavad õppida ilma õppemaksuta – täna maksavad umbes pooled tudengid oma õpingute eest ise, tõsi, sealhulgas on ka osaajaga tudengid.

Ent on mõned detailid, millele olen ka juba ministeeriumi tähelepanu juhtinud. Näiteks on olnud ekslik nii eeldus, et lapse sünd ja õpingud on ühitamatud kui ka sellest tuletatud järeldus, et elu olevat mustvalge. Senimaani on lapse sünd ülikooliõpingute ajal tähendanud paratamatu ja vajaliku mõistuspärast ühitamist: noor lapsevanem võtab akadeemilise puhkuse, paar ainepunktikest õnnestub tite kõrvalt ja „puhkuse“ ajal ära teha ja nii on õppetööle naastes võimalik saavutada vajalik täismaht sisuliselt osalise „tööajaga“.

Eelnõu seletuskirjast aga loeme uut varianti, millega ma kuidagi nõustuda ei saa.

Tsiteerin eelnõust: “Eelnõu § 4 punktis 1 ja § 8 punktis 17 sätestatakse, et akadeemilisel puhkusel viibides ei osale üliõpilane õppetöös. Akadeemiline puhkus võetakse akadeemilisest tegevusest puhkamiseks, mitte võlgnevuste kõrvaldamiseks ja sisulise õppeaja pikendamiseks. Akadeemilisele puhkusel siirdumine tähendab seda, et üliõpilane deklareerib, et tal on põhjused, mille tõttu ta õppekava täitmises ei osale. Senine õppeasutuste praktika on olnud erisugune – mõned õppeasutused on lubanud akadeemilisi võlgnevusi akadeemilise puhkuse ajal kõrvaldada, mõned mitte. Muudatusega praktika ühtlustatakse ja üliõpilasi koheldakse võrdsemalt. Endiselt ei arvestata akadeemilist puhkust õppekava nominaalkestuse hulka. Seega väikese lapse kasvatamisel, haigestumise või kaitseväeteenistuses viibimise korral on endiselt võimalik terve õppekava õpingud nominaalkestuse jooksul läbida õppekulusid hüvitamata”.

Ei vasta tõele seadusemuudatuse aluseks pakutud väide, et lapse sünni korral võetakse akadeemiline puhkus akadeemilisest tegevusest puhkamiseks. Tegelikkuses ei lülitu naisel ajutegevus ega kirjaoskus lapse sünni järgselt välja. Meenutagem, et vanemahüvitise perioodil on soositud lausa riiklikul tasemel (ja tervemate laste ning õnnelikumate vanematega, samuti kõrgema iibega riikides Eestiga võrreldes veelgi enam soositud) kas osakoormusega (isikustad sotsiaalmaksuga maksustatava palga korral) või täiskoormusega (nt ettevõtluses dividenditulu või FIE tulusid teenides) töötamine. Täpipealt nõndasamuti on ka väikese lapse kõrvalt mõõdukas akadeemiline tegevus vägagi tervislik nii lapse vanemale kui ka lapsele endale. Uus laste ja perede riiklik arengukava, samuti Eesti inimarengu aruanne rõhutavad samuti, et töö või õpingute ja pereelu ühitamise võimaldamine on äärmiselt vajalik, et vältida liiga pikki pause. Pigem peaksime seadusandlikul tasemel igati soosima, ja seda on soosinud ka IRL’i programm ning praktilised otsused seadusandluse tasemel, et selline ühitamine oleks igati ja ühtlaselt kättesaadav. Lisan juurde ka võrdluseks, et kui laps saadakse väga noorelt, gümnaasiumiõpingute ajal, siis me ju samuti toetame lapsekasvatuse ja õpingute igakülgset ja perele sobivas ajagraafikus ühitamist.

Minu ettepanek on eelnõus enne selle seaduseks saamist see koht ära muuta nii, et endiselt oleks võimalik soovijatel akadeemilise puhkuse ajal ülikoolis ka osalise koormusega õppida, olgu kasvõi üks-kaks ainet läbides. Loomulikult oleks tegemist VÕIMALUSE, mitte kohustusega. Kelleltki see tükki ära ju ei võta küljest, aga mõnda noort peret võib vägagi aidata. Ja seda polekski nii vähe. Kuidas teie arvate?

(See lugu ilmus esmalt 01.08.2011 Delfi poliitblogis)