BeebiBuum kolm viimast päeva!

Lastemuuseumis (Kotzebue 16, Tallinn) veel kolm viimast päeva võimalus vaadata näitust BeebiBuum! 13. oktoober ehk pühapäev viimast päeva lahti. Soovitan vaatama minna, ehk saab hea mõte ka aasta parimaks näituseks - museoloogilisest aspektist kirjutatud näitusesoovitus allpool.

BeebiBuum on väga hea näitus vähemalt järgmisel kolmel põhjusel:

(1)   Valitud teema äärmine olulisus kultuuripärandi väärtustamisel. Näitus puudutab sõna otseses mõttes väga elulist teemat, mis on ainevaldkonnana kättesaadav peaaegu kõikidele muuseumidele, ent mis on olnud senini alakajastatud näituse- ja uurimisteemana. Rahva loomulik iive, laste sünd, väikelapse eest hoolitsemine on igas kultuuris üks tüviteemasid, ent kahjuks pole see alati nii välja paistnud üsnagi täiskasvanukeskses muuseumide näitusepoliitikas.  Eraldi tuleb rõhutada veel argiajaloo, eriti naisi ja lapsi puudutava argiajaloo kui seni alaesindatud teema käsitlemist ülevaatenäitusena, mille ülevaatlikkusele on ainsad piirid seadnud kasutadaoleva füüsilise ruumi suurus. Näituse idee ja kandev sõnum on ajatud, ent selleteemalist näitust ei mäletagi, et seni oleks reaalselt kokku pandud (v.a. eesti Rahva Muuseumi inimese elukaart puudutav lõik ning mänguasjanäitused, ent need lähtuvad umbisikulise täiskasvanupoolsest vaatest, mitte lapsevanem-lapse sünd – väikelapse hooldamine vaatest). Lisaks tasub rõhutada ahhaa-efekti külastajatel – on ju paljudes Eestimaa peredes hoitud alles lapsepõlve mälestusesemeid ning äratundmine, et need on lisaks perekonnajaloole ka tõepoolest võrdväärselt mõisapeeglitele ja lossilühtritele osa Eesti kultuuripärandist, innustab kindlasti inimesi Kultuuripärandi aasta vaimus väärtustama kultuuripärandit laiemalt, sügavamalt ning asjatundlikumalt. Näituse üks eesmärke – tähtsustada lapsi Eesti ühiskonnas – on edukalt täidetud ja just nimelt argiteadvuse tasandil, sümboolselt erinedes kahjuks üha enam tavaks saavast loosunglikkusest ning tühisõnalisusest avalikus pildis.

(2)   Näituse kandva idee ja läbimõeldud sisu tõenäoline positiivne ühiskondlik mõju. Eesti üks tunnustatumaid rahvastikuteadlasi, rahvaloenduse teaduslik juht, professor Ene-Margit Tiit on korduvalt rõhutanud, et laste sünnile ja loomulikule iibele avaldab ergastavat mõju positiivse kuvandi loomine lapse sünni ja lapse kasvatamise ümber. Kui raskuste rõhutamine ja hädaldamine vähendab olulisel määral sünnitusealiste naiste soovi lapsi saada, siis juba õnnestunult valitud optimistlik pealkiri (Buum!) ning ausal ja allikmaterjalidele tuginev kuvandiloome lapsekasvatuse lähiminevikust süstib vaatajatesse kogemuslikku äratundmist, kui hea ja lihtne on väikelaste kasvatamine tänapäeval. Muuseum ning näitus, kes sedavõrra mõjusalt, eksimata samas sentimeetritki kõrvale allikapõhisusest ning materjali autentsusest – tahab ja suudab kaasa rääkida suurtes ühiskondlikes protsessides, lausa Eesti Põhiseaduse preambula täitmises, väärib kindlasti aasta näituse auhinda. Positiivne äramärkimine võiks olla ka teenäitajaks teistele muuseumidele eesti rahva elujärge puudutavate kaasaja küsimuste kajastamisel ning ühiskondlikes olulistes küsimustes kaasarääkimisel. Lisaks tuleks märkida ka positiivsust näituse stressialandava mõju osas – kui ikka selgelt ja eseme- ning trükisepõhiselt ära näha, kui palju raskem on olnud laste kasvatamine varem, kui muutlikud on olnud ajast aega soovitused lapse kasvatamisel ja millistest kitsastest oludest on kasvanud tänased väga tublid ja toredad täiskasvanud, siis võib iga noor lapsevanem kergendatult ohata ja oma paratamatus mittetäiuslikkuses taas saada kinnitust sellele, mis on lapse kasvatamisel kõige olulisem – vanemlik hool ja armastus, mitte Hiinast toodud nännikuhilad või India laste poolt õmmeldud riidehunnikud. Ning et kõiki loendamatute asjatundjate soovitusi selle kohta, kuidas on ikka tegelikult õige last kasvatada, ei tarvitse alati ka puhta kullana võtta, kuna ka asjatundjate meel on ajas muutlik olnud. Väga tähtis sõnum ühelt näituselt, kas pole?

(3)   Näituse ülesehitus vastavalt museoloogia parimatele põhimõtetele. Me kõik tuleme lapsepõlvest – näituse kujundus võrdsustab õnnestunud võtmes imiku ja väikelapse suurema lapse ning täiskasvanuga. Näitusel on kasutatud kaasaegse eksponeerimistehnika võtteid, pakkudes külastajatele isekogemisrõõmu, teise aega ja teise „formaati“ kehastumise kogemust ning kõik sellised eksponeerimismõtted pole juhuslikud ega pelgalt meelelahutuslikud, vaid asetuvad õnnestunult näituse kandva idee toetamise konteksti: laps on võrdväärne inimene, võrdväärse kohaga ajaloos, lapse kogemused minevikus on meile sama olulised ja sama huvitavad, kui täiskasvanu omad ning lapsepõlve ajalugu on osake meie kõigi isiklikust ning meie rahva ajaloost. Näitusele on kogutud eksponaate erinevate muuseumide kogudest ning eksponeeritud on ka „mittemuseaale“, mis omakorda kõnetab väikelapse teema alaesindatust ka muuseumikogudes. Väga positiivne, et piirdutud pole mitte pelgalt esemelise kultuuriga, vaid näitusest saab tervik läbi vaimse õhkkonna, mis lastekasvatuse ümber on heljunud – eksponeeritakse ka allikaid, mis võimaldavad kehastuda ajas tagasi ja saada aimu endisaegsetest võimalikest väärtushinnangutest. Kuna tegemist on suuresti läbiuurimata teemaga, siis pälvib eraldi tunnustust, et eksponaatide valikul on iga eksponaati kaalutud ajaloolise tõepära printsiibist, lisamata omapoolseid suuniseid, vaid valides esemed ja materjalid, mis on ise küllaltki kõnekad. Esmapilgul eriti lihtne ekspositsiooni interaktiivne võte – võimalus „vanaaegset“ mähkimist proovida, tekitab pigem küsimust, miks ei ole seda võimalust senimaani kõikides (aja- ja koduloo muuseumides) pakutud? Näitusel pakutud eksponeerimislahendused võiksid leida koha mõnes püsiekspositsioonis, kuna nende sisuline ja praktiline väärtus on sedavõrd suur. Omaette õnnestunud eksponeerimisvõte on näituse trepikojas eksponeeritud fotoväljapanek „Järeltulija“ (Vahur Puik), mis küsib kriitiliselt valimatu oma lapse piltide avaliku eksponeerimise kohta. Ehkki tõenäoliselt algselt mitte sellisena planeeritud, tabas näitus ühte tänavu meedias ja lastekaitsjate ning inimõiguslaste hulgas palju tähelepanu pälvinud teemat ja nimelt Prantsusmaa senati otsust keelustada kõik väliste tunnuste alusel toimuvad konkursid alla 16-aastastele lastele ning määratleda lapsevanemaid või teisi täiskasvanuid, kes julgustavad lapsi sellistel võistlustel osalema, kriminaalkorras karistatavatena (trahv kuni 30.000 eurot või kuni 2 aastat vabadusekaotust), seega langesid keelu alla ka kõik kõige-nunnuma-beebipildi võistlused jms. Näituse sõnum toetas Prantsusmaa senati üsna üksmeelset ning parteideülest mõtet, et laste välimuse kaasaegne eksponeerimine on läinud üle laste endi õiguste kaitse piiride ja lastel endil puuduvad oskused (beebidel ja väikelastel ka üldse igasugune võimekus) kontrollida neist loodud avalikku kuvandit. Fotonäitus avab tänuväärse teema, kuivõrd on võimalik last eksponeerida ilma tema nägu ja identiteeti avamata.