Kes kardab Dalai Laamat?

Kuulda on olnud kirjast, kus hoiatatakse Eesti poliitikuid Dalai Laamaga kohtumise eest.

Kuna tegemist olevat ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud dokumendiga, siis mina seda näinud pole. Sellegipoolest kavatsevad vaprad Mart Laar ja Ken-Marti Vaher augustis Eestit külastava Dalai laamaga kohtuda, ja see on hea. Tänane Eesti Päevaleht keskendub Ene Ergmale, aga ma jätaks tema siit üldse välja, tema arg naine küll ei ole, oi kaugeltki mitte. Ja Riigikogu esimehel on tõesti tihe graafik. No Brüsselise käis ka hiljutisel tippkohtumisel Ilves, sest Ansipil oli kalendris teine kohtumine. Ergma iga kohtumise või mittekohtumise pärast ei tasu küll meelt heita – sest tegelikult on tegu kange ja vaba mõtlemisega naisega, ja ühte naist sobibki asendama kaks meest (Laar ja Vaher niisiis). Vaatame suuremat pilti.

Me oleme rahvusvahelistunud, seda näitab kasvõi meie suutlikkus Liibanoni sündmusi viimaste detailideni kajastada. Me ei ole rahvusvahelistunud, kui teistes küsimustes kardame oma arvamust avaldada. Kas me ikka peame käituma nii, nagu teised, ning igasugused oma ellujäämise pärast heitlevad väikerahvad üle parda heitma? Seda sellele vaatamata, et vaid mõni aastakümme tagasi oli meile endile iga kohtumine mõne riigi võimkandjaga erakordselt oluline ja tähtis. Nüüd peaksime kõik selle unustama? Õnneks on meie välispoliitiline tugevusvaru piisav, et mitte lasta endale ette kirjutada, kellega me kohtume.

Kümme aastat tagasi ei vaadatud IRL’i esimehe Mart Laari kohtumisele Dalai Laamaga samuti just hea pilguga. Tollane välisminister Toomas Hendrik Ilves oli toetava hoiakuga. Laari kohtumisele Dalai Laamaga ei järgnenud aga mingit katastroofi ning suhted Hiinaga on rahulikult, isegi hästi edasi arenenud. Jah, Hiina on vahepeal tugevnenud, kuid meie oleme saanud EU ja NATO liikmeks. Nii et oluliselt pole olukord muutunud.

Kellegi töö loomulikult ongi karta ja hoiatada, aga alati tuleks mõelda, miks, mis kontekstis, ja milliste eesmärkide nimel. Omal ajal hoiatati IRL’i tungivalt Nord Streami lepingu tagasilükkamise raskete välispoliitiliste tagajärgede eest. Ükski hoiatus ei realiseerunud. Huvitav, kas keegi Riigikogule kunagi ka ülevaate esitab, miks need seisukohad ei realiseerunud. Aru ei saa ma ka sellest, miks me peaksime Hiina ees sellisel kombel koogutama, Riigikogu Tiibetisse suunduva delegatsiooni saatsid nad niikuinii pikalt. Jääbki arusaamatuks, miks seda tehti. Sest suurima tõenäosusega oleks see tulnud tagasi ning, nagu omal ajal sotsid juba kuulutanud, et Hiinas on kõik parimas korras ning tegelikult on see maa Eestile lausa eeskujuks.

See on väga oluline meil kõigil meeles pidada, miks meie riigi Välisministeerium asub just nimelt Islandi väljakul.