Inimareng sõltub õpetajast

20 aastat kokkuvõttev Eesti Inimarengu aruanne tõdeb korduvalt, et meil on paljud asjad hästi just tänu heale haridusele, mida suudavad anda vaatamata kasinale rahastusele oma tööd hästi tegevad õpetajad.

Õpetajast sõltub Eesti tulevik: “Haridus, mis on Balti riikide ajaloos olnud peamisi arengu ja jätkusuutlikkuse mootoreid, suudab oma eestvedavat rolli täita ka edaspidi[1]”. Olen kindel, et õpetaja roll ja positsioon on tuleviku jaoks, olevikust rääkimatagi, palju olulisem kui värvitud koolisein. Eriti olukorras, kus Eesti head õpetajad kipuvad olema pigem eakamad kui teistes riikides (loe: lähevad varsti pinsile). Seda, et hariduse rahastamine jääb meil allapoole OECD riikide keskmist ja et õpetaja nii miinimum- kui maksimumpalgad jäävad nominaalselt täpselt poole peale Soomega võrreldes, pole praegu toimuva tänuväärse avaliku arutelu faktide taustal tarvis ilmselt lisadagi. Toetan õpetajate palgatõusu, ent selle kõrval pean väga oluliseks ka õpetaja ühiskondliku staatuse tõstmist. Ons viimasega aga midagi lahti?

Usaldada, mitte kontrollida

Inimarengu aruanne jätab lisaks Eesti arengu kiitmisele ruumi ka ohtlikuks kujunenud suundumustele osutamisele. Õpetajahariduse professor Tero Autio kirjutis “Välisvaate” rubriigina[2] tõdeb: hariduse mõiste kitsendamine ja õpetajate intellektuaalse vabaduse vähendamine annab hariduses – teisisõnu meie riikluse peamises tulevikulootuses – tõenduspõhiselt halvemaid tulemusi. Lisaks siia juurde, et üldiselt kipub suurema ühiskondliku usaldusega kohe vägisi kaasnema ka suurem palk, eriala suurem populaarsus ja eriala esindajate suurem motivatsioon pidevalt ise paremaks muutuda. Laias laastus ongi võimalik haridust korraldada kahte moodi: kas võimalikult suure ettekirjutuste hulga ja võimalikult ühtlustatud õpetusega, või siis võimalikult väheste ettekirjutuste ja võimalikult isikupärase õpetusega. Esimesel juhul on õpetaja nagu saapavabriku masinist, kes peab tootma ühesuguseid saapaid, teisel juhul on õpetaja loominguline isiksus, kes otsustab ise ja lastega arvestavalt, milliseid tulemusi ta saavutada tahab. Esimesel juhul sõltub miinimumi ületava hariduse kättesaadavus ja õpetaja võimalus midagi erilist pakkuda lapsevanema rahakotist, teisel juhul on hea ja lapse võimeid igati arvestava, õppekavade osas vaba hariduse võrdne ning pere sissetulekust sõltumatu kättesaadavus eesmärk omaette. Esimene valik iseloomustab rohkem angloameerika kokkuvõttes kehvemate õpitulemustega, ent tugevalt standarditud ja elitaarset haridust, teise valiku parim näide on põhjanaaber Soome, hariduse pakkujana maailma parimaks tunnistatud, kõige egalitaarsema koolisüsteemiga riik. Nagu eelnevast loetelust ka näha, eeldab klassikaline ühtluskool loominguliselt vaba õpetajat. Vabadus põhineb usaldusel. Usalduse puudumist iseloomustavad neoliberaalne range kontroll, mis peaks viima “võrdse väljundini”, Eestis näiteks ühetaoliste riigieksamitulemusteni. Usalduse puudumist õpetaja vastu peab professor Autio lausa ohtlikuks alanud aastatuhandel, “mil järjest tähtsamaks saavad loovus ja uuenduslikkus, mida aga standardiseerimine ning ülalt alla suunatud ühekülgne ja (autori sõnul “vaimselt lame” ning “algelisel ainekaval põhineb”) tõenditepõhine juhtimine oluliselt piirab”.

Kuidas õpetajat rohkem usaldada?

Esmalt tuleks muidugi kokku leppida, et kooli ja õpetaja suurem usaldamine on Eesti jaoks üleüldse eesmärk. Samamoodi nagu see lepiti pikaajalise eesmärgina paar aastakümmet tagasi kokku Soomes. Tänaseks on seal õpetaja palk küll veidi kõrgem kui keskmine palk riigis, ent õpetaja kutse on väga populaarne, läbi tiheda konkursisõela jõuavad laste ette vaid parimad. Palk on Soomes Eestiga võrreldes küll suurem ka suhteliselt võttes ehk riigi keskmise palgaga võrreldes, kuna Eesti munitsipaalkoolide õpetajate keskmine palk oli 2010. aastal 12 063 krooni, samal ajal kui riigi keskmine palk oli veidi kõrgem - 12 397 krooni. Erinevused torkavad rohkem silma õppetöö korralduses: Soomes pole ettemääratud klassikomplekti suurust, tunni pikkust või ainekavas üheviisiliselt edasiliikumiseks tunnijaotuskava. Isegi õppekava valik on sisuliselt vaba. Õpetaja seab ise eesmärgid, valib vahendid, kontrollib tulemused ning ta on vaba tegema seda ühtluskooli põhimõtete kohaselt ehk teisisõnu iga lapse eripärasid arvestavalt. Õpetajate valikute väga suur usaldamine teeb õpetajast otsustaja ja juhi, vaimse liidri, kes inimlikult positiivsel moel püüab teha midagi paremini oma kolleegidest. Muidugi saavad osad paremini hakkama kui teised, on ju ka lapsed erinevad, aga mitmekesisus on taganud riigile tervikuna parema majandusedu. Seda kogemust tuleks Eestis põhjalikumalt arutada. Ilmselt on erinevused ja erinevalt õpetatud lapsed lausa vajalikud, et kokkuvõttes rahval hästi läheks. Seega on õpetaja suurem usaldamine kõikide parema käekäigu huvides.

(Artikkel ilmus Õhtulehes 14.09.2011)

---

[1] Aruanne lk 107-108.

[2] Aruanne lk 110-112.