Vaikselt sündinud

Kirjutasin mõni aeg tagasi siin muredest, mis puudutasid surnult sündinud laste – vaikselt sündinute - matmist. Sügav kaastunne veelkord kõikidele, kes on pidanud sellise leina üle elama.

Seisan nende vanemate eest, kes soovivad oma last leinatunde leevendamiseks matta. Sellega seonduvalt on olnud mõningaid probleeme, aga nüüd on bürokraatias mingi kord saabumas.  Algselt lükati mu ettepanek kalmistuseaduse muutmiseks küll tagasi, aga on nüüd uuesti menetluses.

Esimene murekoht puudutab seda, et lapseiga ema kõhus on jagatud terminite abil kaheks perioodiks – kuni 21. rasedusnädala kuuenda päevani on laps ’loode’ ja alates 22. rasedusnädalast on laps ’laps’. Kui surnult sünnib laps, siis saab  vaikselt sündinu vanem meditsiinilise teatise, mille alusel saab last kalmistule matta. Lapsele võib siis hauakivile kirjutada just sellise nime, nagu vanemad soovivad – isikukoodi ja nimeandmist ametlikult ju ei toimu. Probleem on seotud lastega, kes sünnivad surnult enne 22. rasedusnädalat, sest matmiseks on ikkagi mingit dokumenti tarvis. Praegu on osad haiglad soovijatele surnultsündinu kaasa andnud matmiseks, osad mitte – ja kui vanem ei soovi, siis käsitletakse last bioloogilise jäätmena, mis läheb pakkimisele ja põletamisele. Austraalias näiteks on terminite jaotus teistsugune: seal loetakse lapseks alates 20. rasedusnädalast sündinut. Näiteks kui seal sünnib 20. rasedusnädalal vaikne laps, siis saab ema ka sünnitoetuse.

Eestis takistab sünnitoetuse maksmist seegi, et surnult sündinud laps ei saa isikukoodi. Justiitsministeeriumi tõlgendus on, et surnult sündimisele ei järgne mingeid „õiguslikke tagajärgi“. See on tõesti tõlgendamise küsimus, eri riigid lähenevad erinevalt. Mu meelest oleks sünnitoetus abiks kasvõi leina leevendamisel, lõpetavad ju lapse kaotanud emad oma haiguslehegi varem ja lähevad leina leevendamiseks tööle, makstes Haigekassale tagasi selle osa sünnituspuhkusest, mis neil kasutamata jäi.

Matmise osas on oluline ikka tõesti see, kuidas vanemad ise tunnevad ja kuidas nemad saaksid vajaduse korral oma leina leevendada, ilma bürokraatlikesse takistustesse takerdumata. Praeguseks on jõutud seisukohale, et haigla peaks suutma pakkuda lahendust nii neile, kes ei taha last matta – et nad ei peaks selle pärast enam muretsema kui ka neile, kes tahavad matta – nende jaoks on vajalik üks lihtne surma fakti teatis ning muudatus kalmistuseaduses (või mõnel muul moel kalmistuvahtidega ühise keele leidmine), mis võimaldaks korralikult matta. Haiglate mure on olnud ka selles, et vanemale kaasaantud surnultsündinu ikka korralikult maetud saaks, sest politsei on toonud haiglasse looteid tuvastamiseks, keda siis järelikult maetud polegi.

Suvel õnnistati sisse ka vaikselt sündinute kalmistuosa Ristil. Olemas on ka veebileht www.vaiksed.ee

Veelkord – sügav kaastunne kõigile, kelle armsake siia ilma vaikselt ja hingetõmbeta tuli.