Riigieksamid 2014

Riigieksamipunktide arvestus tekitas täna Riigikogu saalis rohkemgi elevust ja segadust kui õpetajate palk. Alljärgnevalt puust ja punaseks, miks selle teemani üldse jõuti ja kuidas peaks pärast seaduse väljakuulutamist riigieksamite punktiarvestus paistma sügisel gümnaasiumi viimasesse klassi minevale õpilasele.

Miks riigieksamite hindamist üldse muuta sooviti?

Usun, et riik peaks seadustega reguleerima nii vähe kui võimalik, sätestades vaid kõige hädapärasemat. See on eriti oluline koolihariduse puhul, kus rahvusvahelised võrdlusuuringud (vt nt Mc Kinsey 2010: How the world’s most improved school systems keep getting better) näitavad selgelt: mida vähem riiklikke regulatsioone, standardeid, kontrolle ja teste ning mida rohkem on otsustusvabadust koolis kohapeal ja iga õpetaja tasemel, seda paremini lapsed õpivad ning seda paremad on nende õpitulemused. Hea rahvusvahelise kokkuvõtte selle kohta annab näiteks Eesti Inimarengu Aruanne 2010/2011, mille haridusülevaate juures rõhutab Soome haridusteadlane Tero Autio: „uuendusmeelsus ja loovus eeldavad teistsuguseid, paindlikumaid õppimis-, õpetamis- ja juhtimistingimusi kui need, mis valitsesid testidest juhinduval ja andmehulgast vaimustunud haridusreformi ajastul“ (lk 112). Sama tõdemust näitlikustab autor järgnevalt: „Kui hindamise saba liputab õppekava koera, kitsendab see hariduse mõistet. Eriti ohtlik on see alanud aastatuhandel, mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab.“ Autio rõhutatud õpetaja töö intellektuaalsus ning selle testimisest oluliselt suurem positiivne mõju lapsele (noorele) on maakeeli seletatav lihtsa inimliku tõsiasjaga, millel tugineb Soome koolide suur edu. Nimelt on Soomes õpetajad vabad koostama oma õppekavasid, valima oma õppemeetodid ning riiklikud testimised toimuvad vaid juhuvalimi alusel, et „pildistada“ võimalikke probleeme nende varajaseks ennetamiseks. Seega on tekkinud olukord, kus kehvades õppetulemustes ei saa õpetajad süüdistada riiklikke õppekavasid (sest iga õpetaja teeb oma õppekava ise, riik on määratlenud vaid lühikese nimekirja asjadest, mida näiteks põhikoolilõpetaja peaks üldiselt teadma), valesti koostatud eksameid (sest teadmiste kontrolli üle otsustab samuti õpetaja ise), rumalaid õpikuid (sest õppematerjalide valikul on koolid ja õpetajad täiesti vabad) ega isegi mitte laste rumalust (sest tugipersonalile ja igakülgsele järeleaitamisele on tublisti panustatud). Ja et ei peaks hakkama iseennast süüdistama, veelgi enam – et olla väga suures loomingulises ja pedagoogilises vabaduses „naabrist parem“, siis on õpetajad hingega pingutamas, leidmaks just sellele klassile, just sellele lapsele parimad ja põnevaimad võimalused õppimiseks. Ning – maailma parima haridusega riik ongi sündinud!

Kuidas gümnaasiumi lõpetamine on reguleeritud?

Sellest pikast sissejuhatusest jõuame nüüd Eesti gümnaasiumide riigi- ja koolieksamiteni. Haridus- ja Teadusministeerimist Riigikokku tundu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõus ei olnud riigieksamite teema käsitletud, ent komisjonis koostöös ministeeriumiga muudatused siiski tehti. Muudeti korda, mis pole veel jõustunud, ent mis 2010 vastu võetud seadusega oleks pidanud jõustuma 1. septembrist 2013 ehk tänavu sügisest. Sellekevadiste muudatuste peamine mõte oli öelda, et veel jõustumata sätet ei pea me eelpooltoodud ja ka paljudel muudel põhjustel õigeks. Me peame õigeks ühendada riigieksamid, mis paratamatult on riiklik standard, lahti gümnaasiumi lõpetamisest ja jääda vaid „pildistamise“ tasemele. Riik küll ütleb, et kolm ainet: eesti keel, matemaatika ja võõrkeel on kohustuslikud riigieksamid, ent nendes saavutatud tulemus ei ole tingimata seotud gümnaasiumi lõpetamisega. Gümnaasiumi lõpetamise või mittelõpetamise üle otsustab edaspidi iga kool ise ning see otsustusruum koosneb järgmistest komponentidest:

1)     Gümnaasium kui mittekohustuslik haridusaste eeldab, et iga gümnaasium valib oma õpilasi ise õppesuundadest vms soovipärastest kriteeriumidest lähtuvalt. Näiteks jalgpalligümnaasium võib vastuvõtukatsetel anda 90% sisseastumiskaalust triblamisoskusele ning 10% osas hinnata akadeemilist võimekust. Akadeemilise suunitlusega gümnaasium võib aga triblamisoskuse üldse testimata jätta oma vastuvõtukatsetes.

2)     Gümnaasium testib õpilaste õppetulemusi nii 10. kui ka 11. klassis. Kui keegi selle gümnaasiumi õppekava ikka üldse täita ei suuda, siis tuleb sellel noorel inimesel otsida endale sobivam kool või sobivama suunaga kool – või ka minna tööturule. Viimast küll ei soovitaks, sest kõik tööturu analüüsid Eestis, Euroopa Liidus ja OECD riikides näitavad ainult ühte – töökohad kaovad madalama haridusastmega inimestele ning tekivad juurde kõrgema haridusega inimestele. Sellest tulenevalt on vaja üha rohkem õppida ka nende töökohtade jaoks, mis veel põlvkond tagasi eeldasid suhteliselt madalat haridustaset. Muuseas, see tähendab ka Eestis üldkeskhariduse ümbermõtestamise vajadust – keskharidus ei saa olla enam ainult ülikooli akadeemiline väikevend, vaid sellele on tekkinud ka rida uusi ülesandeid, näiteks aidata järjele sotsiaalselt vähemvõimekamaid, kes soovivadki lõpuks kutseharidust omandada, ent kelle suunamine kohe pärast põhikooli otse kutsekooli ei taga tulevikus töökohta ega produktiivset töövõimekust. See pealtnäha teine teema on siiski otseselt seotud vajadusega ühendada riigieksamid lahku gümnaasiumi lõpetamisest.

3)     Lisaks kolmele kohustuslikule riigieksamile peab kool lõpetajalt saama ja ise oma äranägemist mööda ära hindama veel ka uurimistöö või praktilise töö (akadeemilises gümnaasiumis näiteks uurimistöö „Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg“ ja NLKP XXVII kongressi otsuste võrdlus“ (meil oli selline kirjand näiteks kooliajal ;-) ja jalgpalligümnaasiumis näiteks praktiline töö „Näidistreening läbiviimine 18-aastaste neidude grupile jalgpalli populariseerimise eesmärgil“). Ja sellele lisaks, kokkuvõttes viienda kohustusliku komponendina, peab kool tegema oma õpilastele  gümnaasiumi koolieksami, mille ülesehitus ja hindamine on samuti täies ulatuses kooli enda otsustada. Nii et kui mõni kool otsustab, et tema õpilased peaksid kõik saama soovi korral sisse näiteks Tartu Ülikooli, siis saab see kool teha oma uurimistöö vastavalt ülikooli teaduslike tööde juhendile ning koolieksami vastavalt akadeemilistele tippnõuetele. Kui aga ühe teise keskkooli eesmärk on pakkuda õppimisvõimalust headele tulevastele näiteks sanitaridele ja meditsiiniõdedele, siis saab see kool pakkuda näiteks praktikat mõnes meditsiiniasutuses ja eksamil keskenduda vaid näiteks inimkeha puudutavatele küsimustele. Mõlemal juhul teevad õpilased lisaks ka kolm kohustuslikku riigieksamit, ent nendes saavutatud tulemuste arvestamise üle gümnaasiumi lõpetamisel otsustab samuti kool kohapeal. Tartu Ülikooli vastuvõtutingimustest näiteks loeme, et alla 60% tulemustega riigieksamitelt pole nende juurde mõtet hakata tulemagi ning enamikel erialadel on vajalik laia matemaatikakursuse läbimine

Lisaks tuleb rõhutada, et palju toredaid ja tarku inimesi on oma nooruseotsingutes võrdlemisi trotslikud. Seega, kui noor inimene soovib saada näiteks tippkeraamikuks, aga tema loomingulisse eneseotsingusse ei mahu hilisteismeliseeas näiteks matemaatika vaatamata kogu oma võluvusele, siis ei võta riik temalt õigust keskkooli lõpetada, vaid jätab selle kooli otsustada. See annab võimaluse koolidel oma gümnaasiumiosades või gümnaasiumidel kujundada julgelt omapäraseid õppesuundi (kolme õppesuuna kohustuslikkus või ka õppesuuna kui sellise kohustuslikkus lendas samuti seadusest välja), pakkudes nii atraktiivset õppimisvõimalust laiemalt, kui oma valla või linna territooriumil elavate laste ootused on. Miks mitte ei võiks näiteks Luunja Keskkool teha koostööd kõrvalasuva, rahvusvahelise tasemega ratsabaasiga ning tulemuseks oleks ratsutamisspordile, hobusearetusele ja hobuteraapiale keskendunud gümnaasium, kuhu oleks ihaldusväärne tulla õppima ka Soomest, Rootsist või Saksamaalt. Saaksime lisaks hulga noori inimesi, kes omandavad midagi ka eesti keelest ja kultuurist ning tutvuvad meie riigiga – sarnased programmid on paljude riikide riigiturunduse agendas. Sest väga tõenäoliselt on need tulevased ratsutamisspetsialistid mistahes riigis tööle asudes olulised sotsiaal- ja kultuurivõrgustike punujad, mõjutades kokkuvõttes nii paljude inimeste arvamust Eestist.

Loomulikult võib tekkida kartusi, et riigieksami lati nii madalale laskmine devalveerib gümnaasiumiharidust, riigieksamit ennast ning võtab lapselt ära õppimismotivatsiooni. Kui eksamipallidel tõesti nii vägev jõud oleks, siis kirjutaks ilmselt kõik riigid oma seadustesse sisse kõrged numbrid ja õpimotivatsioon olekski saavutatud? Küsiksin kohe juurde – kas tegelikult ka me arvame, et õpimotivatsiooni eesmärgiks on ühe testi läbimine teatud numbriga? Oleme koos mõne akadeemikuga vaadanud oma eriala tänaseid riigieksamiküsimusi ja tõdenud, et väga raske oleks nende sooritamine normaalselgi tasemel, see nõuaks vaatamata meie ülikoolidiplomitele ja akadeemikute kõrgeimatele teaduskraadidele ikkagi eraldi õppimist ja harjutamist just nimelt selleks testiks. Mis, kui see oleks gümnaasiumi lõpetamise tingimuseks, tulles tagasi loo alguse juurde – devalveeriks ju tegelikult hoopis kogu õppimist ning loomingulisust ennast. Me ei tea keegi täpselt, missuguseks ühiskonnaks ja millisteks tööülesanneteks me oma lapsi täna õpetame. Kes oleks osanud ette kujutada tänaseid töökohti 20 aastat tagasi? iPadiga ringi kõndivat PR-töötajat näiteks? Või 3D trükimasinal töötavat disainerit? Millistel eeldustel me arvame, et just tänased lünktestid on need, mille alusel lubada või mitte lubada inimesi haridusteel edasi?

Millise täienduse riigikogu öösel tegi?

Ent rahvas on tark ja otsustab nii, nagu tahab. Täna heakskiidetud põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, eelpooltoodud põhimõtetest terakestki hälbimata, et riigieksam tuleb lahutada gümnaasiumi lõpetamisest sellisel moel, et ka praktiliselt olematu tulemusega on eksam lihtsalt sooritatud, see tähendab läbi tehtud. Väga madal punktisumma oleks piltlikult öeldes nagu osalemine mingis telereality sarjas, kus osaleja häbissejätvalt esimesest saatest küll välja hääletatakse, ent see ei takista tema osalemist näiteks järgmises realitishow’s. Riik ei ole kelleltki võtnud õigust pärast sellist telesaadet või ka pärast ebaõnnestunud riigieksamit oma eluga planeeritud kombel edasi minna. Võimalik, et inimene planeeriski mitteakadeemilist jätku ning tal on tõesti õigus viiest gümnaasiumi lõpetamise komponendist seetõttu teha kuni kolm nõrkadele tulemustele. Riigikogu otsustas toetada ka täpsustust, millega öeldakse, et sellesama riigieksami rahuldav hinne on alates 20 punktist. Selle täpsustuse mõte tuleneb hoopis teisest asjast ja nimelt sellest, et põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahv 29 nimetab hindamise aluseid teistmoodi, selle kohaselt on rahuldavaks tulemuseks vähemalt 50 punkti saamine. Riigikogus on rahva esindajad ja nemad teevad seadusi, seega saavad need inimesed ka öelda, et kolme riigieksami osas nähakse hindamist erandlikult teistmoodi - tavapärase 50 punkti asemel on neis rahuldavaks tulemuseks 20 punkti.

Võtame veelkord asja kokku abituriendi silme läbi:

Riigieksameid tehakse enda jaoks ja mida parem on eksamitulemused, seda suuremad ja avaramad on inimese võimalused edasi liikuda. Ent ka kehva tulemuse korral on piiratud hulk valikuid, ent need on siiski olemas.

Riigieksam on sooritatud, kui see on sooritatud. Olgu või 1 punkti peale. Riigieksam on sooritatud rahuldavalt, kui selle eest on saadus vähemalt 20 punkti, ent ka nende punktide väärtus on vähem kui kasin. Ülikoolid Eestis ütlevad oma vastuvõtutingimustes tavaliselt ära, millisest eksamitulemusest alates üht või teist eriala õppima pääseb. näiteks õppimiseks Tartu Ülikoolis tuleks saavutada eksamites vähemalt 60 punkti, sest see on ülikooli jaoks rahuldav tulemus ja alla selle on tulemus mitterahuldav. Sellest erinevaid tõlgendusi on vabad ülikoolid ise esitama.

Miks üldse kogu see teema laual on?

Siit võib muidugi tekkida küsimus, et milleks üldse need riigieksamid. Õige küsimus, vähem halba juhtuks riigieksamite puudumisest kui nende sidumisest gümnaasiumi lõpetamisega. Ent ometi teenivad riiklikult tunnustatud eksamid noorte endi huve, täpsemalt küll nende noorte, kes soovivad jätkata haridusteed ülikoolides. Eesti ülikoolide jaoks on riigieksamitulemused loatähis sisseastumiseks ning ülikoolid ei pea samu asju enam teist korda üle küsima – akadeemilist rada jätkavate noorte jaoks on seega hea punktisumma saavutamine väga oluline ja samal ajal on sisseastujate hulgast läveni kaudu eemaldatud hulk lihtsalt õnneotsijaid – nagu eelpool nimetatud, algab Tartu Ülikooli jutulesaamine näiteks 60 punktist. Veelgi olulisemad on riiklikult tunnustatud eksamid neile, kes soovivad minna välisriikide ülikoolidesse õppima. Riiklikult tunnustatud eksamitulemusi arvestatakse väga paljude teiste riikide poolt selliselt, et üliõpilane liigub sissesaamisele juba pika sammu lähemale. Just viimast võimalust silmas pidades oleks oluline, et noortel oleks tegelikult võimalus teha riikliku tunnustusega eksameid kõikides põhiainetes. See võiks välja näha nii, et ühel päeval kogunevad üle Eesti kokku näiteks keemiaeksamit tegema kõik, kes soovivad seda eksamit vabatahtlikult teha täiendavalt praegu seaduses loetletud paketile.

Kokkuvõttes - eksam pole õppimise mõte ega eesmärk. Kes tahab edasi minna, peab saavutada lihtsalt võimalikult hea punktisumma eksamil. Muide, sellel punktisummal ei tarvitse olla mingit seost õppuri tegelike aineteadmistega - eksam näitab vaid seda, millises ulatuses tegi inimene just selles eksamis just sellel päeval õigeid lünga- või tekstiridade täiteid.