Surnuaiavahi tütar

Käisin täna kinos vaatamas Katrin Lauri „Surnuaiavahi tütart“. Eelesilinastus. Väga hea, väga vastututustundlikult ja hoolivalt tehtud film. Linal ajas üks inimlik häda teist taga, ent kõik oli hukkamõistuta esile toodud, jättes otsustusõiguse ja arutlusruumi vaatajale. 

Eriti sümpaatne oli ikka ja jälle inimliku ja helge esiletoomine – vaatamata oma lapse surma põhjustamisele polnud isegi peategelane Maria läbini halb ning täiesti veatu polnud ka ükski tegelane, ent ka selle üle otsustamine jäeti sümpaatselt vaataja hooleks. Isegi loo ühest elutust peategelasest – alkoholist – oli suudetud pildile mahutada ka helgem pool (Soome kirikuõpetaja koos oma Eesti külalisega veinilauajärgselt eufooriliselt ja vabanenult tantsimas).

Film suutis puudutada nii palju inimeste muresid, et kokku tuleb lausa kataloog. Samas pakuti pea kõikidle muredele ka stsenaariumis kuskilt lahendus, iseasi, kas inimesed seda lahendust kasutada tahtsid, suutsid või oskasid. Väga vastutustundlikult tehtud.

Hädad inimeste kallal ja inimeste vahel olid filmis ja on elus näiteks:

• Alkoholism, alkoholisõltuvus - lahenduseks pakuti ravi;
• Töötus, vaesus - sotsiaalosakond valmis toimetulekuabi pakkuma, ja alkoholi ning suitsu ikka jagus;
• Lapsevanemad Soomes tööl – lahendus võib peituda enesehinnangu muutmises, kui raha vähem tähtsustada;
• Laste lahterdamine hariduslike erivajadustega ja niiöelda normaalseteks lasteks – osad pedagoogid nägid asju teisiti;
• Lastekaitse liiga hiline sekkumine – samas on õige proovida lapsi igal juhul perekonnaga koos hoida, see on ka laste kõrgelt esimene eelistus;
• Halvad sõbrad, kes meelitavad halvale teele – siin ma lahenduseks imerohtu ei märganud, samas oli ka hea sõber, kes töökohta hoidis;
• SMS laenud – isegi vana külajoodik teadis arvata, et nendest tasub küll eemal hoida;
• Raskete geenihaigustega lapsed – teiste laste hoolitsus ja armastus tagab õnneliku lapsepõlve (kuid vaja on ka vastutustundlikke vanemaid);
• Õpiraskustega lapsed – huvi äratamine (Pipi raamat) ning sotsiaalne tugi;
• Vaimne vägivald koolis – aitab ka kiusatava lapse enda rahulik enesehinnang (saan hakkama) ning õpetaja kohene sekkumine (päevik lauale!)
• Isade vastutustundetus, julguse puudumine probleemidega tegeleda – aga naised saavad ikkagi hakkama;
• Emade vastutustundetus, tahtejõu ja oskuste puudumine probleemiga tegeleda – oleks ta vaid abi vastu võtnud ja sõprade ahvatluste vastu kindlaks jäänud…
• Oskamatus elada – kui isegi keskharidusest ei piisa, et purjuspäi mitte oma lastele jäädavalt liiga teha, siis millest piisab? Kus õppida lapsevanemaks, kui oma lapsepõlvestki kogemusi napib? Ja kuidas õppida seda, et - nagu lastekaitsetöötaja ütles - normaalse inimese moodi elada ongi raske ja pingutav, ent et see ongi normaalne?
• Ettevaatlikult puudutati ka teemat, et miks küll ei saa lapsi need, kes väga tahaksid ja kui valus see neile on või  miks ei hooli samal ajal lastest need, kellel lapsi on - mõnikord. 

 Headus on ikkagi olemas ja ainult armastus on see, mis midagi väärt on, ütleb film. Ja nii on.

Ja ikkagi. Filmi stsenaariumis hukkub laps, kes ise ennast aidata ei osanud, kes tulekahjupaanikas tõenäoliselt kuskile peitu puges. Aidata saab ainult neid inimesi, kes on veel elus. Elus olla on kõige tähtsam, sest ainult siis on lootust. Igaühe selja taga seisab kaitseingel, aga kes aitab kaitseinglit ennast?