Kus see laps siis käima hakkab?

Veel tänagi pole osadel lastel, kes vähem kui kuu aja pärast peaksid kooli minema, veel teadagi, MILLISESSE kooli nad lähevad.

Tallinna kooliviletsuse probleem pole ainult linna haridusametnike kapsaaias, vaid suuresti ka linnaplaneerijate lakkamatu „unustamise“ tagajärg. Laste lasteaia- ja koolikohad on lihtsalt alatasa ära unustatud, kui linna planeeritud on või kui ehitamiste-rekonstrueerimiste jaoks lubasid on jagatud.

Selleks, et elamine elamisväärne oleks, tehakse enne ehitamist planeering. Planeeringu tegemise mõte on selles, et kõik erinevad elukavliteedi aspektid kaalutakse ja vaagitakse läbi ja leitakse parimad lahendused. Läbi tuleb vaagida ka kogu sotsiaalpool: et kui ehitatakse uusi elumaju, siis kus hakkavad käima sealsed uued elanikud lastesõimes? Lasteaias? Koolis? Arsti juures?

Elementaarne? Tegelikkuses kipub see kohalikel omavalitsustel alatasa meelest minema. Nimelt on kohalik omavalitsus see, kes planeeringut ikkagi päeva lõpuks arutab, heaks kiidab või tagasi lükkab, ümber teeb või täiendab. Ning arusaadavalt on see nõnda säetud just seetõttu, et üks arendaja ei tarvitse tulevaste elanike elukvaliteedi pärast ehk rohkem muretseda kui oma kasumi pärast – samas omavalitsuse jaoks on elanike elukvaliteet kõige esimene mure. Seepärast on just kohalik omavalitsus see, kes peab kõik planeeringud tegema ning sealjuures lastesõime, lasteaia ja koolikohtade peale üsna täpselt mõtlema. Midagi uut selles pole, esimest korda tuli see nõue kohalikele omavalitsustele ligi 200 aastat tagasi, mil talurahvaseadusega pandi kohalikele omavalitsustele kohustus elanike arvule vastavalt koole avada, iga 1000 täiskasvanud elaniku kohta tuli avada koolimaja.

Tänapäeval aga ei püsi see kohustus omavalitsustel aga sagedasti meeleski. Tulemus: nendes kohtades, kuhu on hoogsamalt viimastel aastatel uusi elamuid ehitatud, on lasteaia- ja koolikohtadega tõsine kitsas käes. Iseenesest need ju ei teki, ikka tuleb samamoodi planeerida nagu autode parkimiskohad, mis planeeringutes alati kirjas on. Imelik lugu – autod ei lähe kunagi kohalikul omavalitsusel meelest ära, lapsed aga ununevad peaaegu alati. Huvitaval kombel see näiteks Soome kohalikel omavalitsustel meelest ära ei lähe ja seal aetakse täpselt näpuga järge, et koolikohad, lasteaiakohad ja uued elamispinnad kõik koos ehitatud saaksid. Tulemus: soomlane vaatab meid üllatusest kuu-suuruseks veninud suuga, kui me räägime, et meil lasteaiakohti pole või et koolikohti Tallinnas on nii, et neid on seal, kus lapsi pole ja vastupidi.

Ehkki Eesti seadustes on see lasteaia- ja koolivõrgu ehk kokku haridusasutuste võrgu loomine üldmõistena ja kohsutusena ja terve mõistusegi järgi kohaliku omavalitsuse jaoks ülesandena igati kirjas, siis ehk on abiks, kui seadustesse laste olemasolu meeldetuletusena sisse kirjutada? Näiteks niiviisi:

 Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (RT I 16.11.2010, 13) § 40 lõike 4 punkti 6 täiendatakse pärast sõna „varale“ sõnadega „koolide ja koolieelsete lasteasutuste võrgu kujundamisele,“.

Planeerimisseaduse (RT I, 21.03.2011, 4) paragrahvi 8 lõiget 3 täiendatakse punktiga 16¹ järgmises sõnastuses:

„16¹) piirkonna haridusasutuste võrgu kujundamine vastavalt omavalitsusüksuse vajadustele;“.

Või kuidas teie arvate, kas uute eamurajoonide ehitamisel tuleks sellele ka mõelda, et kuhu need lapsed sealt ka lasteaeda ja kooli käima hakkavad?


(lugu ilmus esmalt Delfi poliitblogis 02.08.2011)