Täna õhtul räägime tulest

Kaastunne ja valus lein on kaasa toonud suure avalikkuse huvi hooldekodude ja lasteasutuste tuleohutuse vastu, ka töökohtadel kontrollitakse, kas tuleohutusega on kõik korras. Väga väikesed lapsedki saavad tragöödiast aru ja tunnevad hukkunud lastele ning nende lähedastele südamest kaasa. Järeldus on ka see, et täiesti korras ja kontrollitud ohutusseadmed iseenesest elusid ei päästa. Päästetöötajad teevadki täna juba taas tubli teavitustööd, lisaks siia juurde ka lapsevanema vaatenurga.

Kümne lapse traagiline hukkumine on meid kõiki pannud ühise leina kõrval hindama ka seda, mida peaksime tegema teisiti, et selliseid olukordi tulevikus vältida.  Kui nende laste traagiline surm meid leinas on liita suutnud, siis võiks see panna meid mõtlema sellele, mida saame teha juba täna, et keegi tulevikus sama saatust jagama ei peaks. Vast kõnetaksid need 10 hukkunut meid just sel moel täna, kui see võimalik oleks.

Mida saab teha iga lapsevanem?

Vingus ja tules on paraku lapsi hukkunud ka Eestimaa kodude põlengutes. Kõiki ohtusid ja kõiki olukordi pole võimalik ette näha. Eks vanemad ole lastele kindlasti mitu korda juba rääkinud, et tikkudega mängida ei tohi ning mida tulekahju korral teha. Üht-teist jääb loodetavasti külge ka lasteaiast ja koolist. Igas töökohas tuleohutuse eest vastutav isiku nõudmisel on oma mõte sees. Nii on keegi, kes koos kolleegidega ohud läbi arutab, tuleohutuse eest vastutab ning käitumise õnnetuse olukorras läbi arutab. Kodu pole ohutum koht. Juba täna õhtul saab isa või ema või vanavanem koguda pere õhtusöögilaua ümber ja iga lapsega asja süvitsi arutada. Unustada ei saa ka vanavanemaid ja teisi lähedasi ja tuttavaid. Eesti inimesele võib tunduda kohatu üksielava naabrimemme uksele koputada ja temalt küsida, et kas tulekahju korral käitumine on veel meeles. Sõltub inimesest, päevateemana ehk saab ikkagi hoolivust ja muretsemist välja näidata ja teema kasvõi niisama jutujätkuks üles võtta.

Millest alustada?

Kõige esimese asjana tuleb läbi mõelda, millised ohud perekonda, aga eriti üksi kodus olevaid lapsi või eakaid üldse varitseda võivad. Tegelikkus pakub terve rea täiesti kontrollimatuid situatsioone, aga üht-teist võib siiski ette kujutada. Näiteks meie perel võttis tükk aega oma puumajas alumise korruse eakale naabrile selgitamist, et toas ja eriti voodis suitsetamine pole tõesti hea mõte.

Alustage lihtsatest asjadest: kas tikud või gaasisüütaja on lastele kättesaamatus kohas või vedelevad niisama laual? Kas suitsuandur on laes, patarei sees? Kas gaasipliidi vahetus läheduses ripuvad pajalapid või lendlevad tubade tuulutamisel tuleleekideni sünteetilisest kangast (s.t. eriti kergesti süttivad ja kiiresti põlevad) kardinad? Kui kaugel teie kodust hakatakse kevadel kulu põletama? Kas korsten on muutunud ajapikku juba lausa hõredaks? Kas ajalehekorvi hoiate pliidisuu ees? Kas kõik teavad, mida teha, kui pannil süttib rasv põlema? Ka need lapsed, kes ise endale kalapulki soojendavad? Abimaterjal on näiteks siin. Mõelge läbi kõik võimalused, kuidas tuli võiks alguse saada teie kodus või ka väljaspool kodu ja kuidas ohtu saaks ära hoida.

Olukorra õige hindamine

Järgmise sammuna analüüsige koos laste või vanavanematega, et kui Punane Kukk on ikkagi külge karanud, kuidas käituda. Nüüd sõltub kõik pere koosseisust, eluviisidest, inimeste vanusest ja erivajadustest, korteri või maja asukohast. Ja loomulikult ka sellest, kui suur tuli märkamise hetkel juba on. Üldised juhised leiad siit. Lapsi silmas pidades leiab üht teist ka siit ja siit.

Lapsed peavad teadma eriti seda, kuidas käituda siis, kui nad on kodus omapäi või kui õnnetuse käigus on vanemaga midagi juhtunud. Lastele tuleb selgitada, et õnnetuse korral on kaks olulist asja: ei tohi sattuda paanikasse ja tuleb olukorda õigesti hinnata. Mõlemad ülesanded on täiskasvanutelegi rasked, aga etterääkimisest ja koos läbi arutamisest võib olla otsustaval hetkel kasu. Paanikasse sattumisest hoidumist oskab lapsevanem just oma last kõige paremini tundes ja tema vanust ning küpsust arvestades õpetada. Sealjuures võib püüda lapsega koos olukordi läbi mõelda ja ette kujutada, vältides samas väga konkreetsete juhiste andmist – iga õnnetus on eriline. Veel keerulisem on püüda selgitada, kuidas ja mille alusel tuleks olukorra tõsidust hinnata ning kuidas vastavalt edasi käituda. Harjutada saab roomamist ukseni juhul, kui uksest väljumine oleks turvaline valik. Ka üsna väikeste lastega saab juba arutada võimalikult väikese riski võtmise loogikat, proovida ka praktikas järgi erinevaid hoonest väljumise viise, proovida roomata koos ja ilma tekita ja nii edasi.

Kindlasti tasub uurida, milline on lapse juba olemasolev ettekujutus olukorra lahendustest. Näiteks meil selgus eile, et 5-aastane oli täis rõõmsameelset kindlust, et tulekahju korral saabub kohale üliäge tuletõrjebatuut, kuhu aknast hüpata saab, tuleb see ainult ära oodata. Jah, see võib nii olla, aga meie puitmajal on ometigi kivitrepikoda!

Häid juhiseid leiate ka näiteks siit.

Koolis ja lasteaias

Haridusasutused on viimase kolme aasta jooksul olnud valitsuse erilise tähelepanu all just tuleohutusnõuete täitmise osas. Üks asi on tuletõkkeuksed ja veevoolikud, teine asi on laste oskused ohuolukorras käituda. Tuletõrjeõppusi võidakse läbi viia nii koos lastega kui ilma lasteta, mõlemal võimalusel on omad head ja vead. Koolide ja lasteaedade hoolekogud võiksid huvi tunda ja koos juhtkonnaga ja kohaliku päästeametnikuga läbi arutada, kas ja kuidas õppusi kevadel (praegu on selleks ilmselgelt liiga külm) korraldada. Uurisin Tallinna lapsevanemate kogemusi – osades kohtades on evakueerimist harjutatud koos lastega, osades (kui vanemad sellest ei teadnud) siis ilmselt ilma lasteta.

Uus õppekava näeb ette, et ohutusõpet tuleks anda läbivalt ainetundides (vaata lähemalt siit). Jällegi saavad lapsevanemad üles näidata huvi, kas midagi annaks veel paremini teha, kas vanemad saaksid kuidagi kaasa aidata. Päästekoer Nublu on laste vana tuttav, osades lasteasutustes korraldatakse ka infotunde vanematele, kus asjatundjatega saab läbi arutada ka koduste ohtude vähendamise võimalusi.

P.S. Lapsel on hea teada, et tema elu on tõesti nii armas ja nii palju väärt, et selle nimel tahavad kõik pingutada. Madala enesehinnanguga lapsed võivad mõnikord selle lihtsa asja teadasaamiseks ka ise ohukordi tekitada. Parem on lapsele üha ja üha tema väärtuslikkus ise üle korrata.