Lasteaed – vajalik või mitte?

Vaidluses Tallinna lasteaedade rahastamise vähendamise osas on linnavõimu esindaja mu sotsiaalvõrgustik Facebook’i lehel avaldanud arvamust, et tegelikult polevat lasteaedu üldse tarviski.

Et teda kasvatanud kodus ema. Ja et lasteaed olla lastevaenulik koht. Kui selliseid seisukohti hakatakse rakendama linna rahastusotsuste tegemisel (jah, arvasite õigesti ära – loomulikult kaitses ta rahaeraldusi Tallinna televisioonile), siis väärivad need siiski selgitust. Olgu ka öeldud, et Tallinna televisiooni pole tarvis ja kui IRL Tallinnas võimule saab, siis me lõpetame selle propagandaprojekti ära ning keskendume linna tegelike ülesannete täitmisele. TTV ei tee tallinlasi informeeritumaks, ei täida nende põhivajadusi ega ole seotud linlaste teenindamisega. Sellest, kas inimesel on võimalik linnatelevisiooni vaadata või mitte, ei muutu tema elus mitte midagi.

Lasteaiakohtadega on sootuks teine lugu. Lasteaiakoha olemasolust sõltub lapsevanema võimalus tööl käia ja lasteaiakoha kvaliteedist sõltub lapse tervis, psühholoogia ning areng. Tänane Eesti lasteaiasüsteem on üldiselt väga lapsesõbralik ja erineb täiesti nõukogudeaegsest, ehkki võib juhtuda, et kuskil on veel „vana kooli“ tegijaid ka alles. Arusaadavalt on sellegipoolest iga laps erinev. Nõnda on lapsi, kes nutavad, kui nad lasteaeda minna ei saa ja lapsi, kes nutavad, kui nad sinna minema peavad.

Pole olemas mitte ühtegi pikemaajalisemat uuringut, mis tõendaks, et alates 18. elukuust mõjuks lasteaed laste arengule kuidagi kahjulikult. 2009. aastal koondas Rootsi Sotsiaalministeerium enam kui 60 rahvusvahelise uuringu tulemused ja jõudis just sellisele kokuvõttele. Sama tulemuse andis ka USA NICHD pikaajaline uuring. Ja täpselt samamoodi pole olemas mitte ühtegi pikaajalist uuringut, mis veenvalt tõendaks, et lasteaed oleks lapsele kuidagi eriliselt kasulik – välja arvatud juhtudel, kus kodune kasvatus on mingil põhjusel nõrk. Selles osas ollakse üleilmselt üksmeelsed, et nõrga koduse kasvatuse ja hoolitsusega lastele on lasteaias käimine igal juhul väga kasulik.

Üsna üksmeelselt tõdetakse ka, et lasteaialastel on küll koduste eakaaslastega võrreldes kõrgem stressitase, ent samal ajal on neil ka paremini arenenud sotsiaalsed oskused. Edasine on kõik tõlgendamise küsimus. Mõni toob välja, et noodsamad „paremini arenenud“ sotsiaalsed oskused tähendavad tegelikult võimekust oma asi (või omale soovitud asi) edukalt teise lapse käest enda kätte saada, selle eesmärgi täitmiseks sobivat teed kasutades. Teised toovad välja, et samasugune võitlev agressiivsus (või, kui soovite, siis võib sama asja kohta öelda ka „kõrgeltarenenud eneseteadvus ja hea läbilöögivõime“) on omane ka kodus kasvanud väikesele õekesele, kellel juhtub lihtsat olema kaks vanemat venda. 

Rahvusvaheliselt ollakse üksmeelel ka selles, et kõige olulisemaks teguriks on täiskasvanud inimene, kes lastega tegeleb. Lasteaiaõpetaja professionaalsus ja võimekus pakkuda lapsele turvatunnet ning täiskasvanute hulk lapse kohta on need, mis kõige enam mõjutavad lapse heaolu ja arengut, olgu tegu mistahes lastehoiu vormiga. Kui Soome analüüsis oma majandussurutise (lama) tulemusi, siis vaadati ka üle, et millised kärped ei avaldanud mingit mõju ja millised olid tegelikult ka valusad. Tulemusena leiti, et üks kõige suurema kahjuliku mõjuga otsuseid oli see, kui otsustati vähendada personali hulka lasteaedades. Laste heaolus, arengus ja tervises tekkisid tõepoolest vahed võrreldes nende kohtadega, kus lasteaiapersonal säilitati. Seega on äärmiselt oluline, mitu last ühe täiskasvanu kohta rühmas on ja kui südamlikud ning hoolivad need täiskasvanud on. Kõik muu on tähtsuselt tükk maad tagapool. Seega saab ka Tallinna linna lasteaedade kärpeid hinnata nii, et kõige kahjulikumalt mõjub lasteaedade personali koondamine ja lasteaiaõpetajate tööaja lühendamine. Sõimerühmas tohib olla kuni 14 last, nendega peaks korraga tegelema vähemalt 2 täiskasvanut, mis teeb suhtarvuks seitsme lapse kohta vähemalt üks täiskasvanu. Euroopa rikkaimas riigis Luksemburgis on see suhtarv 3 last täiskasvanu kohta. Eestis katsuks esialgu tagada, et see juba pikka aega seaduses olev norm ka tegelikkuses täidetud oleks. Enamasti on, võin teile kinnitada. Olen külastanud väga palju toredaid lasteaedu üle terve Eesti ja kokkuvõttes võin tõdeda, et kõik sõltub kohaliku omavalitsuse tahtest ning konkreetse lasteaia juhist. Enamasti on mõlemad olemas – nii omavalitsuse tahe kui ka tubli lasteaia juhataja.

Millised on teie kogemused ja tähelepanekud?

(lugu ilmus ka Delfi poliitblogis 10.08.2011)