Eesti rahva kestmisest

11. oktoobril riigikogus riiklikult tähtsa küsimuse arutelul Eesti rahvaloenduse tulemustest peetud kõne IRL fraktsiooni poolt oli mul üldjoontes alljärgnev:

Rahvaloendus näitab, et rahva arvu kahanemine, nii sündide kahanemine kui ka väljaränne seab kahtluse alla meie põhiseaduse kõige peamise mõtte ehk eesti rahva püsimise.
Asi pole vaesuses. Meil on ligi 700.000 mootorsõidukit ja alla 300.000 lapse. Võtame ainult sõiduautod – aastal 1980 oli Eestis 126.500 sõiduautot ja 22.204 sündi, mullu ehk 2011 oli 574.000 sõiduautot (ehk jämedalt viis korda rohkem) ja 14.679 sündi (ehk jämedalt 50% vähem).

Asi pole suutmatuses. Ühte Tallinna agulisse nimega Kalamaja on Tallinna linn planeerinud uutesse korteritesse 4000 uut elanikku, iga korteri juurde ehitatakse isegi tasuta ühistranspordi ajastul välja täiendavalt ka vähemalt üks auto parkimiskoht. Suutlikkust kui palju. Auto pole meil kohustuslik, lastele oleme me pannud põhiseadusega kohustuse põhikooli haridus omandada. Ent mitte ühteainumastki uut põhikoolikohta (milliseid on puudu juba täna, 1. klassi Kalamaja põhikoolis on surutud juba 29 õpilast, ehkki seadus üle 24 ei luba) ega munitsipaallasteaiakohta (järjekorras kokku Tallinnas lasteaiaealisi lapsi oktoobri alguse seisuga 1700, neist osad eelmisest aastast) planeeritud pole. Ent asi pole suutmatuses.

Asi pole pahatahtlikkuses. Riigi poolt isapuhkus taastub 2013, vanemapension tuleb samuti 1. jaanuarist, pered ei pea maksma kõrgkoolis õppemaksu järgmise aasta sügisest, lastetoetused hakkavad kasvama, põhikoole surutakse kodudele lähemale. Isegi Tallinn algatas uue lasteaedade programmi.

Asi pole ühes või teises erakonnas. Kõik, kes on võimul olnud, on kärpinud laste arvelt. Sotsiaaldemokraatide ja Keskerakonna valitsus pealinnas, koalitsioonierakonnad riigis. Kõigil meil tuleb seda kahetseda, ükski erakond pole suutnud hoida järjepidevust laste osas.

Asi pole rahas, vaid üldises turvatundes. Selle kärpimisega, nagu Andrei Hvostov riigikogu kõnepuldist täna rõhutas ja nagu kordas mitmeid kordi Ene-Margit Tiit, on võetud inimestelt turvatunnet. Esmasündide järsk langus 2008. aastast on piisavalt tõsine signaal. Asi on sügavamal kui sotside ja keskerakonna poolt vähendatud lasteaia pearahas või reformierakonna-IRL’i äravõetud ranitsatoetuses.

Asi on õiglusevajaduses. Me räägime inimõigustest, täpsemalt sellest, kas laps on ühiskonna jaoks võrdväärne inimene.  Et kui igale kodanikule on riigi poolt ette nähtud tulumaksuvaba piir, siis miks ligi 100.000 last polegi nende kodanike hulgas? Läheme siit edasi veel põhimõttelisemate õiglusküsimuse juurde. Kogu demokraatia ajalugu inimkonna ajaloos on liikumine suunas 1 inimene = 1 hääl valimistel. Kas see pole siis loogiline, et iga inimene tähendab ühte häält ühiskonnakorralduses? Absoluutselt iga inimene, iga kodanik. Ah et delegeerida ei tohtivat oma häält kellelegi? Muide, kõik riigikogu liikmed on siin saalis delegeeritud häältega, mitte ükski pole ainult oma isikliku häälega parlamendis. Täiskasvanud inimesed on delegeerinud aastateks edasi oma hääled ja miks nüüd arvata, et lapsed ei võiks delegeerida?

Ent sõnadelt tegudele.

IRL kinnitab vastavalt oma valimislubadustele, et:

Esiteks. Perevalimiste osas (igale lapsele hääl, mille realiseerib valimistel tema vanem) liigume edasi Eesti põhiseaduse muutmise eelnõu ettevalmistamisega. Jah, me teeme eelnõu põhiseaduse muutmiseks. Kõik ettepanekud ja tähelepanekud ja ka kõik väga teravad küsimused on teretulnud. Tänane olgu tõsise parlamentaarse ja ühiskondliku debati alguseks.

Teine lubadus on märksa keerulisem ja see puudutab juba olemasoleva reegli täitmist. Head kolleegid, alates 2001.aastast on olemas Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskiri. Selles on mustvalgelt kirjas, et iga eelnõu seletuskiri peab mõjude osas algama selgitusega, kuidas mõjutab eelnõu või kas ei mõjuta üldse demograafilist olukorda. Tsiteerin: "Paragrahv 49. Seaduse eeldatava mõju kajastamine. Lõige (1) Seletuskirja osas "Seaduse mõju" selgitatakse seaduse vastuvõtmisest eeldatavasti tulenevaid:
 1) demograafilisi ja sotsiaalseid tagajärgi." Sealjuures on teadlased - nii demograafid, aga juba ka majandus- ja õigusteadlased rõhutanud pidevalt seadusloomes lapsi-noori arvestava analüüsi vajalikkust. Et olgu see ladina tähtedega iga kord seaduseelnõude ja määruste seletuskirjades kirjas, kuidas täpselt uus asi mõjutab juba olemasolevaid ja mitte veel sündinud lapsi.

No pole minu silmad seda eelnõudes läbivalt sellegipoolest näinud. Sellist analüüsi iga eelnõu juures. Lubame, et hakkame seda juba 2001. aastast olemasolevat kohustust edaspidi täitma. Algus pole ilmselt lihtne, aga harjutame, küll me hakkama saame. Võibolla on isegi töörühma tarvis, nüüd, täna, 11 aastat hiljem - et kuidas riigikogu eelnõudes oleks lisaks tõesti ka väga vajalikule keskkonnamõjude analüüsile ehk lillede liblikate pärast muretsemisele kohta ka liigikaaslaste jätkusuutlikkuse ülevaatamisel. Olgu iga eelnõu juures on must-valgelt kirjas, kas kavandatav uuendus või muudatus omab mõju, ja millist mõju, lastega peredele ja eesti demograafilisele olukorrale laiemalt, see tähendab ka inimeste elueale ja tervelt elatud aastatele. Ehk sellise analüüsiga muutub ehk ka näiteks alkoholiaktsiisi üle arutamine sisukamaks?

Rõhutan veelkord üle ka selle, et käesolevas debatis katsed vastandada kunstlikult eakaid ja lapsi-noori on nii sisult valed kui ka lihtsalt sobimatud. Eesmärgiks on ikkagi väga selgelt saavutada olukord, kus kõik ühiskonna nõrgemad pooled oleks valimistel esindatud ning sellest võidab kindlasti kogu ühiskonna abivajav osa. Heaks näiteks on siinkohal tõdemus, et pensionärid toetavad oma pisukesest pensionist vägagi heldelt oma lapsi ja lapselapsi ning lastele ja noortele emadele sobivad pargid ja pargipingid rõõmustavad ka väärikaid eakaid.

Niisiis, tänase riiklikult tähtsa küsimuse kokkuvõtteks peaks sündima vähemalt kaks süsteemset uuendust, millest kumbki ei vaja sentigi riigieelarvest ega isegi mitte kohalike omavalitsuste eelarvetest. Ainult suhtumise muutust. Millest võidavad kõik, meie väärikad eakad, mistahes põhjustel, ent igal juhul igati auväärset lasteta pered ja lastega pered loomulikult ka.