25. oktoober 2012

Lapse õigused pärast lahutust või lahku minekut

Laste õigused sõltuvad liiga palju pelgalt vanemate omavahelisest läbisaamisest. Tuleb muuta perekonnaseadust selliselt, et laps poleks pärast vanemate lahkuminekut nii palju juhusliku saatuse meelevallas, vaid et lapse eeskätt elukvaliteeti puudutavad ning majanduslikku laadi õigused oleks paremini kaitstud.
Kui praegu väljapakutud kooseluseadus saaks tegelikkuseks, tekiks Eestis uut
moodi sünnistatistika. Oleks abielust sündinud lapsed, kooselust sündinud
lapsed ja abielu- ning kooselu väliselt sündinud lapsed, kusjuures kui vanemad
lahku lähevad, siis kehtiks lastele erinevad õigused mitte ainult selle kolme
vormi vahel, vaid ka veel sõltuvalt sellest, kas abielus oli lapse vanematel
varalahususe režiim või mõnda muud sorti vararežiim.

Iga laps tahab aga ühtviisi süüa, uut talvejopet ning oma kirjutuslauda
koolitööde tegemiseks. Lastele seadustega antud õigused ei tohi sõltuda nii
suurel määral, vaid vanemate omavahelistest suhetest!

Eestis sünnib 58% lastest väljaspool abielu ja see osakaal suureneb üha. Laste
seisnud sõltub väga otseselt sellest, kas neid kasvatab üks või kaks vanemat.
Üksikemad on muutunud meie ühiskonna kõige vaesemaks elanikkonna grupiks.

Kooseluseaduse kontseptsiooni saadab sama taak, mis juba kehtivat
perekonnaseadust. Kogu aur läheb kahe täiskasvanud inimese omavahelisele
lusikajagamisele. Kui üks vanematest on kodus lapsi kasvatanud ja teine
palgatööd teinud, siis on tekkinud kahe täiskasvanu vahel paratamatu
majanduslik ebavõrdsus, mis ei tohiks mõjutada lahkumineku järgselt last. Kas
pole liiga sageli korduv olukord, kus mees otsustab „eluga edasi minna“ ja
naine peab majast välja kolima koos oma kolme lapse ja tolmulapiga? Lapsed pole ju vanemate valikutes süüdi ega saa neis ka osaleda.

Varalahusus toidab ebaõiglust

Lahkuminek Eesti moodi (maja mulle, lapsed sulle) peab asenduma laste õiguste
oluliselt suurema kaitsega, kus laps saab osa mõlema vanema majanduslikust
heaolust. Seda sõltumata sellest, kas vanemad olid abielus või mitte. Vabandame
siinkohal tublide üksikisade ees, kes täie kiindumusega lastele pühenduvad –
statistika kohaselt on üle 90% üksikvanematest ikkagi naised.

Kiitvalt tuleb tsiteerida kooseluseaduse kontseptsioonist igati õiget arusaama:
"Kui aga kooselust sünnib lapsi, siis on lapse nimel karjäärist loobunud vanem
elukaaslaste suhte staatusest sõltumata haavatavam ning teise partneri poolt
kergemini mõjutatav. Täiendavate tagatiste loomine nõrgemale osapoolele lastega
faktilises kooselus aitaks kaasa turvatunde suurendamisele ning sotsiaalse
võrdsuse tagamisele, mis omakorda looks lastele turvalisema ja stabiilsema
kasvukeskkonna." Tuleb aga meelde tuletada, et laste ja vanemate õigused ja
kohustused tekivad ikkagi põlvnemisest, mitte abielust ega registreeritud kooselu
vormist.

Täiendavate tagatiste loomist lapsele tulebki teha, ent seda tuleb põlvnemispõhisuse kohaselt teha perekonnaseaduse täiendamise kaudu, asetades keskmesse ainult lapse huvid. Kas me tõesti vajame ühiskondlikku arutelu selle üle, kui pikka koosolemist vajab
lapse sünd? Kooselu pikkuste või laadide seadustega reguleerimine ei oma lapse õiguste
seisukohast vaadates mingit sisu.

Kurioosumina on isegi kehtivas perekonnaseaduses ette nähtud lapsi tegelikkuses
ebaõiglaselt ahistav võimalus, kus mehel ja naisel on abielludes valitud
täieliku varalahususe režiim, mis ka pärast paljukiidetud abieluinstitutsiooni
lõppemist päädib naise väljakolimisega majast koos kolme lapse ja tolmulapiga.
Kui me tahame tagada põhiseaduses ette nähtud Eesti rahva kestmise, siis
tulebki laste õiguste kaitset tõsisemalt võtta. 

Vaba ja last esikohale asetav arutelu sellel teemal pole lihtsate killast. Muidugi oleks kõige toredam, kui keegi kunagi lahku ei läheks. Meie ettepanekut on kõige rohkem naeruvääristanud teatud liiki keskealine edukas mees, kelle
üheks praalivaks argumendiks on, et abiellumine, nagu ka kogu vara jagamine,
olevat vabatahtlik. Ja lapsed kasvavat armastusest ja vihmast. Veel enam, osa
keskealisi rahulolevaid mehi kipub süüdistama naist vastutustundetuses ja
lolluses, kui ta sünnitab väljaspool abielu, või valib abielus varalahususe,
või olgem ausad, kui ta üldse sünnitab. Kes on siis vastutustundlikum, kas
naine, kes toob elule uue elu, täidab eesti rahva iivet ja tagab
põhiseadusejärgse eesti rahva kestmise või sedasama naist vastutustundetuses ja
„ise-sa-tahtsid“-laadis süüdistav mees? 

Väike riik ja rahvas ei pea pakkuma tuge kõikvõimalikele perekonnavormidele,
vaid eeskätt nendele, kus solidaarsust kõige enam vajatakse, kus kasvab kõige
nõrgem osa ühiskonnast ehk vähemalt üks laps. Kooseluseaduse kontseptsiooni punktid 49 ja 50 tagavad praeguse seadusruumiga võrreldes lastele
oluliselt paremat kaitset, kui laiendada neid mistahes suhte vormist, sealhulgas
osadel juhtudel ka abielust sündinud lastele. Need lahendused suurendaksid noorte lapsevanemate turvatunnet ja parandaksid lapse lahutusjärgset heaolu juhul, kui üks vanematest ei soovi lapse kasvatamisse panustada. 

Tagada last reaalselt kasvatavale vanemale eluase

Näiteks võiks edasi arendada elatise osa, tagades pärast lahkuminekut lapsi
reaalselt kasvatavale vanemale eluaseme kasutamise (praeguses perekonnaseaduses
on selle vajaduse sugemeid § 68 lõikes 1). Perekonnaseaduse § 100 lg 1 teine
lause võimaldab elatist ka muul viisil ülalpidamisena anda, seegi tuleks selgemalt lahti kirjutada. Kas iive Eestis tõesti langeks, kui lisada näiteks lapsele õigus väärikalt eluaset kasutada koos teda reaalselt kasvatava vanemaga? Osa mõlema vanema varast tulebki lastega jagada võimaliku lahutuse korral juba vanemate eluajal, see
põhimõte muudaks laste kasvatamise oluliselt turvalisemaks. Üksikvanemaga
perede argipäev näitab kahjuks, kui kaugel sellest liiga sageli reaalsuses
ollakse.

Meil on nii palju toredaid ja väga vastutustundlikke isasid, suurepäraseid
heteromehi, kelle pered ja lapsed ei vaja üldse mingit riiklikku sekkumist.
Kahjuks on ka ükskõikne ja omakasu tagaajav vähemus, kelle isiklikku
“paradiisi” tuleb nõrgemate kaitseks perekonnaseaduse täiendamise kaudu nende
omaenda lapsi sisse lubada.


Loo aluseks on 25.10.2012 Reet Roosiga kahasse kirjutatud arvamuslugu Eesti Päevalehest.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar