Riigikogus on täna (oli 23. aprillil) traditsiooniline avatud uste päev. Inimesed saavad sellel ühel päeval aastas riigikogu liikmetel nööbist kinni võtta ja küsida, mis mureks ja teha ettepanekuid, mida muuta tuleks. Kohal on nii väikelastega pered, eakad daamid ja härrad, tullakse kaugelt ja lähedalt.
Ülejäänud päevadel aastas käivad riigikogu liikmed ise mööda Eestit, näiteks selle nädala (lugu endiselt aprillikuine) kolmapäeval ja neljapäeval on IRLi fraktsioon inimestega kohtumas Harjumaal. Otse suhtlemine on kõige olulisem ja seda ei asenda isegi mitte Facebook. Õnneks on inimestel huvi riigikogus toimuva vastu ikka olemas. Õnneks tänu sellele, et huvi puudumine oleks demokraatia lõpp.
Autod või inimesed?
Toompea lossi "vallutamine" nõuab muidugi teatud füüsilist pingutust. Sellel ühel päeval aastas, kui riigikogu kõigile avatud on, tulebki külastajatel esmalt lahendada küsimus – kuidas sinna kohale saada? Turjakal sportlikul mehel ongi probleeme vähem, mõnikord ka võimet märgata, et kõigi jaoks pole liikumine sama lihtne. Mida aga kurdavad eakamad külastajad, aga näiteks ka lapseootel või lapsevankriga tulijad kõige esimesena, jutu sissejuhatuseks? "No andis siia mäkke üles ikka ronida!"
Enamik riigikogu liikmeidki tuleb täna Toompeale teistmoodi kui tavaliselt, sest lahtiste uste päeval on autoparklad mitte autode, vaid inimeste jaoks valla. Loogiline oleks pealinna südames kasutada ühistransporti, kas pole? Bussiliiklust on vanalinnas olnud küll, nüüdisajal sobiks nii Toompeale kui ka näiteks Raekoja platsi käima üks mittetossutav elektrimootoriga väikebuss, millele reisijad saavad mõnest suurest peatusest ümber istuda. Laiemalt maailmas ringi vaadates paistab kohe silma, et praegused ühistranspordi lähimad peatused jäävad meie valitud kogu hoonest võrreldes teistega ikka ebamugavasse kaugusesse.
Miks me aga üleüldse räägime riigikogu avatud uste päeval parkimiskohtade puudusest ja parema ühistranspordi vajalikkusest? Sest kõigil teistel päevadel, mis pole just avatud uste päevad ja kui lund maas pole, võtavad autod enda alla ilusa linnaruumi, mis sobiks tegelikult vahetuks suhtlemiseks valitud kogu ja valijate vahel. Sest tegelikult võiks ju vähemasti Eesti soojematel päevadel olla Toompea lossi esisel platsil välikohvik. Küsitlustes vastab siiski vaid näpuotsaga inimesi, et nad on riigikogu liikmega ise ja otse rääkinud. Üldise skeptilisuse taustal tuleb sageli välja, et tahaks ju küsida ja rääkida, aga ...
Rohkem avatust
Välikohvik sobiks lossiesisele platsile suurepäraselt. Linnaruumiliselt on tegu ilusa ümbrusega ja tuule eest varjatud platsiga. Toompead ja parlamenti käivad vaatamas ekskursioonid üle Eesti, tallinlasi satub harvem Komandandi aeda jalutama või Toompeal uitama, pole ju eriti põhjust tulla. Välja arvatud muidugi koolirahvas ning riigi- ja saatkondade ametnikud ja toomkirikus ning Aleksander Nevski katedraalis käijad. Siin käib tohutult turiste, kes kuldsete kuplite vaatamise kõrvalt enamasti ei märkagi, et nende seljataha jääb parlament. Turistid tulevad mäkke bussiga ja ostavad siin käsimüügist pudeli kokakoolat või Fantat. Muide enne venestamisaegset Nevski katedraali ehitust oli lossi ees sellel kohal imeilus pargike roosiaiaga. Ärge valesti aru saage – erinevalt riigikogus 1928., 1936. ja 1938. aastal arutlusel olnud küsimusest Nevski katedraal lammutada ei tee ma muinsuskaitsjana kaugeltki sellist ettepanekut, vaid räägin esinduslikust avarast platsist roosa fassaadiga Toompea lossi ehk endise kubermanguvalitsushoone ees, mis on kasutusel – lihtsalt autoparklana.
Küll oleks tore, kui hoopiski Toompeale tulnud inimesed saaksid hetk jalga puhata ja mõne parlamendiliikmega paar sõnagi vahetada. Välikohvikut saab pidada küll ainult soojal ajal, aga just siis muutub iga Eesti inimese, sealhulgas ka riigikogu liikme sooviks igal võimalusel sõõmuke värsket õhku hingata. Kuidas muidu seletada, et kohalikele jõukohaste hinnakirjadega välikohvikutes on vähegi ilusa ilma korral kõik õuelauad täis. Vihmaste ilmade jaoks saaks kasutada varikatust. Riigikogu hoones on nii kohvik kui ka söökla, soojal ajal võiks need lossi ette platsile kolida. Mäest üles-alla sõidutaks inimesi ühistranspordina väikebuss, mis aitaks peale kohalike kaunile Toompeale tuua ka rohkem bussiväliseid turiste.
Tekiks hoopis uus ja palju avatum tase poliitilises kultuuris. Kohvik on olnud traditsiooniline poliitika ajamise koht. Kohvikuid kasutatakse aktiivselt valimiseelsetes kampaaniates, aga ehk mõtleks sellegi koha laiemalt läbi – ja poliitikud kohvitaks koos valijatega hoopis kauem. Muudatus oleks laiem – Eesti astuks nende riikide hulka, kus parlamendiliikmetel on tavaks käia tööl ühistranspordiga, vähemasti soojematel aastaaegadel. Ning tee- ja kohvitassi hind Tallinna vanalinna välikohvikutes langeks vähemasti ühes kohvikus mõistuspärasemale tasemele.
Kuni Toompea lossi ees veel välikohvikut pole, tasub kõigil, kellel selleks võimalust, täna riigikokku (avatud uste päevadest loe siit) kohale tulla. Kes kohale tulla ei saa, teadku, et aasta läbi oodatakse selle iidse mäe otsas teie kirju ja pöördumisi – neid ikka saadetakse üha enam, ja see on ainult kiitust vääriv. 101 inimest kuulavad teid, tegelikult ka.
Lugu polnud päris tulemusteta - loe siit. Tore nentida, et tänu inimeste aktiivsele suhtlemisele ja pöördumistele on praegu just (st august 2012) ühistranspordi ja linnaruumi kasutamise teema senisest veel enam Riigikoguski arutlusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar