Kommentaar tänase EPL mureloole

Tänane EestiPäevalehe lugu kuuest lapsest, kelle eraldamise kohta vanematest on lastekaitsetöötajad eri meelt, on väga eluline, näidates kahjuks ka lastekaitseametnike professionaalsuse kõikumisi.
Tegelikkust on kõrvalseisjatel võimatu hinnata, ent vähemalt üks loos välja toodud seisukoht vajab küll avalikku sekkumist. Lasnamäe Linnaosa valitsuse lastekaitsetöötajate kinnitusel polnud raskes olukorras oleva ja tõenäoliselt tagasihoidlikuma sotsiaalse suhtlusega vanemate lasteaiaealistele lastele põhjustki lasteaiakohta otsida, sest “järjekord on pikk”. No mida veel! Ehk on tegu tegu ajakirjandusliku eksitusega, kuna vähemalt kahel põhjusel ei ole võimalik, et lastekaitsemaetnikud oleksid võinud sellist seisukohta omada. Eriti, kui samal ajal heidetakse perele ette, et nad pole lastega piisavalt palju arstide juures, massaazidel ja muudel protseduuridel käinud.

Esiteks on kohalikuomavalitsuse kohustus tagada kõikidele lastele alates pooleteisest eluaastast koht lasteaias. Kuna lasteaed on kõige parem abimees lastele sotsiaalsete erisuste osas järeleaitamisel ning kuna lasteaias antaval alusharidusel on teiste meetmetega võrreldes väga määrav ja tõhus mõju raskustes perede toetamisel, siis pole ju võimalik, et Lasnamäe lastekaitsetöötajad oleks lihtsalt jätnudki selle võimaluse kasutamata? Kui see nii oleks, tuleks midagi tõsist töössesuhtumisega ette võtta. Pealegi - Tallinna linna lasteaedade andmebaasis leiab vabu kohti ka täna Lasnamäe linnaosas, ehkki nende väljaotsimine on töö omaette ning sotsiaalsetel põhjustel saab abivajavatele lastele luua koheselt kasvõi seadusega ette nähtud osaajalisi kohti.

Teiseks – kujutage iseennast päriselt ette korraga kuue väikelapsega arsti juurde minemist – arst ja massöör töötavad ju tavapärasel tööajal ja ütleme, et pereisa on tööl. Ema ei saa ka parima tahtmise juures kuskile liikuda koos oma kuue lapsega, sest kahest käest ei piisa nende linnaliikluses ohjamiseks, eriti kui üks või mitu last vajavad täiendavat abi. Üksinda koju jätta neid ju ka ei saa! On täiesti elementaarne, et abivajava lapsega saab käia arstil siis, kui ülejäänud lapsed on lasteaias ja kaasas vast ainult tita. Seega: lasteaeda ei saa alahinnata ka pere eelsõimeelaiste laste tervise seisukohalt, lisaks tuleb kaaluda võimalusi, et paljulapselise pere jaoks tasuta teenusena käiks massöör kodus või käib lapsega protseduuridel hoopis tugiisik samal ajal, kui ema on päris pisikestega kodus. Sama oli pakkunud ka Päevalehega vestelnud spetsialist. Lisaks tuleb märkida, et abivajava lasteaiaealise lapsega ei peaks lapsevanem mitte eraldi logopeedi juures käima, vaid last peaks aitma piirkonna lasteasutuse logopeed, kellel on kohustus aidata ka neid piirkonna lapsi, kes isegi lasteaias ei käi ning nii suure väikelastega arvuga peres oleks see arusaadavalt parim samuti kodukülastustega. Mis puudutab epilepsiahaige lapse lasteaiateenust, siis enamasti ongi neil lastel vaja lasteaias käia koos tugiisikuga, mille pakkumine on samuti omavalitsuse kohustus lapsele sobiva lasteaiakoha tagamise raames.

Loodan, et selles asjas leitakse kokkuvõttes lastele kõige sobivam lahendus.