Eestis kiputakse jutlustama lastest hoidumist ja aborti kui lihtsalt kaunist episoodi, mille sisusse tungida ei tohikski. Et see pole domineeriv teaduspõhine lähenemine, näeme teiste Euroopa riikide näidetest.
Eesti Päevalehes ilmunud artiklist „Arstid peavad aborditeemalist koolitundi asjatuks shokiteraapiaks“ (EPL 11.04) saime teada, et kujutised inimesest tema elutee alguses on „shokeerivad, kuna võivad kujundada laste hoiakuid seksuaalsuse ja partnersuhete kohta“. Jutt käis gümnaasiumiastme perekonnaõpetuse tunnist, kus õpetaja selgitab abordi tagajärgi ning võimalust elada turvalises püsisuhtes, kasutamata sealjuures kondoome. Ilmnes aga, et osade arstide seisukoha järgi on abort tabuteema, lisaks on keelatud infoks ka inimese väljanägemine varases looteeeas. Ühinen nendega, kes peavad legaalset võimalust abordiks õigeks, ent see ei tohi tähendada õigust teadmatusele.
Mis on tegelikud perekonnaõpetuse eesmärgid?
Perekonnaõpetuse eesmärk koolis ei ole õpetada perekonna vältimist. Umbes 3200 tunnist gümnasisti haridusteel on õppekava kohaselt laste saamisele ja kasvatamisele pühendatud kokku vähem kui päev. Riiklik õppekava toob siiski selgelt ja üheselt välja, et õpilane peab õpingute tulemusena oskama kirjeldada “tõhusaid meetodeid, mis aitavad planeerida rasedust soovitud ajal,” ning oskama “selgitada planeerimata rasedusega kaasnevaid valikuid ning neid mõjutavaid tegureid”. Saama aru ka kõlblusest ning inimelu lõpetamise tagajärgedest. Nõnda on igati õppekava järgiv selgitada elu nii, nagu mõningaid naistearste ärritanud õpetaja tegi. Ongi üks inimlikke eesmärke elada terves paarisuhtes, samuti nagu on üsna tõhus meetod rasestumiseks kondoomidest hoidumine. Tegelikult ei kuku maailm kokku selle peale, et lisaks tõesti alati kondoome vajavale juhuseksile tutvustatakse noortele ka püsiva monogaamse suhte võimalust.
Pimedas ja teki all?
Ometi sai õpetaja loos väga vängete väljendite saatel hurjutada. Selline õppekava eirav osade arstide poolne hirmutamine on olnud järjekindel ning on juba nii mõneski koolis tekitanud reaalsuse, kus noorele rasestumisest hoidumise õpetamisega loetakse perekonnaõpetuse eesmärk täidetuks. Kui aga keegi peaks selle „vea“ tegema ja lapseootele jäämagi, siis sellest edasirääkimine näikse olevat viimastel aegadel tabu. Sellise tabu aluseks nimetasid naistearstid „ülejäänud riigis kehtivaid seksuaalhariduslikke põhimõtteid“, mis justkui nõuaks abordist ainult positiivses toonis ja ilma igasuguse mõtlemise, info või väärtushinnanguteta rääkimist. Ehmunult küsib seepeale Maie Tuulik oma 15. aprilli lehes ilmunud lugejakirjas: „Kas riigis kehtivad seksuaalhariduslikud põhimõtted toodavadki sellist suhtumist?“, sarnast ehmatust kogeti ka internetikommentaarides.
Riiklik õppekava aga lausa nõuab õpetajat kõikidest mõjudest ja teguritest rääkimist. Abordil on meditsiinilise faktina, ent pehmelt väljendudes fataalne mõju vähemalt ühe inimese elule.
Lisaks asjadele on kuju ka inimesel
Väikese inimese väljanägemine pole mingi riigisaladus. Ent doktor Kai Part rõhutab artiklis: „Me ei lase isegi meditsiinitudengite seas lootenukke ringi käima, miks siis seda peaks koolis tegema?“ Eesti riikliku õppekava nõue perekonnaõpetuse klassile on samas selgelt, et õpet peavad toetama demonstratsioonivahendid. Soome haridusmessil Educa tutvustati äsja üldhariduskoolide õppevahendeid, neist kiidetakse meie Õpetajate Lehes (V. Parmas „Soome haridusmessil vaadati tulevikku,“ 01.02) perekonnaõpetuse tundideks kaheksa veel sündimata lapsi imiteerivate nukkude kollektsiooni, väikseim kehastamas üheksanädalast loodet ja suurim 28-nädalast. Me oleme inimestena juba väikesest peale väga ilusad! Tsiteerin: „Kõhubeebid teeb eriliseks nende materjal ja loomutruu välimus, mis tekitavad neid käes hoides imelise tunde, justkui hoiaksid käes elusat inimesehakatist – soe, pehme, veidi painduv, siidine, täpselt õiges kaalus ja mõõtudes.“ Neli väiksemat inimlapsekujulist nukku on selles vanuses, mil Eestis on lubatud nende elutee lõpetada.
Eesti naistearstid nimetavad selliseid nukke aga „emotsionaalseks vägivallaks“, mille puhul olevat eriti kahetsusväärne, et selline „vägivald“ olla suunatud lastele. Igaks juhuks lisan, et Soome õppekavas õpitakse perekonnaõpetust koos eri vanuses inimese arenguastmetega ja meiega võrreldes põhjalikuma lasteosaga juba põhikoolis. Miks jõuab siis ikkagi autoriteetide huulile seisukoht, et aborti teha võib, ent sellest rääkida ei tohi? Või mis ajast on normaalsest inimlapse arengust rääkimist hakatud meil samastama vägivallaga? Me ei nimeta hirmutamiseks pilte, mis kujutavad reaalsust moonutamata kujul. Miks pilt abordist on radikaalne, aga mustakssuitsetatud kopsudest mitte?
Ausad selgitused aitavad
Prantsusmaa põhikooli perekonnaõpetuse vahenditest võib saada kinnitust, et lihtne rõõm lapseootele jäämisest ning lapse saamisest saab olla euroopalikus ja arukas teaduspõhises koolisüsteemis peavooluks. Prantusmaa torkab silma veel ühe olulise erinevusega: nende iibenäitajad on Euroopa parimad. Selle taustal torkab kaasaegne Eesti valusalt silma oma perekonnaõpetuse vähesuse ning ühekülgsuse poolest. Viimastel aegadel olen saanud kaebekirju vanematelt, kes pole rahul lesbi-gei-bi-trans suundumuste propageerimisega juba põhikoolitundides. Mitte et vanemad mingid sallimatud oleks, lihtsalt juhitakse tähelepanu “ülejäänud suundumuste” olematule tutvustamisele. Gümnaasiumi õppekavas on abielu reguleerivatest seadustest rohkem juttu, kui sellist liitu juhtivatest tunnetest. Raseduse katkestamisest rohkem kui selle katkestamata jätmisest. Vandenõuteoreetik võiks kahtlustada kellegi kurja kätt koolilaste suunamisel lapsesaamisest hoidumisele ja püsiva perekonna mitteloomisele. Võrdluseks: prantsuse lapsed kasutavad õppevahendina ka näiteks teadlaste poolt loodud lõbusat mängu, kus spermatosoidideks kehastunud kuulikesi saab lennutada munarakuks kehastunud auku. Õpetagem meiegi inimsuhetest ja lapse sündimisest rõõmu tundma, raskete olukordadega hakkama saama. Pikem ja põhjalikum perekonna, suhtlemisõpetuse ja nii laste kui ka eakatega, elu kauni ja raske argipäevaga toimetulemise kursus juba põhikoolis on aga lausa hädavajalik.
Lugu ilmus lühendatult ajalehes Eesti Päevaleht 16.04.2013 ja veebiversioonis www.epl.eehttp://www.epl.ee/news/arvamus/liisa-pakosta-miks-prantslannadel-on-rohkem-lapsi.d?id=65978154
Miks sa, kulla demagoog, ei maini pilte aborteeritud lootejäänustest, mis oli kõige suurem fopaa ja tegelikult see, mis vastureaktsiooni vallandas?
VastaKustuta