Moekas muinsuskaitse

2013. aasta on Eestis kultuuripärandi aasta ja 12. detsembril tähistab Eesti Muinsuskaitse Selts auesimees Trivimi Velliste eestvõttel oma tegevuse 25. aastapäeva. Alustame kõige selle tähistamist sellest, millised muinsuskaitse trendid ja suunad parasjagu maailmas moes on – või kui soovite, siis milline diskursus parasjagu domineerib*.

Lisaks ehitusviiside ja arhitektuursete projektide või nende kooskõlastamispoliitikate muutumisele on muutumises ka muinsuskaitse pärlite tarbimine laiema avalikkuse poolt. Uuemaaja hitid on näiteks allveearheoloogilised sukeldumisekskursioonid, õudusturism vanades militaar- ja tööstusmälestistes või mittesooneutraalsed mediteerimislaagrid koos kiviaia ladumise või kohupiimavalmistamise õppimisega. Tallinnas sõidavad turismibussid mööda aguli kitsaid tänavaid. Kalamaja on nii populaarne, et siin on isegi eraldi turismibussipeatus, nagu vanalinna veerelgi.

Eesti on olnud muinsuskaitseliselt üldiselt õnnelik riik. Inimesed on kultuuriväärtustest huvitatud, asjatundjad on tõrvikut kõrgel hoidnud, tänu Juhan Maiste ja Mart Kalmu pingutustele on meil isegi erialane ettevalmistus ülikoolitasemele jõudnud ja palju teadlikke omanikke on ära teinud suure töö kultuuripärandi hoidmisel.

On ka kurvemaid trende. Mälestised on reeglina vanad majad ja vanad majad asuvad loogiliselt võttes seal, kus inimesed on pikka aega elanud – küla- ja linnakeskustes. Osades külades on hõredaks jäänud, aknad kipuvad mustama jääma.  Osades linnasüdametes jällegi nii tihedaks läinud, et mälestised ei kipu välja paistma. Viimastel aastatel on sisuliselt vähenenud ka riiklik rahaline tugi omanikele. Oleme mõneti kummalises olukorras: me pole Eesti pinnal kunagi varem olnud nii rikkad, nagu oleme praegu ja samal ajal on meil rahuaja kohta rekordiliselt tühje ja kordategemata ehitisi. Raha näikse voolavat mööda isegi kullasoonel ehk Tallinna vanalinnas asuvatest ehitistest, rääkimata maakirikutest, taludest või raudteejaamadest (välja arvatud üksikud õnneseened). Teatud ressurssi on aga maja elushoidmiseks vaja, vähemaga kui korrapärane kütmine, pidev tuulutamine ja reeglipärane hooldus kindlasti toime ei tule.

Mida siis teha, et rohkem elu jaguks just vanadesse hoonetesse? Selleks on vaja moodsat muinsuskaitset. Moodsat muinsuskaitset iseloomustavad bilansivõimeline raamatupidamine, keskkonnasäästlik mõtlemine ning kasutusmugavus.

Moodne muinsuskaitse tähendab arvutusoskust. Näiteks on täna eurotoetuste abil lihtsam ehitada uut või korrastada mittemuinsust, sest muinsus ei saavuta iialgi nõutud protsendiulatuses energiasäästu. Ilmselgelt tuleks korraks rehnut läbi teha, et kui palju energiat kulub kokkuvõttes uue ehitamisele rohkem kui vana kordategemisele, ja seejärel tuleks seda energiasäästu asja värskema pilguga vaadata. Uue hoone ehitamiskulu pole siiski ainult euroaruannete paber ja printeritahm. Tegelikkuses tähendab see energiakulu uute materjalide tootmisele ja nende kohaletoomisele, kõigest muust sinna juurde kuluvast rääkimata. Energiatõhususe hoogsa sildi varjus kulutatakse kokkuvõttes hoopis enam energiat, igas energia avaldumise vormis. 

Moodne muinsuskaitse ei rapsi ülearu, ei koori enam maju ilmtingimata “riidest lahti” - välja arvatud siis, kui seda on tõesti mõistlik teha. Eriti nõukogude elu viljastavates tingimustes on tööjõukulusid nõnda kokku hoitud, et üha uued ja uued ehitus- ja remondikihid on vanadele lihtsalt peale laotud. Kui veel mõnda aega tagasi nägid isegi muinsuskaitse eritingimused (ametlik spetsialistide tehtud paber, mis ütleb, mida tuleb ja mida ei tohi teha) ette rea kohustuslikke lammutustöid, siis nüüd lähtutakse loogikast, et nii mõnestki kunagi koppa oodanud hoonest või hoone osast on tänaseks kultuurimälestis saanud. Lepitud on isegi mõttega, et seinas seisev asbestiplaat pole tervisele ohtlik senikaua, kui keegi seda lammutama ei hakka – las seisab! Tartus Jaani kiriku kõrval seisvat hrustsovkat taheti ka hulk aega lammutada, seejärel terrakotaplaatidega katta ja nüüd on selgunud, et võibolla tuleb too hoopis kaitse alla võtta.

Moodne muinsuskaitse laseb hoonel jätkata oma loomuliku arenguga ehk teisisõnu vajalike adaptsioonidega üha uute asukate nõudmiste järgi. Väga paljud inimesed tahavad, et kraanist tuleks alati sooja vett, et pesuköök poleks hoovis ning et lapsel oleks omaette magamistuba. Või kontoriruum seatud selle tarvitajate vajaduste järgi. Kõik need nõudmised erinevad maja ehitusaegsest elustandardist – veelgi enam, nood võivad erineda ka nondesamade elanike või kasutajate mõne aasta tagustest arusaamadest. Täiesti loomulik olukorras, kus majad on inimeste jaoks, mitte vastupidi. Väga vähe vanu hooneid on üleüldse meieni säilunud muutmata kujul, näiteks pea kõigil Tallinna vanalinna UNESCO kaitse all olevatel hoonetel on aegade jooksul lisandunud hulk juurde- ja pealeehitisi.

Arusaadavalt muudab see kolmas suundumus muinsuskaitsjad murelikuks, ja nii on see kõikjal, ka väljaspool Eestit – sest kuhu tõmmata piir? Kaasaegne inimene vajab statistilise keskmisena rohkem eluruume kui läks neid tarvis paar põlve tagasi. Kuniks elutubade vajadust saab katta algse funktsiooni minetanud ja seega ülejäävate tööstuspindade või abihoonetega, pole olukord veel liiga konfliktne. Tahetakse kasutusele võtta pööningud ja keldrid, siis saab veel lähtuda arvutustest, et kas hoone niiskustasakaal ja ventilatsioon pärast ümberkorraldusi ka veel töötavad. Igasuguste juurde- ja pealisehituste peale kipub aga tavakodaniku juhe kokku jooksma – mõningatel juhtudel lubatakse ja mõningatel juhtudel on lõpptulemus igati hea (Fahle maja pealeehitus) ja teisal ei lubata isegi rõdu teha. Kaasajal on inimesed harjunud, et neile kõik otsused lahti selgitatakse, et kõik kaalutlused avalikustatakse ja näitlikustatakse. Kuni selgituste ja põhjenduste tase kannatab, püsib ka arusaamatus.

Kui arusaamatus liiga pikaks venib, võib hoone kõige halvemal juhul tühjaks jääda. Reeglina on vanade hoonete tühjaksjäämise taga muud asjaolud kui muinsuskaitse, ent alati saavad osapooled mõelda  - kas oleks saanud ka kuidagi teisiti?

Kõige parem kaitse vanale hoonele on selle aktiivne kasutamine. Hetkest, mil maja jääb tühjaks, algab selle häving. Selgelt ülekohtune oleks süüdistada muinsuskaitsenõudeid hoonete tühjalt seismises, sest sageli tehakse otsus vana korrastamise asemel uus ehitada ammu enne muinsuskaitsega konsulteerimistki. “Ah, need nõuded niikuinii ei lubaks”, on tavapärane vabandus.

Aga mõtleme nüüd, kui tõepoolest keegi pöördub muinsuskaitse poole küsimusega, et valida on kahe variandi vahel – kas me suudame tänu sellistele ja sellistele juurdeehitustele selle konkreetse vana hoone kasutusele võtta või loobume taas ja püstitame midagi nullist alates?

Moodne saab tegelikult olla ka muinsuskaitses. Tegelikult ka, tegelikult eriti.

* Artikli põhjana olen kasutanud oma ajalehes Keskus kevadisel muinsuskaistekuul ilmunud lugu.