Antimüüte tudengite vajaduspõhiste õppetoetuste teemal

Ühiskondlikult aktiivne tudeng teeb ainult rõõmu. Üliõpilane on ühiskonna tulevane eliit, seega, kes siis veel, tõepoolest. Sügisel alles hakatakse riigikogus menetlema tudengite vajaduspõhiste õppetoetuste eelnõu. Räägime Eesti Üliõpilaskondade Liidu poolt kokku pandud 10 müütilist müüti  läbi, aluseks FB  “meie ütleme teile, et teie arvate nii, ja siis vaidleme teile vastu”.


Alustuseks julgustan kõiki endiselt ja edaspidigi sõna võtma ja arvamusi avaldama, sest eksitavat infot saab ju alati parandada. Ehk on järgnevast abi.

Niinimetatud müüt nr 1 – tudengid olevat laisad. Laiskuse vastu aitavat õppekoormuse nõue.

Ei ole meie tudengid laisad ju, mis jutt see on! Töötavad nagu Euroopas tudengid ikka, kusjuures Eurostudent IV uuringust tuli välja selline fakt, et osaajaga töötav tudeng pühendab nädalas rohkem aega õppetööle kui see tudeng, kes üldse ei tööta. Kui vaid statistikale toetuda, siis on riiklik unelm osaajaga töötav üliõpilane – õpib usinasti ning saab ka veel töökogemust.

Kahte asja (õppimist + töötamist) korraga täiskohaga teha on keerulisem, ent paljudele peredele paratamatu elukorraldus (töö + põetamine; töö + laste kasvatamine; 2 töökohta jne). Ülikooliõppe kiirem läbimine on kasulik eeskätt tudengile endale – saab teadmised kätte, esimene ots ei lähe meelest ära ning saab täie pühendumisega iseseisvat tööelu nautida.

Niinimetatud müüt nr 2 – tudengitele olevat antud kahekordselt, tahtvat nad aga viiekordselt.

Ei istu see “riik annab” jutt, sest tegelikult annavad makse maksvad inimesed. Aga sisu juurde - jutt sellest, et õpingute kõrvalt töötamine olla võimatuks muudetud – no ei ole sellist asja. Vastupidi – riik soosib tudengite osaajaga töötamist maksusoodustuse kaudu ning tööandjad ütlevad, et diplomiga noort inimest tahaks nad rohkem kui “õpingud lõpetamata” noort inimest. Ma pole ka tähele pannud, et tudengid midagi viiekordselt tahaks. Eks see kaunis inimlik ole küsida rohkem tasu ja vähem tööd. Üheski Euroopa riigis ei ületa riiklikud toetused neljandikku tudengi eelarvest ehk vajaminevast rahast. Sinnapaika on jäänud ka rikkaimate riikide lagi.

Niinimetatud müüt nr 3 – vajaduspõhised õppetoetused korvavat tööl käimisest saamata jäänud raha.

See on tegelikult osa tõest. Nimelt on Eestis sunnitud vaesemate perede noored õpingute kõrvalt rikkamatest kaastudengitest rohkem töötama. Selle tulemusel läheb suurem osa tulemuspõhistest õppetoetustest majanduslikult kindlustatud perede lastele, ikka nendelesamadele, kes on sunnitud vähem töötama. Vajaduspõhiste õppetoetuste peamine eesmärk on toetada vaesemate perede noori, et nad saaks oma töökoormust õgvendada ja pääseksid paremini ligi ka tulemuspõhistele õppetoetustele ja kiiremale võimalusele kool lõpetada.

Töö tegemist ei asenda ega korva aga elus mitte miski.

Eurostudent IV uuringu järgi teenivad Eesti kuni 24-aastased tudengid praegu õpingute kõrvalt keskmiselt 136 € kuus, aga see on täiesti juhuslik kokkusattumus vajaduspõhise õppetoetuse suurusega, milleks on kavandatud 135 € kuus.

Niinimetatud müüt nr 4 – Eesti tudeng töötavat liiga vähe.

Ei tööta Eesti tudeng liiga vähe (vaata ka niinimetatud müüt nr 1).

Niinimetatud müüt nr 5 – et kas tudengite arvamustega arvestati ülikooliseaduse menetlemisel vähe, palju või parasjagu.

Kõikide nõudmistega arvestati – osadega täielikult, osadega osaliselt, osadega nende jaoks, kes vajavad riigilt suuremat kaitset - nõnda kompromissid kujunesid. Kuidas täpselt nõudmistega arvestati – loe palun siit. Ja akadeemilisest puhkusest siit. Ja lävendipõhisest vastuvõtust siit. Täisajaga õppe kohta siit. Lapsevanema õpingute kohta leiad vastused siit. 

Niinimetatud müüt nr 6 – perekonnad peakski lapsi ülal pidama.

Perekond ei pea täiskasvanud tervet ja ise hakkama saavat inimest üleval pidama vastavalt perekonnaseadusele. Samas on Eesti üks väheseid riike, kus kehtibki ülalpidamiskohustus kaks põlve ülespoole ja kaks põlve allapoole (perekonnaseadus § 96) juhul, kui inimene “ei ole võimeline ennast ise ülal pidama”. Täisajaga põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses õppivad õpilased on ülalpeetavad seaduse järgi kõhklusteta, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni (perekonnaseadus, § 97). Tudengite puhul on asi keerulisem. Sellest, kas ja kuidas perekonnaseadust muuta, kujuneb kindlasti üks sisukamaid arutelusid riigikogus. Samas on sarnase üliõpilase perega sidumise otsustanud suurem osa riike, ka toimetulekutoetuse maksmisel on tudeng seotud perega.

Niinimetatud müüt nr 7 – õppelaen on sissetuleku allikas.

Selle võtame küll omaks. Eluasemelaen on mõeldud eluaseme ostuks või remondiks. Õppelaen on mõeldud igapäevaste kulude katteks õppeperioodil. Eluasemes hiljem elatakse, õppimise tulemusi kasutatakse hiljem töös ära. Kui liita õppetoetus (pool miinimumpalgast ehk 135 €) ja õppelaen (ca 190 €), siis tuleb summaks tudengile kuus suurem raha, kui on miinimumpalk.

Niinimetatud müüt nr 8  keskendub toetusvajadustega tudengite leidmisele.

See on kindlasti üks diskussioonikohti, kuidas seda kõige paremini teha. Näiteks lasteaedades otsustavad hoolekogud, kellele võimaldada toidukulude vabastust ja kes seda ei vaja, sest vanem sõidab näiteks igal hommikul uhke autoga aia ette. Osa tudengeid on pakkunud, et eelnõus hetkel olevale mehhaanilisele jaotusele võiks eelistada kohapealset otsustamist. Kõik ettepanekud on teretulnud.

Niinimetatud müüt nr 9 räägib korraga õiglusest ja rakendusmisajast.

On ebaõiglane, et praegu vajaduspõhiseid õppetoetusi pole. On õiglane, et toetust saaks need, kes seda kõige enam vajavad (vt müüt nr 8). Kogu asja juures tuleb tõmmata mingi piir, praegu on välja pakutud, et uued ja täiendavad õppetoetused rakenduks koos tasuta õppekohtade laiendamisega ning hakkaks kehtima kõikidele tasuta õppe valinud tudengeile. 2012. aastal ülikooliõpinguid alustanud tudengite kohta loe palun lähemalt siit. 

Niinimetatud müüt nr 10 räägib sellest, kas võrrelda või mitte minevikku ja olevikku.

Enamasti tudengid ise seda küsivad, no et kuidas teie ajal oli, et kas tegite ka tööd. Viisakas inimene ikka vastab, kui küsitakse - ilma mingi tahteta sellest miskit universaalset järeldada. 
Ajarännakuis pole tarvis nii reljeefseks minna, sest olevikus on olemas ka gümnasistid, kes õpivad samuti täisajaga, täisajaga töötavad inimesed, kes jõuavad selle kõrvalt veel osaajaga õppida jne. Suur osa tänaseid täiskasvanuid on tudengite lapsevanemad, sugugi mitte empaatiavõimetult.
Elu ongi elamiseks.