Kes käib koolis tööl?

/Alljärgnev lugu ilmus 11.02.11 Õpetajate Lehes./

Inimese töösuhteid reguleerivad ja kaitsevad mitmed mahukad dokumendid, määrused ja seadused. Äsja valmis Andmekaitse Inspektsioonil põhjalik juhis andmekaitsest töösuhetes, sealhulgas ka pedagooge puudutavalt. Töökohtadel on filmimine lubatud ainult äärmise vajaduse korral ja ka siis peavad töötajad olema põhjalikult sellest instrueeritud. Aga õppetundide või vaheaegade videosalvestamine koolides?

Loodetavasti on õpetajatega asi põhjalikult läbi arutatud nendes koolides, kus kaamerad surisevad. Iseküsimus on alaealiste filmimine, selle kohta küsis inspektsioon ka lastevanemate arvamust.

Eesti Lastevanemate Liit viis detsembris 2010 oma liikmete hulgas läbi küsitluse, et saada teada vanemate arvamusi koolides filmimisest. Vastanuid oli ligi 300, ent rõhutada tuleb, et tegemist oli väga esialgse arvamusküsitluse, mitte representatiivse uuringuga. Lastevanemate Liitu kuuluvad juba niikuinii teadlikumad lapsevanemad, paljud meist on haridusasutuste hoolekogude liikmed ja seega keskmisest oluliselt paremini kursis lapsi ja koole puudutavate regulatsioonidega. Teiseks vastasid tõenäolisemalt need, kes olid seda teemat enda jaoks varemgi mõtestanud. Tulemused näitasid, et vanemad on filmimise suhtes küll üsna tolerantsed, ent ei näe selles erilist mõtet ega maailmaparandust, samuti puudub peredel igasugune info selle kohta, mis nende laste päevategemisi kajastavatest filmilõikudest edasi saab.

Tolerantsus ja teadmatus

Vahetundide videosalvestamist pidas lubatavaks 80% ja tundide salvestamist 67% vastanutest. Rohkem kaheldi, kas filmimisel on mingi mõte – vajadust nägid vaid 28% vanematest vahetundide osas ja 48% õppetundide osas. „Me ei tohiks lubada kotkapesakaameraid!“ manitses üks kolme lapse ema. Kaamerate vajaduse põhjendamisel toodi välja nii soov garanteerida oma lapsele turvalisem kui ka õiglasem keskkond („et oleks näha, kes tegelikult poiste kaklusi algatavad“, „et lapsed saaksid õiglasemalt karistada“). Põhjenduste alusel võis jääda mulje, et kaameratele loodavad vanemad, kel on põhjust oma lapse pärast muretseda ning kes pole seni muud abi leidnud. Lisaks nimetati nii vanemate kui ka kooli töötajatest lapsevanemate poolt vajadust hoida võõraid koolist eemal, vähendada vargusi, rüüstamisi ja lõhkumisi. Nimetati ka vajadust tagada parem distsipliin: jälgitav laps peab ennast paremini üleval. Kumas ka lootust, et ilmselgelt õpetajaametisse sobimatu inimene võiks saada filmilintide abil vallandatud.

Teisalt toodi välja ka ohtusid: filmilõigud võivad sattuda näiteks internetti. Lootus turvalisuse tagamiseks või koolivägivalla vastu võitlemiseks on näiline – lapsed teavad niikuinii, kus on „pimedad nurgad“ ja valivad lihtsalt paremini asukohta. WC-sse või riietusruumi kaamerate paigaldamist pidasid lapsevanemad mõeldamatuks. Kaamerad tekitavad uusi intriige ja lisapingeid ning stressi, lisati üldisemas plaanis. Iga viies arvas, et kaamerad ei muuda mitte midagi ega mitte kedagi paremaks.

Vaatamata sellele, et vastajad olid tõenäoliselt keskmisest oluliselt teadlikumad vanemad, selgus et umbes veerand neist ei teagi, kas lapse koolis vahetunde või tunde filmitakse (vastavalt 26 ja 21%). Vahetundide filmimist kinnitas 19% ja õppetundide filmimist 5% vastanutest. Teadmatus osutus aga üleüldiseks siis, kui tuli meenutada, kuidas konkreetses koolis üldse jõuti otsuseni kaamerad paigaldada. Samas oli 75% lapsevanemaid kindel, et kaamerate paigaldamiseks tuleb küsida lapsevanemate luba ning enamik arvas, et vajalik on saada enamike lapsevanemate luba. Ehkki vanemad polnud informeeritud, kuidas lindistusi hiljem kasutatakse, uskusid nad, et ligipääs filmitule on üksnes haridusspetsialistidel.

Millise probleemi lahendus?

Kui asendada vajaduste ja põhjenduste loetelu lastekollektiivist täiskasvanute omasse, saaksime tulemuseks, et kaamerad on vahend „paremate töötulemuste saavutamiseks“, „kaitseks kolleegide eest“ ja „kolleegide õiglasemaks karistamiseks“. Seda nimetataks siis usalduskriisiks. Niisiis – millest me õieti räägime? Lapsevanemate usaldamatusest kooli ja õpetaja vastu? Vanemate usaldamatusest oma lapse klassikaaslaste vastu? Kui kõrvutada siia juurde meedias koolidepoolseid selgitusi, siis koolide juhtkonnad umbusaldavad omakorda koolist väljapoole jäävad maailma ning loodavad kaamerate abil oma turvalisust tõsta?

Kui suudetakse koolivägivalda, varguseid ja distsipliinirikkumisi vähendada kaamerate levialas, on see kindlasti parem kui mitte midagi. Iseasi, kas laps läheb kooli selleks, et teda jälgitaks, või on olulisemad need mõjutused, mis suunaks last õigesti käituma ka ilma kaamerajälgimiseta. Liiga kergesti võib tekkida illusioon, et probleemide lahendus ongi jälgimisühiskond.

Enamgi veel. Ebameeldivate olukordadega toimetulemist ning oma õiguste eest seismist tuleb samamoodi õppida lahendama nagu matemaatikaülesandeid või saksa keele grammatikat. Loomulikult tuleb koolivägivalda püüda igal võimalikul moel ära hoida, kuid selle kõrval peaksid lapsed kodu ja kooli toel ka õppima, kuidas kollektiivis hakkama saada. Näiteks kuidas käituda olukorras, kui on tekkinud kaklus ja karistatakse vale last. Kuidas õppida ka ise varguste ja võõraste osas tähelepanelik olema ning mitte loota ainult välistele jõududele. Kuidas toimida, kui näete või kogete vägivalda, kuidas koduste, sõprade ja õpetajatega leida lahendusi ka siis, kui tõenduspõhisust pole lindistuste abiga võimalik saavutada. Loodetavasti asub valdav enamik lapsi täiskasvanuks saades tööle ikkagi kohtades, kus nad ei ole pidevalt kaamerasilma all ning siis on kõik need oskused vägagi vajalikud. Omaette teema on vanemad, kes hädas ebaõiglaste hindamiste või karistustega. Ka siin, ja palun ärge mõistke mind valesti, on oluline saavutada eelkõige lapse enda toimetulek ning kõrgem enesehinnang. Sest isegi kui süüdlased saavad õiglasemalt karistatud, astub laps ikkagi iseseisvalt ühel päeval ühiskonda, kus ta peab nii mõnigi kord seisma silmitsi kas vähem või rohkem ülekohtuse ülemuse, naabri, kolleegi või tuttavaga.

Nagu nägime, ei näe paljud vanemad kaameratel mingitki otstarvet. Odav lõbu need pole. Seega – kas järjekordne tehniline vidin ongi vähese efektiivsusega või on kaameratööd vanematele liiga vähe selgitatud?

Õpetaja on inimene

Õppetundide filmimist on koolides kasutatud ka kui sisehindamise vahendit, sellisel juhul on jälgitav peamiselt pedagoog ning lapsed jäävad kaadritesse “taustapiltidena”. Seda teemat puudutas küsitlus vähe, ent muudest kohtumistest ja kirjadest saab järeldada küll, et vanemad eelistavad mitte “normatiivset”, vaid inimlikku, katsetamistele aldist ja iga lapsega isemoodi, vastavalt lapse vajadustele käituvat õpetajat. Vanemad saavad aru, et kontroll on vajalik, ent liiga tihe ja liiga intensiivne kontroll tekitab stressi ja raiskab aega. Lapsed ei vaja ju kaamerale etendust andvat pedagoogi, vaid luust ja lihast inimest, kellel, nagu igal teiselgi, tuleb ette nii paremaid kui ka halvemaid päevi. Teisisõnu nagu ikka, oleks hea kui ei kaldutaks äärmustesse ning filmimise kasutamine nii mõnele sedasi tundub.

Laps on ka inimene. Kui pedagoog võib teoorias valida, kas ta õpetajana tahab töötada või mitte, siis lapsel pole oma tahtmise järgi midagi valida – Põhiseadus kohustab igaühe põhihariduse omandama ning koolis käima. Kuna tegemist on nii karmi kohustusega, tuleks kooli võtteplatsiks muutmist veel eriti ettevaatlikult kaaluda. Laps pole koolis ju töövahend, kui hästi järgi mõelda, siis koolid laste jaoks ju tehtud ongi. Kuskil internetti ringlema sattunud videolõik võib mõjuda noorele hingele vägagi häirivalt. Lisaks võib see tekitada ebamõistlikke probleeme tulevikus. Mõelge ise, kui Youtube’s ripuks kooliülesvõttena “Edgar S. vahetunnis raha pommimas”, “Andrus A. keemiatunnis spikerdamas” või remiksitud “Mart L. kummitustega heitlemas”, kusjuures peakirjad on loomulikult hiljem pandud. Miks arvatakse, et lapsevanematel või lastel võiks olla sellest ükskõik, milliseid pingeid võiks salvestused tulevikus pakkuda? Või kas kellelgi on pärast suurärimeeste või diplomaatide ülisalajaste ütluste esilehekülgedel äratrükkimisi veel illusioone, et midagi võiks mitte lekkida? Või mitte levida 20 aastat hiljem?

Räägi inimesega!

Koolidele, kus juba kasutatakse või kus kavatsetakse kaameraid kasutama hakata, võiks soovitada lapsevanematega asja läbiarutamist. Kindlasti tuleks väärtustada väikseima riski valimise põhimõtet. Igal juhul peab olema tagatud nõrgema poole – kelleks enamasti on laps – õiguste ja privaatsuse kaitse.

Lapsevanemad võiks koolides huvi tunda, kes täpselt lindistustele ligi pääsevad, kuidas ja kui kiiresti materjal kustutatakse ning kui põhjalikult on lapsed filmimisega kaasnevatest võimalustest ja ohtudest teadlikud. Eesti Lastevanemate Liidu seisukohana võiks otsustamine olla iga koolikogukonna enda asi, koolide juhtkonnad peaksid lihtsalt otsustamisse kaasama ka lapsevanemad.

Mustvalgeid lahendusi pole. Mõtlemisainet pakub kindlasti seegi, et aastasadu ongi lapsed olnud korraga paljude inimeste järelevalve all, ning nende “privaatsed isikuandmed” on olnud lisaks perele ka külarahvale hästi teada. Külakogukonna kontrolliv järelevalve ning märkamine on tõenäoliselt olnud nii mõnigi kord väga tõhus kui ka mõnikord ebaõiglane. Mismoodi või kas üldse kaamerad kadumaläinud inimsuhteid ja üleaedse manitsussõnu küll asendada saaksid, mina öelda ei oska, ehk teab seda keegi teine.

----

Artikkel põhineb 28.01. Andmekaitse Inspektsiooni konverentsil „Andmekaitse piirialadel“ peetud ettekandel.