Lapsevanemad, kes on tunnistanud oma väsimust, on saanud avalikkuselt korralikult kolki. Kertu Rakke. Kati Saara Vatmann.
Õigupoolest on muidugi olnud jama selles, et kumbki kirjasõna meisterlikult valdav daam pole otse öelnud, et nad on väsinud. Mõlemad on rääkinud sellest läbi lillede, mingeid muid teemasid kattevarjuks tuues, ja on täiesti võimalik, et need lilled polnud õigesti valitud.
Õigupoolest on muidugi olnud jama selles, et kumbki kirjasõna meisterlikult valdav daam pole otse öelnud, et nad on väsinud. Mõlemad on rääkinud sellest läbi lillede, mingeid muid teemasid kattevarjuks tuues, ja on täiesti võimalik, et need lilled polnud õigesti valitud.
Koristaminegi edeneb paremini, kui promill on veres, rääkis Rakke. Ja siis veel midagi sellest, et alkohol aitavat titekilosid kaotada, isegi vist autoroolis sõites. Titemasendus, sünnitusjärgne depressioon – nii said asjast aru rahvakommentaarid ja tõenäosus on suur, et üsna täpselt. Koristamist tuleb lastega kõvasti juurde ja kaalukõikumisi ka, ainult et kummagi asja vastu ei aita väikene ega ammugi mitte suur naps. Ma ei tea ühtegi paremat retsepti, kui et koristada tuleb lihtsalt varasest kiiremate liigutustega ja ilmselgelt loobuda mõnedest standarditest, no näiteks loobuda muretsemast väikese tolmu pärast kapi otsas või kauniduse huvides voodipesu triikimisest. Sest kõike ei jõua. Küll hiljem, kui lapsed suuremad, jõuab jälle igal nädalal kapipealsedki üle käia ja voodipesu pesu kasvõi kergelt tärgeldada. Ja noh, mis nendesse va titekilodesse puutub, siis alkoholis on kaloreid üksjagu, kasulikke toitaineid aga väga napilt. See tähendab, et vajaliku toitainetekoguse saamiseks tuleks omandada väga palju kaloreid. Nii et asi ei ole selles. Kaasaegses ühiskonnas mõjub laps väga mitmel põhjusel väsitavalt. Ema on sageli lapsega üksi, ühiskondlikud nõudmised on väga kõrged, teadmisi ja oskusi võib nappida, erinevus chillivatest sõpradest tundub liiga suur, kulutused arutult kõrged ning – hakkama saab ju ilmagi, ja vaat et pareminigi. See kõik väsitab. Väsimust on väga raske tunnistada, ja ega meiegi kellegi teise sisse ei näe, et mis seal tegelikult toimub. Kuna Kerttu Rakke ise nii kenasti ja avameelselt oma tunnetest jutustas, ainult selle tõttu söandan sekka arvata. Kindlasti mitte hukka mõista – inimene tunneb väsimust ja vajab abi, mitte tänitamist. Igaüks võib vahel väsida. See on peaaegu et inimõigus.
Kati Saara Vatman püüdis maakohas teenida erivajadustega lastele loomateraapiat ja kunstitunde pakkudes, ent kukkus selles läbi. No ei tulnud välja, ikka juhtub, kõik ei saagi ega peagi õnnestuma. Miskipärast otsustas ta oma ebaõnnestumisest aga Delfisse loo kirjutada ja selles sajatada midagi niisugust, et erivajadustega lapsed olevat omaenda vanematele karistuseks, jah, vanematele, „ kes säärase võsukese ligi tõmbasid” (Vatmani sõnad), paar halba ütlemist oli tal veel varuks. No jälle valus lugemine. On päris hästi ette kujutletav, et kui puudub vastav haridus (egas ilmaasjata seda kunsti muidu viis aastat ülikoolis õpita) ja oskus spetsiifilisi olukordi hallata, võibolla läks ka laste arv liiga suureks, siis läheb silmade eest kergesti mustaks. Ent et kas selles nüüd teised süüdi on, vaat ei oska küll takka kiita. Väsinud inimese suust tuleb kergesti kuri sõna välja, sagedasti ka täitsa ilmaasjata. Võib ka ette kujutada, mis tundega lugesid erivajadustega laste vanemad seda kirjutist – kellele ei maksa keegi oma lapsega tegelemise eest seda tunnitasu, mida Vatman ootas, ja kes ei saa seda puhkusehõlpu, mis Vatmanil tekkis, kui ta ma-ei-teagi-mis-asjaks-siis manuliseks võetud lapsed enda juurest ära, tagasi kodudesse saatis. Väsinud inimene peaks kõigepealt puhkama, enne kui maailma asju üritab seletama hakata, muidu võib asi kergesti metsa poole minna. Eks vast igaühel ole midagi, mida ta kahetseb – aga mis kunagi öeldud väsinult ja kurnatult, kui närvid krussis ja unetus kuklas trampimas. Esmalt ikka korralikult välja magada, hommik on õhtust targem.
Miks ma seda üldse kirjutan, Delfi poliitblogis veel pealegi? Lapsevanemate ja lastega tegelevate inimeste väsimustunne ei ole nalja- ega tühiasi, ja see pole tegelikult lõpuni ka nende inimeste eraasi, vaid terve ühiskonna mure. Väsimus rüüstab inimest ennast ja tema lähedasi, selle all kannatavad lõpuks ka lapsed. Väsimus tekitab agressiivsust ja tervisthävitavat käitumist. Kaks tubli naist on seda värskelt ja väga värvikalt näitlikustanud.
Ma ka emana vahest väsin, ja kuidas veel, ning ega mul ka mingit imerohtu pakkuda ole - peale magamise ja taastumise või ka lihtsalt puhkehetkede leidmise. Riiklikus või kohalikus poliitikaseadmises, aga veelgi rohkem oma igapäevases suhtlemises, ütlemistes ja mõtlemistes tuleb sellega arvestada, et kaasaja lapsevanema, aga ka pedagoogi ja lastekaitsetöötaja üks tõsiseid muresid on väsimus, kurnatus, ja seda kõike tohutu „sa-ei-tohi-ju-väsida“ surve all. Kedagi teist oma väsimuses süüdistada pole kindlasti mõtet. Lapsed on ju tegelikult ikka väga armsad ja annavad palju jõudu – ja seda sõltumata sellest, millistena nad parasjagu meie ees seisavad. Kes tahab lastega töötades elatist teenida, aga teistmoodi tunneb, eks sellel tule leib paremini lauale mõnda muud tööd tehes. Pole ka ime, et meil pedagooge, arste ja lastekaitsetöötajaid nii palju puudu on.
(lugu ilmus esmalt Delfi poliitblogis 29.07.2011)
Olen üle pika aja siin blogis ja mulle tõesti meeldib Teie kirjutisi lugeda.
VastaKustutaVäikese või suure napsi jaoks ikka põhjuse leiab! Ainult, et see kipub ju üldteada olema, et kontrolli alt välja pääsemine üpriski hõlpsasti juhtuda võib. On õigus, et väsimus "rüüstab" inimest, mõistlikus ulatuses on siiski kohati ehk väike pits mõeldav, kuid liialdamine ei sea juba ohtu mitte ainult ennast, last ja teisi lähedasi. Vaid ka teisi inimesi, kui näiteks aurusena rooli istuda. Nagu vist ka samade naiste puhul juhtunud? Seega peaks tõesti aja ehk maha võtma ja asjade üle hästi järele mõtlema. Kas üksi või mõnda inimest, keda usaldada, seltsi võttes.