Palju on küsitud koolidirektoreid puudutavate muudatuste kohta põhikooli-
ja gümnaasiumiseaduses. Lühidalt öeldes ei muutnud vastuvõetud
seadusemuudatused direktori pädevustes eriti midagi.
Seni kehtinud seadusest
toodi mõned direktorit puudutavad asjad ühte loetellu, kuid mõned asjad jäeti
ka omale kohale. Sisuliselt ei muutnud direktori ametikohta puutuvat ükski
seadusemuudatus, mis ministeeriumist Riigikokku tuli. Riigikogu Kultuurikomisjon
siiski täpsustas eelnõu menetluse käigus, et enne palgakorralduse põhimõtete
kehtestamist peab direktor esitama need ka õpetajatele ülavaatamiseks ja
arvamuse avaldamiseks – normaalses töökollektiivis tehakse üheskoos selline
palgakorraldus, mis on kõigile arusaadav, justkui oma tehtud ning motiveeriv.
Seadusemuudatus kohustas omavahel rääkima. Muude seadusemuudatustega anti
koolile kohapeale vabadusi juurde. Vabadus tähendabki vastutust. Mitmed koolid
olid neid vabadusi juba praktikas katsetanud, seadus toodi lihtsalt elule
järgi. Ja iga asutuse juht vastutab täiesti normaalsel moel asutuse käekäigu
eest. Selles ei muutunud mitte midagi.
Kooli direktorid tõstatasid küll arutelude käigus laiema probleemi, et kui
kooli pidaja ei anna raha, siis ei ole võimalik ka vastutada. Aga see on juba
ka kooli pidaja vastutus - näiteks kui on tegemist tuleohutusnõuetele mitte
vastavate kooliruumidega, ja kui asutuse juht on sellele koolipidaja tähelepanu
juhtinud ning vajalikke summasid taotlenud, ent pole neid saanud, siis vastutab
kooli pidaja. Olgu see meelde tuletatud ka nüüd enne kohaliku omavalitsuse
valimisi, sest neidsamu põhivastutajaid ju valitaksegi. Kui kooli pidaja eraldab raha või direktor ei
anna puudujääkidest teada, siis on juba teine küsimus, sel juhul jäi ja jääb
vastutus koolijuhi õlgadele.
Kui rääkida direktori suuremast vastutusest, siis eelkõige peaks see
väljenduma koolitöötajatega, sealhulgas õpetajatega töölepingute sõlmimises. Aga
nende raamistik jäi seaduse tasandil samaks, Haridus- ja teadusministeerium on
juba muutnud või kavatseb muuta määrusi, mis võivad seda teemat puudutada.
Samaks jäi õpetajate tööaeg, aga mõned määrused lähevad esimesest septembrist lühemaks
või tunnistatakse kehtetuks, atesteerimine kaotatakse ära aasta lõpust jne.
Eesmärgiks on seatud, et direktor hindab ise töölevõetava õpetaja (või kooli
koka) oskusi ja teadmisi (ent mitte sugu, maailmavaadet ehk parteilist
kuuluvust, nahavärvi, usutunnistust, vanust, laste olemasolu jms, mida hinnata
pole vaja ja isegi ei tohi, eks ole), leppides iga õpetajaga eraldi kokku
tööajas ja töötasus. See oli ka üks põhilisemaid vaidlusi, mis taandubki senise
nooremõpetaja ja metoodiku töötasu võrdlusse ja tunnikoormuse piiritlemisse
ning mis leidis seaduse tasemel lahenduse kohustusega palgakorralduse
põhimõtted ühiselt välja töötada.
Kui rääkida lihtsalt vastutusest, siis kogu koolis toimuva üle vastutab
direktor, kellele on võimalik teha riikliku järelevalve käigus nii ettepanekuid
kui ka ettekirjutusi. Lõppastmes on vastutajaks ikkagi kooli pidaja, kellele
võib järelevalve teostaja teha ettepaneku lõpetada tööleping direktoriga, kes
on toime pannud vääritu teo, ametialase süüteo või korruptiivse teo, või teha
ettekirjutuse lõpetada tööleping direktoriga, kes ei vasta ametikoha nõuetele
(PGS § 88). Loomulikult ei pea ega tohigi kohalik omavalitsus kooli pidajana
probleemide ilmnedes jääda ootama riiklikku järelevalvet, vaid peab ikka ise ka
kogu aeg vaatama, kas on koolil parim võimalik juht, kes teeb oma tööd parimal
moel laste huvides.
Kui kooli direktor ei saa oma tööga hakkama, siis kooli pidajal on
piisavalt võimalusi temaga töölepingu lõpetamiseks. Loomulikult ei saa see olla,
nagu mistahes töölepingu lõpetamine, üksnes emotsioonidele tuginev otsus.
Seejuures ei ole ehk vaja laskuda ka teooriasse, kas direktor on ametisik või
mitte. Kohaliku omavalitsusele kuuluv kool on tema ametiasutuse hallatav
asutus. Direktor, võttes vastu erinevaid käskkirju, viib läbi sellega ka
haldusmenetlust, mille üle saab nii kohalik omavalitsus kui ka riik teostada
järelevalvet. Õpetajate töölepingute osas peavad aga õpetajad ka ise omavahel
koostööd tegema ja nõudma üheskoos mõistliku töö- ja palgakorraldust. Seega,
muudatused pigem survestavatki rohkem õpetajaid kui direktorit aktiivselt
mõtlema ja tegutsema. Ka peaksid siin õpetajate esindusorganisatsioonid õpetajaid
toetama. Seeläbi direktor ehk tunnetab oma vastutust koolis toimuva eest ka
paremini, sest ega seadusest üksi ei aita. Õpilaste poolt tekitatava varalise
kahju hüvitamise korral tuleks aga pöörduda võlaõigusseaduse poole.
Küsimus ongi pigem selles, kuidas saada igasse kooli suurepärane direktor,
kes teeb oma tööd südamega. Samas ei ole ma kindlasti nõus, et meil üksnes
mõned riigieksamite tulemuste poolest esirinnas olevad koolid on ainukesed head
koolid, kus on suurepärane direktor. See on jällegi hoopis teine teema. Töö on
ikka tellija materjalist. Kaasaegses hariduses ei hinnata mitte seda, mis
hindega lõpetavad gümnasistid ühe või teise kursuse, vaid seda, kui suur on
olnud õpilase edenemine punktist A punkti B. Seeläbi on raske ja nutikust
nõudev nii suurte konkurssidega gümnaasiumi kui ka väikese maagümnaasiumi
direktori töö – esimesel juhul tuleb andekaid viia edasi nende niigi kõrgest
algtasemest, ja laste võimeid arvestades veel üsna kiiresti ning mahukalt.
Teisel juhul tuleb tagada, et võib-olla väikese õpimotivatsiooniga ja nõrga
põhikoolikogemusega õpilane areneks samuti jõudsasti kõigil 175 päeval, mis
õppeaastas on, ning ka laupäevaõhtuti – igale lapsele põneval ning sobival
moel.
Juba mitu-mitu aastat on koolidirektoritel ka palju muid vastutusi –
näiteks koos kohaliku omavalitsusega tagada sotsiaalsüsteemi ja haridussüsteemi
koostöö paremini, kui seda on suutnud omavahel vastavad ministeeriumid. Pakkuda
huvitegevusi olematute eelarvete juures. Pidada rahulikul meelel vastu vaat et
igakuistele muudatustele kuskil seadustes või määrustes. Motiveerida oma
õpetajaid õpetama kaasaegse pedagoogika kohaselt, ehkki paljud on võib-olla
saanud oma hariduse hoopis teiste õpieesmärkide valguses. Suhelda üha
nõudlikumate lapsevanematega. Hoida kool töös kogukonnakeskusena, millest
saavad kasu mitte ainult selle kooli lapsed, vaid kõik ümbruskonna elanikud.
Leiutada uusi viise, kuidas meelitada enda juurde lapsi õppima ja pakkuda
midagi sellist, mida keegi teine ei paku. Käia öösiti oma kooli last vajadusel
kuskilt rajuks kiskunud peolt ära toomas või minnes talle alkokontrolli teinud
politsejaoskonda järele, et laps koju sõidutada... Tean mitut koolidirektorit,
kes käivad oma autoga mõnel või lausa mitmel lapsel varahommikul kodus järel,
et noor inimene ikka kindla peale taas järjele aidata – Ja siis tuleb keegi
küsima, et kas koolidirektor üldse vastutab millegi eest. Ja siis tuleb keegi
kontrollima, et kas A4 lehed on ikka õiges järjekorras kausta köidetud...
Kindlasti ei saa ka väita, et direktor ei olegi nagu keegi mistahes
tasemega koolis. Head koolid on head tänu heale direktorile, heale juhtkonnale
ja juhtimisele. Pikk või lühike ajalugu ei loe midagi, neid näiteid võib pikalt
tuua, kuidas noor kool on tipus ja vana kool ... no ütleme nii, et on kukkunud
tahapoole. Või kus vana, aga tühjenema hakanud kool sünnib uuesti uue direktoriga
ja paari aasta pärast tuleb hakata juurdeehitust planeerima. Eriti hästi on direktori rollist aru saadud
Soomes, kus nõrgemaks jäänud koolile saadetakse uus, ennast juba tõestanud
tugev direktor etteotsa, muidugi ikka väga korraliku töötasu eest. Sealsed
haridusjuhid on rääkinud, et nõrga kooli ülestöötamine on tipp-direktorite
kõige suurem autasu ja tunnustus, millest peetakse väga lugu. Ei saa direktor
midagi käsi laiutada, kurta laiskade laste või kehvade olude üle. Mõne aastaga
tuleb ette näidata olukorra paranemine ning õnneks on inimestes veel entusiasmi
täita raskeidki ülesandeid rõõmuga, tõestada taas oma headust ja näha ise töö
vilju.
Kui koolijht ei vastutaks, siis sellisel juhul ei vastutaks kooli tegevuse
eest ju õieti mitte keegi ja enamus koole ei kõlbaks kuhugi, ning mina oma
lapsi õpetaks tulevikus koduõppes ;-). Lühidalt: rohkem usaldust, arusaamist,
sallivust ja hoolivust. Ja head õppeaasta algust kõikidele kooliperedele!
Koolidirektoritele ja nende ülipikki tööpäevi arvestades head uut aastat ka
koolidirektorite kannatlikele ja mõistvatele perekondadele!
Minul on südamel tugispetsialistide saatus.Pean silmas just sotsiaalpedagooge ja eripedagooge ning psühholooge,kes koolis väga olulist vankrit veavad.Uuest aastast on nende saatus olenevalt omavalitsuse jõukusest küsimärgi all.Kuna olen olnud seotud mitme erineva kooliga nii asutajaliikmena,õpetajana,koolitajana ja ka praegu töötan ühes väikese rahakotiga omavalitsuse koolis sotsiaalpedagoogina,siis olen olukorraga hästi kursis. On räägitud tugispetsialistide keskusest jne.,aga tegelikult näitab elu,et koolis peavad teatud tugispetsialistid olema kohal igapäevaselt.Erivajadustega lapsi tuleb meie koolidesse järjest enam ja kool ei ole enam vaid haridusasutus vaid ka kasvatusasutus,mis tegeleb tihti puuduliku kodu tagajärgedega ja lapse toetamisega igal tasandil.Mulle on teie mõtted lapsest ja lapsesõbralikust koolist väga sümpatiseerinud.Lugesin ka teie kommentaare viimasest augustikuu Õpetajate Lehest ja tahaks teada, mis neist tugispetsialistidest saab.Minu ettepanek oleks,et ka nende palgaraha võiks tulla riigilt nagu õpetajate omagi.Sel juhul oleks tagatud,et koolides on vajalikud inimesed olemas,sest nende olemasolu ei sõltu omavalitsuste rahakoti paksusest. Praegu on tegelikult ka palgaliselt kurisooum tekkinud,et kui seni maksti kõrghariduse ja magistrikraadiga sotsiaalpedagoogile koolides enamasti nooremõpetaja palka,aga kui nooremõpetaja palk tõusis, jäi mingil põhjusel sotsiaalpedagoogide palk ikka vanale tasemele so. 670 euro kanti. Ometi tehakse väga rasket ja vajalikku tööd. piinlik on iseenda ja kolleegide pärast, kes annavad oma parima igapäevaselt raskete lastega töötades ja keda praegu rahanumbrit vaadates ei väärtustata absoluutselt.Kool on ju tervik ja parim lapsele sünnib meeskonnatööna ning kui räägitakse õpetajate palgarahast ja häbiväärselt väikesest palgast,siis tugispetsialistide palgast ei räägi keegi,kuigi see on veel väiksem.
VastaKustuta