Tänavu sügisel esimesse klassi astuvate laste vanemad on vähemasti mõnes linnas vastuolulist infot saanud selle kohta, kas üldse ja mil määral laiem koolikorraldus muutub. Vastuokslikkusele tuginedes on jõutud vähemalt üks uus tasuline erakool asutada. Tegelikkuses pole ühtegi seadusemuudatust veel otsustatud.
Eile (21.03.2013) oli Riigikogu kultuurikomisjonis pikem arutelu laste põhikoolidesse astumise teemadel. Põhiküsimuseks ikka, et kas laps peaks valima kooli või kool peaks valima lapse või peaks olema igale koolie tagatud lapsed, või igale lapsele tagatud just sellele lapsele sobivaim kool? Eilne arutelu möödus väga konstruktiivselt - vähe emotsiooni, palju argumente. Arutelu ajendiks oli Riigikogus arutlusel olev põhikooli- ja gümnasiumiseaduse muutmise eelnõu. (Igaks juhuks selgitan vahele, et eelnõu on arutlusele võetud seadusemuudatuse ettepanek, mis võib, aga ei tarvitse seaduseks või seadusemuudatuseks saada, või võib saada hoopis uue, vahest isegi vastandliku sisu pärast kõikide arutelude ja hääletuste lõppu - demokraatia ikkagi!)
Täpsemalt oli teemaks põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvi 10 muudatusettepanekute arutelu. Selle paragrahvi alusel võetakse lapsi põhikoolidesse vastu ning see on olnud varasematelgi aastatel üks kõige enam emotsioone tekitanud paragrahve üleüldse.
Seekord tundusid olevat kõigi nelja Riigikogus esindatud erakonna esindajad üsna üksmeelsed, ja ehkki enne, kui pole lõplikult otsustatud, pole midagi otsustatud, annan lühidalt edasi arutluses kõlama jäänut:
1) Poliitilise valiku koht on selles, kas igale KOOLILE tagatakse lapsed (eelnõu tekst) või igale LAPSELE leitakse just talle sobivaim kool (näiteks Soome variant). Teine valik erineb oluliselt esimesest ning eeldaks laste üldisemat ülevaatust vähemalt poolteist aastat enne kooli, lisaks veel ka suuremat vabadust põhikoolidele õppekava korraldamisel (näiteks võiks seadusest võtta ära maksimumtundide määra, mis ei luba isegi kehalise kasvatuse tunde laste päevadesse juurde liita või teha näiteks puutöökallakuga põhikooli. Tundide arvu ja koormuste jaotumise võiks jätta kohapealse kogukonna (kooli ja kooli hoolekogu) otsustada. Vajalik oleks ka suurem valikuvabaduse võimalus põhikooli õppekava koostamisel. Saime aru, et ministeerium selles suunas on töögrupi kokku kutsunud. Kokkuvõttes tuleks soosida seda, et koolid oleks rohkem motiveeritud laste nimel pingutama, olema igaüks omal moel atraktiivsemad ja eripalgelisemad nii maal kui linnas. Ka pedagoogilised valikud tuleks vabamaks anda, sest järjekorrad ukse taga pole mitte ainult Prantsuse Lütseumil, vaid ka näiteks Põlva vallas Hea Alguse pedagoogikat edukalt viljeleval Mammaste algkoolil ja waldorfpedagoogika piiratud kättesaadavuse pärast perekonnad lausa kolivad Põlvamaale.
2) Praegu sõltub lapse kool tema elanikeregistri kandest. Elanikeregistri kande muutmine on demokraatlikule ja inimõigusi austavale riigile kohaselt väga lihtne. Tegelikult oleks mõistlik rahvastikuregistripõhisusest püüda tervikuna loobuda. Põhjus: see niikuinii ei tööta. Tartu linn nentis innukat elanikeregistrikannete muutmist laste koolimääramiste ajal, ja Tallinn palus asjas tuumast arusaamiseks selle kõik veel sadadega korrutada. Olukorras, kus väga suur osa lapsi ei ela juba kooli minnes koos mõlema bioloogilise vanemaga, või elatakse üldsegi kasuvanema või vanavanemate elamispinnal, muudab juba ilma mingi trikitamiseta suure hulga laste jaoks võimalikuks legaalseks aadressiks vähemalt seitse erinevat aadressi, osad neist veel erinevates omavalitsustes. Meenutati, et oma elukohast vaba lahkumine on inimõigus ning seda saab piirata ainult kohtu otsusega. Seni ainus probleem, mida rahavastikuregistri abiga ka lahendati, oli/on - omavalitsuste vahelised arvlemised. Sisusliselt tuleks üle vaadata siis hoopis kohalike omavalitsuste vahelist laste rahade üle arvlemise korda. Koolihariduse kvaliteeti rahvastikuregistriga niikuinii ei paranda, seda saab parandada ikka ainult kehvemaid koole süsteemselt ja eesmärgipäraselt järele aidates.
3) Pole ka vaja lapsevanemaid süüdistada, kui nad lapsele sobivaima aadressi paljude legaalsete hulgast kooli silmas pidavalt valivad, tsiteerin komijonis tuntud haridustegelase öeldut: "Seni, kuni on veel lapsevanemaid, kes oma lapse käekäigust hoolivad, ei peaks me selle üle kurvastama". Argumente on veelgi: näiteks Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi rangelt üksikutele tänavatele orienteeritud kooliks muutmise puhul lisanduks tõepoolest küsitavus, et kas rõhutatult kristlikele väärtustele orienteeritud kool peaks olema piirkonnakool, kuhu laps peab minema? Muusikaharidus on niikuinii otsustatud jätta üle Eesti katsete teemaks. Samal ajal näeme, et ühiskonnas on tohutu vajadus avalikult kristlikele väärtustele tugineva hariduse järgi, siis pigem peaksime leidma võimalused seda haridust laiemalt pakkuda, mitte hakates lapsevanemaid sigatsemises süüdistama. Ja olgu siinkohal rõhutatud: mitte keegi komisjonist ei toetanud kuue-seitsmeaastaste koolikatseid, vaid otsiti lahendusi, kuidas iga laps just sellele lapsele sobivasse kooli saaks. Meenutati ka ühtluskooli põhimõtet: iga laps peab saama õppida oma võimete kohaselt (Johannes Käis).
4) Meenutati taas ka mu hea erakonnakaaslase, akadeemik Peeter Tulviste postulaati juba eelmisest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse arutamisest, mil ta tsiteeris oma torumeest: "Kui üks toru ei tilgu, pole vaja seda näppima hakata". Teisisõnu ei peaks võitluse kese olema tugevate koolide hävitamises, vaid nõrkade järeleaitamises. Oluliseks peeti ka seda, et näiteks Lasnamäe sotsiaalmajade rajoonis elaval lapsel peaks olema võrne ligipääs näiteks Reaalkoolile, mitte ettemääratud saatus õppida koos teiste ümbritsevate sotsiaalmajade lastega. (linnaplaneerimise seisukohalt ei tohiks sellist kontsentratsiooni üldse tekitada, aga see on üks teine teema).
5) Korduvalt ja üksmeelselt rõhutati, et kohalikud omavalitsused on nii erinevad, et Riigikogu ei peaks mäe otsast jooni tõmbama, sest ühele hästi sobivad tänavatevahelised jooned võivad teisal hoopis kurja tekitada. Pigem tuleks jätta koolidesse vastuvõtmise kord kohaliku omavalitsuse ja koolide hoolekogude otsustada.
6) Ükskmeelselt kinnitati, et igale koolile pole vaja piirkonda kehtestada. Ka see võiks jääda kohaliku omavalitsuse otsustada, kas ja kuidas.Oluline on, et igale lapsele oleks tagatud koht kodulähedases põhikoolis. Kodulähedase kooli mõiste on seaduses juba olemas - see tähendab kuni 60 minuti pikkust kooliteed. Praegu ei paistnud, et keegi seda aega või põhimõtet muuta tahaks.
7) Lisaks oldi ühel meelel, et seadusemuudatuste eelnõus olemasoleva paragrahv kümne kohta lisatud kohustus kohalikul omavalitsusel sügisel kohe teatada, miks üks või teine laps ei jõudnud kooli, on ebarealistliku tähtajaga. Oktoobri keskpaigaks hakkab näiteks Tallinnas alles selguma, kuhu keegi on lõpuks reaalselt platseerunud (koht määratakse põhikooli kõikidele lastele, kelle reaalne kohaleilmumine selgub septembrs) ja peale seda hakatakse tulemata on jäänud lapsi taga otsima, see võtab aega mõnel juhul üle aasta, näiteks kui pered on kolinud koos lastega välisriikidesse ja kogu kirjavahetus ja kontrollimine võtab aega. Kuna kohaikul omavalitsusel on niikuinii koolikohustuse täitmise kontrollimise kohustus olemas, siis pole otstarbekas täiendavat halduskoormust seada, pigem tuleb töö ära teha hiljemalt poolteist aastat enne kooliaasta algust (vt ka punkt 1).
8) Korduvalt tõdeti ka, et tegelikkuses laste koolisaamisega probleeme ei ole, välja arvatud sellistes piirkondades, kus kooli pole või kus koolikohti ongi puudu - seega sõltumata põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse paragrahvist 10, vaid sootuks muudel põhjustel. Teisisõnu seal, kus planeeringutega on kohaliku omavalitsuse poolt kavandatud elamispinnad, aga mitte lasteaedu ega koole. Seega leidis toetust ettepanek täiendada planeerimisseadust ja keskkonnamõjude hindamise seadust, et oleks selgemini arusaadav, et planeeringu sotsiaalsete mõjude all tõesti arvestataks ka kooli- ja lasteaiakohti.
Kokkuvõttes lubas Haridus- ja Teadusministeerium pakkuda uusi sõnastusi, ja ka komisjon ise teeb sellega tööd, lähtuvalt eelpooltoodud printsiipidest. Kui teil, head lugejad, on ettepanekuid või tähelepanujuhtimisi, oleme nende eest väga tänulikud.
Olen Võrumaal asuva Pikakannu Kooli lapsevanem ning ka kooli pidaja mtü liige. Meie kooli sulges Lasva vald 2012.a. ning kui me lastevanematega tahtsime hakata ise kooli pidama, tabas meid uskumatu tagakiusamine mis päädis eriti ülekohtuse pealesurutud lepinguga. Kuna ajalooline koolimaja kuulus vallale( arutelu, et kes on vald-kas mitte meie, tema inimesed, ei leidnud partnerit), pani kohaliku volikogu esimees mtü juhtkonna ( sisuliselt lapsevanemad) valiku ette: kas olete nõus poole kohatasuga või koolimaja rendile ei saa! Ei olnud arutelu isegi selle üle, et kui suur see rent siis olla võiks?KOV-i eesmärk oli selgelt lastevanemate endi algatus kooli pidada, maha suruda ning hävitada sihikindlalt üks tugev ja iseteadlik kogukond. Me võtsime vastu lepingu poole kohatasu määraga,sest see oli ainus võimalus pakkuda oma lastele haridust kohas ja viisil, mida pidasime parimaks ( Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi on kooli valikul otsustav sõna lapsevanemal, ärgem seda unustagem!) Sellise lepinguvariandi tegi võimalikuks PGS-is §83 lg 2, mis ütleb, et Munitsipaalkooli tegevuskulude katmisel lähtutakse käesolevast seadusest, kui vallad või linnad ei ole kokku leppinud teisiti.
VastaKustutaÜldise arusaam järgi tähendab seaduse sõnastus - kui ei kokku lepitud teisiti, seda, et võib maksta ka rohkem. Koolide ( sh erakoolide) tegevuskulude katmiseks kehtestab riik igal aastal PIIRMÄÄRA. Piirmäär võiks tähendada mingit piiri, millest alla või üle maksma ei pea. Kuid Lasva vald maksab tänu sellele punktile PGS-is ning meid lastevanemaid - kooli pidajaid väljapääsmatusse olukorda asetades ainsana Eestis oma laste eest kohatasu 50 % ulatuses. Oleme tähelepanu juhtinud nii õiguskantslerile kui Haridus-ja Teadusministeeriumile, et see § 83 tuleks ümber sõnastada selliselt, et ühelgi KOV-il ei tekiks võimalus kohelda oma lapsi nii ebavõrdselt. Olen teinud Lasva vallavolikogule ettepaneku, et maksame ka teistes omavalitsustes käivate Lasva valla laste eest pool? Kuna vallas on munitsipaalkool olemas ( Kääpa Põhikool), siis miks mitte asuda läbirääkimisi pidama teiste omavalitsustega, kus Lasva valla lapsed koolis käivad ning mitte maksta neile kohatasu riigi poolt kehtestatud piirmääras.... Loomulikult keegi selliseid kokkuleppeid ei sõlmi. Väikeste koolide kohatasud on reaalselt igal pool suuremad, kui riigi poolt kehtestatud piirmäär. Kuid ometi on Eestis üks väike kogukonnakool, kes saab hakkama ka kohatasuga 36,5 € kuus lapse kohta. Kuidas seda ülekohut lasta mitte edasi kesta? Kas keegi nö arvamusliidritest julgeks selle juhtumi kohta midagigi arvata? Kes kaitseb Eestis inimest, peret, last?
Lugupidamisega,
Ave Tamra
Tere,
VastaKustutaSuur tänu kommentaari eest, vastan ka siin keskkonnas.
Kui vaadata hetkel erakooliseaduse tänast regulatsiooni, siis ei ole üheseltl küll selge, kelle kaudu käib erakoolide riigieelarveline toetamine täna. Erakooliseaduse § 22 lõige 2: Põhikooli ja gümnaasiumi kulude osaline katmine toimub põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõigetes 3–5 ja 7 munitsipaalkoolile sätestatud alustel. Koolilõuna on ehk kõige selgemini PGS (põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses) sätestatud: erakoolile on ettenähtud toetus ja piiritletud omavalitsuse haldusterritoorium. Aga, kes kellega lepinguid sõlmib, ei ole samuti sätestatud. PGS § 82 lg 3 sätestab munitsipaalkooli kulude katmise tingimused (konkreetse kooli ja mitte omavalitsuse haldusterritooriumil asuvad koolid). Erakoolide rahastamist on tõlgendatud selliselt, et riik annab kogu toetuse omavalitsusele, kes peaks edastama vastava osa ka erakoolile.
Riigikogus praegu menetluses oleva PGS Eelnõu kohaselt on selgelt kavandatud, et riigieelarveline toetus tuleb otse riigilt, sh koolilõuna. Eelnõus on kavandatud erakooliseaduse § 22 lõiget 2 muuta: „Lähtudes põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõigetes 4–7 ja lõike 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses munitsipaalkoolile sätestatud alustest, määratakse põhikoolile ja gümnaasiumile igal aastal riigieelarvest sihtotstarbelised eraldised põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 lõikes 4 nimetatud kulude katmise toetuseks. Põhikooli ja gümnaasiumi kulude osaliseks katmiseks sõlmivad erakooli pidaja ning Haridus- ja Teadusministeerium lepingu.“;
Mis puudutab konkreetselt Pikakannu kooli, siis tunnistan - ma pole konkreetsete asjaoludega kursis. Tundub, et siin on mitu asja koos: 1) omavalitsuse ja inimeste vahelised suhted, 2) ruumide üürimine ja 3) eelarveline toetamine. Erakool Pikakannus tekkis - kui olen valesti aru saanud, parandage palun, seetõttu, et vald ei näinud enam võimalust kooli üleval pidada, kuid vanemad soovivad endiselt, et nende lapsed käiksid võimalikult kodu lähedal koolis. Saan aru, et vald oli nõus sõlmima soodustingimustega ka üürilepingu (erakooliseadus § 22 lg 4: Erakool võib saada sihtotstarbelist toetust riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest). Selles osas Riigikogul ülevaade puudub, kuidas tavaliselt vastavad üürilepingud on sõlmitud. PGS § 82 lõige 3 jne ei ole aga sellega seotud. Riigieelarveline toetus määratakse kindlateks otstarveteks. PGS § 83 sätestab juhu, kus ühe omavalitsuse lapsed käivad teise omavalitsuse koolis. Sellele kehtestab Vabariigi Valitsus piirmäära: Ühe õppekoha tegevuskulu piirmäär on 73 eurot ühe kuu kohta (2013). Mida väiksem kool on, seda kulukam on tema üleval pidamine. Täpselt aga ei ole aru saada, kui palju, mille eest ja kes maksab erakooli ülalpidamise eest. Lahendus ei saa olla vist selline, et omavalitsus, olles loobunud kooli pidamisest rahalistel põhjustel, jätkab rahaliselt täielikult siiski kooli ülalpidamist erakooli kaudu. Kodulähedane kool on seaduse mõistes kool, kuhu 80% lastest jõuab 60 minutiga. Igatahes sügav tunnustus teile, et olete olnud sedavõrd ettevõtlik ja edukas lastele ka tegelikkuses kodulähedase kooli tagamisel ja loodan, et teie ettevõtmisi päädib tunnustus ja laste rõõm.
Lisaksin veel eelmisele vastusele selgemalt igaks juhuks juurde, et kohalikul omavalitsusel puudub kohustus erakoole toetada. Erakoolide toetamise osas on selge positsiooni võtnud riik, kes toetab kõiki koole ühtedel alustel, omandivormist sõltumata.
VastaKustutaSamal ajal on lapsevanema otsus vaba ja juhul, kui vanemad otsustavad mõne teise omavalitsuse territooriumil asuva munitsipaalpõhikooli kasuks, siis tõesti tasub omavalitsus teisele omavalitsusele selle eest. PGS paragrahv 83, millele te viitate, erakoole üldse ei puuduta.