Iga liikmesriik nimetab ühe voliniku Euroopa Komisjoni viieks aastaks.
Esimene võimalus, mida riigid palju kasutavad ja ka Eesti on kasutanud, on väga kõrge poliitiku saatmine, lootuses head portfelli ehk teisisõnu head positsiooni saada. Endiste peaministritena võiksid sel juhul kõne alla tulla Juhan Parts ja ka Andrus Ansip, ehkki tema ju nagu pole veel endine. Teine lähenemine, mida ka kasutatakse, eriti väiksemate riikide puhul, on nimetada volinikuks mõni Euroopa Liitu ja Brüsselit ülihästi tundev inimene. Nendena tuleksid kõne alla Kersti Kaljulaid, Matti Maasikas, Henrik Hololei. Muide, Olli Rehn sai just selle loogika alusel volinikuks (pole kunagi Soomes minister olnud ja vaid kord parlamendis) ja ta on praegu Euroopa võimsamaid mehi. Kolmanda aspektina ei saa jätta mainimata poliitilise perekonna, Euroopa taseme erakonna olulisust. EPP ehk konservatiivid, kuhu gruppi ka IRL kuulub, on suurim ja mõjukaim parlamendirühm Euroopas, seega oleks IRL’I ehk konservatiivi mõjuvõim suurim, järgneksid sotsiaaldemokraadid ja liberaalide (Reformierakond, Keskerakond) väljund oleks väikseim. Asi, mida ma aga Eesti-suguse riigi puhul igal juhul tahaksin vältida, on see, mida saavad endale lubada suuremad riigid, nimelt, et Brüsselisse saadetakse nii-ütleda "ära" keegi sisepoliitikas üle- või allajäänu. Seda kaheldava väärtusega luksust ei saa Eesti endale lubada.
Sellise vastuse saatsin ajakirjaniku küsimusele, mis kõlas täpselt nii: "Sellel aastal lõpevad EU-komissaari Siim Kallase volitused. Kes võiks järgmiseks komissaariks saada? Miks?"
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar