Vanemahüvitis muutub inimlikumaks, aga pikk tee veel minna

Kes ütles, et poliitikas midagi ei muutu ja et kõik kodanikuinitsiatiiv on mõttetu? Allpool mu avaldus Sotsiaalministeeriumile 16. detsembrist aastast 2006. Ja nüüd on juba ja tõesti hakatudki reageerima (noh, Riigikohus selle paragrahvi Põhiseadusevastaseks kuulutamisega aitas ka veidi kaasa), muudatuseelnõu juba Riigikogu poole teel. Täna kirjutaksin sellist avaldust juba oluliselt teadlikumalt, ent kuna kiri on niikuinii avalik, siis olgu ta ka siinkohal eelseisvatesse vanemahüvitise teemalistesse debatiidesse lisatud. Aastast 2006. Muide, vastuseks tuli tookord, et noortel emadel ongi ette nähtud töötamine sel perioodil ilma töö eest tasu saamata.

AVALDUS

Vanemahüvitisega kaasneva ebaõigluse vähendamiseks

Ettepanek välja võtta Vanemahüvitise seadusest prg 3 lg 4.

Tere!

Toetades nii vanemahüvitist kui ka käimasolevaid muudatusi vanemahüvitise võimaldamiseks mõlemast soost lapsevanematele, palun muudatused sisse viia ka vanemahüvitise seondamise osas muu teenitud ja sotsiaalmaksuga maksustatava tulu osas, kuna selline piirang piirab vanemahüvitiste saajate sõnavabadust ning õigust olla võrdsetel alustel esindatud valitavates organites, näiteks kohaliku omavalitsuse volikogudes.

Selgitan asjaolusid lähemalt.

Ühiskonna tasakaalustatuse huvides on äärmiselt oluline, et täiskasvanud elanikkonna hulgas ei tekiks tõrjutud gruppe, kellele pole võimaldatud võrdsetel alustel vaba eneseväljendust avaliku arvamuse mõjutamiseks või osalemist demokraatliku võimu teostamisel. Eriti puudutab see väikelaste vanemaid, kuna nende häält on ühiskonnas niigi ebaproportsionaalselt vähe kuulda.

Avaliku arvamuse mõjutamise kõige kättesaadavam tee on arvamuslugude avaldamine üleriigilise levikuga või kohalikes ajalehtedes. Arvamusartikli autor saab tavapäraselt tagasihoidliku autorihonorari tehtud töö eest. Ei saa pidada normaalseks, et väikelapse isa või ema on sunnitud honorarist kas loobuma või selle kättesaamiseks näiteks registreerima osaühingu “Sõnavabaduse eest”, sest sellisel moel on tema vaba eneseväljendus piiratud. Juhul, kui lapsevanemal ilmub aga näiteks ühe kuu jooksul kolm arvamuslugu erinevates ajakirjandusväljaannetes, siis peab ta juba tasuma “trahvi”, kuna vanemahüvitiselt ei arvestata maha mitte ainult see osa, mis ületas lubatud tulumäära, vaid ületatud osa korrutatakse igaks juhuks veel suuremakski. Tähelepanuväärne on, et tulupiirang ei puuduta ettevõtlusest saadavaid dividende, näiteks lapsevanema nimele registreeritud ettevõtete poolt esitatavaid arveid ega ka mitte füüsilisest isikust ettevõtjaid, vaid just neid kõige tavalisemaid töötegijaid-arvamuseavaldajaid.

Kui me soovime, et kohalike omavalitsuste volikogudes, kus ju tööd tehaksegi põhitöö kõrvalt, oleks esindatud kõik ühiskonnakihid võrdsetel alustel, siis põrkume taas “probleemile”, et paljudes volikogudes on ette nähtud väike hüvitis volikogu töö eest. Sellise hüvitise mõte on hüvitada sümboolsel moel näiteks volikokku kohalesõitmise kulud ja muud otseselt demokraatlikus rahvaesinduses kaasalöömisega tekkivad kulutused. Kulutuste hüvitamise mõte seisneb selles, et rahvaesindajatel ei jääks näiteks võimetuse tõttu oma enda kodusest eelarvest panustada külastamata näiteks kohaliku omavalitsuse eelarvega seonduvaid kohti või suhelda oma volikogu töö tegemiseks vajaliku hulga inimestega. Seetõttu on vanemahüvitise piirang, mis taas rakendab põhitöö ehk lapse kasvatamise eest saadus hüvitisele “trahvimäära” olukorras, kus vanem võtab vastu ka näiteks volikogu tööhüvitist, otseselt vanemat teiste volikogu saadikutega võrreldes ebavõrdsesse olukorda asetav.

Maailmavaateliselt soovin lisada, et puuduvad igasugused teaduslikult või kultuurilooliselt põhjendatud alused tõrjumaks naisi (väikelaste vanemaid) majanduslike vahenditega tööjõuturult välja. Tänase seadusandluse juures antakse väikelaste vanematele sõnum: kui oled tavaline palgatöötaja, on sul vanemahüvitise perioodil ette nähtud vagusi kodus püsimine; kui aga oled enda nimele taibanud registreerida firma, siis tööta palju tahad, sinu vanemahüvitise mära see ei muuda. Ekslikult arvatakse, et selline piirang sunnib naisi väikelastega rohkem koos olema. Vatsupidi – selline piirang tekitab lihtsalt täiendavat ebavõrdsust, sest laste, eriti väikelaste kasvatamine on igal juhul väga meeldiv, aga ka väga raske täiendav koormus. Ütleb juba Eesti vanasõna, et “egas reha aia najale jää” – ka meie esivanematel ei jäänud ükski töö tegemata. Eriti ebaõiglane on, et naisi sunnitakse töö eest saadavat tulu vastu võtma ilma sotsiaalmaksu maksmata (näiteks on võimalik teistega samadel alustel arvamusartikleid avaldada, kui selle eest makstav honorar makstakse ettevõttele arve alusel, seega ilma sotsiaalmaksuta), mis omakorda seab väikelaste vanemad halvemasse olukorda tulevasel pensioniperioodil. Mida rohkem lapsi, seda halvemasse olukorda lapsevanem satub, sest seda pikemad on olnud tavapärasest sotsiaalmaksu tasumisest eemaloldud perioodid.

Eriti traagiline on vaadata, kuidas selline lühiajaline sissetuleku piirang puudutab alla keskmise palgaga töötajaid, näiteks juuksureid või maniküürijaid. Sellise elukutse esindajale tähendab klientuuri kaotamine pikas perspektiivis suurt kaotust, samas ei kannataks laps ega Eesti sotsiaalsüsteem kuidagi, kui ema näiteks mõned õhtud nädalas töötaks. Rinnapiimapumpade ajastul ei saa ka rääkida mingistki ohust rinnapiimaga toitmisele, millest on õnneks juba aru saadud seoses isade kojulubamisega.

Loodan, et Teie ettevõtmisel saab väga tänuväärse vanemahüvitise tasumisel ka see piirang kaotatud ning väikelaste emad ja isad saavad edaspidi demokraatia arendamisel ja enda pensionipõlve kindlustamisel kaasa lüüa oma soovide kohaselt ja ilma mõttetute piiranguteta.

Palun informeerige mind elektronkirja teel ettevõetud sammudest.

Lugupidamisega

Liisa Pakosta

pakosta@neti.ee

16.12.2006