21. aprill 2014

Kooselu küll, aga lapsed?

Kooseluseadus erineb perekonnaseadusest kahjuks just laste osas. Tänases Eesti Päevalehes ilmunud loo tekst.

FreeDigitalPhotos.net
Iga pere, kus kasvab vähemalt üks õnnelik laps, on hea perekond. Samasooliste perede täielikuks legaliseerimiseks mõeldud kooseluseaduse eelnõu teeb aga laste elu kibedamaks.
Kui hakata laste, nende vanemate, nende vanemate eelmiste ja tulevaste partnerite pereelu reguleerima, pidades last justkui mingiks vahetatavaks mööblitükiks, kelle puhul on olulised vaid täiskasvanute õigused, siis sellele vundamendile head maja ei ehita.
Lapsed välja arvatud
Põhiseadus ega ka ükski teine Eesti seadus ei ütle, kes on perekond. Ega see asi vanastigi üheselt selge olnud. Ühe vanema surm oli tavaline, asemele astus kasuvanem, orvud või hüljatud lapsendati. Laste saamine oli piiratud ressursside olukorras privileeg, paljud jäid üksikuks. Nõnda olid laste huvid esikohal, nende üleskasvatamiseks pidi toitu jaguma.
Võib-olla on sellisest traditsioonilisest pereloomise võimaluste piiratusest pärit praegune soov võrdsuse ja võrdse ligipääsu järele, aga ka pingete kuhjumine üha väiksema arvu laste „jagamisel”. Ent kõiki huvisid kaaludes omistatakse arenenud tolerantses maailmas, nagu ka Eesti põhiseaduses eriline tähtsus lapse huvidele. Kui ehitada perekonnaseaduse kõrvale teise nimega, ent sisult sama institutsioon, jääb kahe perekonnaseaduse erinevus ainult paari protsenti paragrahvidesse ja puudutab huvitaval kombel just lapsi. Lapsed on kas üldse maha vaikitud või on lapse mittebioloogilisi „kasuvanemaid” üritatud emale ja isale ainult õiguseid pidi juurde liita, jättes kohustused kõrvale.
Kooseluseaduse eelnõu annaks lapsevanema partnerile, kes pole lapse ema ega isa, õiguse nõuda kohtu kaudu regulaarseid lapsega kokkusaamise aegu. Lastega on tõesti tore suhelda, ent see toredus ei kaalu üles sedaviisi rõhutatud kolmanda isiku õigust lapsele. Lapse emal-isal on lapsega suhtlemise õigus niikuinii, ja eks sellistest kolmnurkadest (või hulktahukatest) päriselus probleemipundar kerima hakkabki.
Kooselupartner tahab tunda, et tema on lapsele sama tähtis. Ent (eks)partnereid võib olla kokkuvõttes mitu. Halvimal juhul tuleks lapsel kasutusele võtta eraldi päevik selle kohta, keda ta parasjagu kohtumisega rõõmustama peab. Väga erandlikel juhtudel lubab suhtluskorda kolmanda isikuga määrata juba praegunegi perekonnaseadus. Ehkki elus tuleb tõepoolest ette olukordi, kus lapse kõige parem tagala oleks just kasuvanem, peavad riik ja seadused neid olukordi lahendama sisuliste lepitusmenetluste, mitte kohtuasjadega.
Lapsed ei söögi?
Perekonnaseadus reguleerib abielu ja kooseluseadus kooselu, mõlemal juhul peavad täiskasvanud teineteist ülal pidama. Erinevus on selles, et lapsed on kooselust välja jäetud. Isegi tavapäraste majapidamiskulutuste puhul peetakse silmas ainult teist täiskasvanud partnerit, lapsi ei nimetata üldse.
Kui vaadata näiteks sotsiaal- ja lastetoetuste määramise praktikat, siis tekiks olukord, kus laps jääb mingitest toetustest ilma, sest temaga elab koos üks teeniv täiskasvanu, kes pole tema ema ega isa, ent sellel täiskasvanul pole samal ajal kohustust tasuda lapse trennide eest või last muul moel aidata. Lapse vaatepunktist tekivad ebasoodsad käärid. Kuskil võib olla veel lapsele elatisraha võlgnev vanem. Kui vaadata asjadele lapse silme läbi, siis tuleks igal juhul vältida lapsele kallite inimeste mis tahes omavahelisi kohtukäimisi. Sama ühekülgselt on kooseluseaduses lahendatud ka pärimisõigus. Piltlikult öeldes: kui naisel on laps ja korter ja ta elab oma uue partneriga vabaabielus, pärib ema ootamatu surma korral korteri laps. Kui ema kooselu registreerib, pärib peamise osa ema uus partner. Huvitaval kombel ei teki partnerile ka ühtegi kohustust last ülal pidada või majutada.
Samal ajal on ka abielu jäänud pidama muinasaega, kus peamine pärija oligi abikaasa. Vanal ajal oli see mõistlik, sest tema oli kas laste vanem või vähemalt täieõiguslik kasuvanem. Tänapäeval tuleb lähtuda tegelikest, nõrgenenud peresidemetest ja tagada lastele palju parema kindlustatuse.
Lapsendamise eesmärk on tagada lapsele perekond, mitte perekonnale laps. Seetõttu on lapsendamisreeglid paaridele väga tundlikud, ka sootundlikud. Eesti on üks kogu maailma liberaalsema ja sooneutraalsema lapsendamisseadustikuga riike. Meil on lubatud ja ka levinud praktika üksinda lapsendada. Suured probleemid puhkevad tavaliselt sellest, et laps on küll toredasti uues peres, ent lapse eemal elav bioloogiline vanem ei anna tema lapsendamiseks nõusolekut. Eelnõus pakutud mehaaniline lapsendamisõiguse laiendus tekitab liiga kergesti pingeid juurde.
Laps tagasi tähtsaimaks
Peremudelid on muutunud lühikese aja jooksul. Sõna „vallaslaps” enam ei kasutata. Iga neljas laps kasvab üksikvanemaga ja ainult iga viies laps lasterikkas ehk varem nii tavalises peres. Iga teine laps jääb sündimata, sest ta tapetakse ema kõhus. Osa lapsi tuleb katseklaasist. Ja järjest suuremas hulgas peredes pole lapsi. Lapsi tehakse rõõmu, mitte enam enda ellujäämise pärast. Samal ajal pole muutunud ema ja isa täielik vastutus lapse kasvatamise eest. Periood venib ainult üha pikemaks, ulatudes Eestis sisuliselt juba 24. eluaastani.
Laste õiguste parem kaitse tuleks Eesti seadustes peale uue lastekaitseseaduse ette võtta nii ehk teisiti, sest ajakohastamist vajavad ka perekonnaseadus, pärimisõigus, protseduurireeglid, elatisabi.

2 kommentaari:

  1. Täienduseks üks selline lugu kooseluseadusest:

    http://elu.visioonid.ee/artiklid/3-kooseluseadus-viib-inimoiguste-rikkumiseni/8/6/2015

    VastaKustuta
  2. Nonton Live ayam laga bangkok di situs www.bolavita.site ! Minimal deposit hanya 50ribu saja ! Bonus Deposit pertama 10% ! Daftar dan klaim bonus kamu sekarang juga !

    VastaKustuta