Riigikogus on praegu arutelu all kalmistuseaduse eelnõu. Esitasin sellele parandusettepanku, mis puudutab väga valusat teemat: surnult süninud lapsi. Parandusettepanek on kantud usust, et lapsevanemate valikuid tuleb sellistel puhkudel tingimusteta austada. Parandusettepaneku koos selgitusega leiate siit:
RIIGIKOGU ÕIGUSKOMISJONILE
Muudatusettepanek Kalmistuseaduse (888 SE) kohta
Eelnõu paragrahvi 9 täiendatakse lõikega 17 järgmises sõnastuses:
„(17) Juhul, kui surnult sündinud (lapse) kohta ei väljastata arstlikku surmateatist, siis võib teda matta kalmistule käesolevas seaduses surnu matmise kohta sätestatud nõudeid arvestades.”
Selgitus:
Kalmistuseaduse prg 1 reguleerib väga täpselt, et kalmistule maetakse inimene. Eelnõu näeb ette, et surnult sündinu nii maetakse kui ka tuhastatakse arstliku surmateatise alusel (§ 9 lg 2 ja § 10 lg 2), kuna vastavalt perekonnaseisutoimingute seaduse § 36 lg 3 kohaselt ei väljastata surnult sündinud lapse kohta surmatõendit, vaid tema surma tõendab arstlik surmatõend. Samuti näeb sotsiaalministri 13.12.2007 määruse nr 83 "Arstliku surmateatise vorm ja täitmise kord" § 2 lg 1 ette, et arstlik surmateatis täidetakse surnult sündinud või 0-6 päeva vanuse surnu kohta. Vastav määrus ei käsitle üheselt juhtumeid, kes ja mis hetkest alates on “surnult sündinud surnu”. Üheselt on määratletud elussünnid, kus laps sureb esimese 6 elupäeva jooksul, ja ajalise lapse surnult sündimine – sellistel juhtudel väljastatakse tõepoolest surmateatis. Praktikas ei ole surmateatise väljastamine väga täpselt Eestis reguleeritud.
Ühiskonnas on erinevaid seisukohti selles osas, millisest vanusest alates on inimene inimene. Soovides mitte avada selleteemalist arutelu antud eelnõu raames, tuleb ometigi tähele panna, et vastava ala osas Eestis regulatsioon puudub, ning pole näha ka vajadust sellise regulatsiooni järele. Mitmed lapsevanemad soovivad ometigi oma surnult sündinud lapse matta. Selliseid ilma sünnikuupäevata, ilma surmateatiseta ja loomulikult ka ilma isikukoodita lapsi on maetud olemasolevatele kalmistutele perekondade hauaplatsidele (hauakividel on kirjas “Lilleke”, “Kullake” vms), samuti on niinimetatud vaikselt sündinud lastele juba asutatud eraldi kalmistu Ristil.
Lapsevanemate selline tahe on igati arusaadav ning kui matmine ja koht kalmistul vanemate leina veidigi leevendada aitab, siis on seaduseandja moraalne kohustus tagada, et nii raskesse olukorda sattunud pered ei peaks taluma võimalikke bürokraatlikke vintsutusi, mis võiksid tuleneda asjaolust, et keegi kuskil hakkab ülima agarusega või täie täpsusega uut kalmistuseadust rakendama.
Seetõttu on oluline lisada loetellu ka uus termin, mille on välja pakkunud Eesti Keele Instituut: “surnult sündinud (laps)”. Selgitan ka termini tekkega seotud arutluskäiku. Inglikeelses kõneruumis on olemas muudatusettepaneku seletuse osa analoogina termin /stillborn/, mis tähistab surnult sündinud (sealhulgas ka kirurgilise sekkumise teel sündinud) last või loodet. Rahvusvahelist tausta arvestades oli arutusel ka “vaikselt sündinud (laps)”, ent see jäeti kõrvale, kuna tegemist oleks tõlkelaenuga inglise keelest. Eesti Keele Instituut ei soovita kasutada seaduse tekstis eufemismi, mis on ilmselgelt uus tõlkelaen. Nimisõnana võib sulgudega terminis kasutada nii väljendit lapsega ja lapseta, sellisel juhul ei haavata kellegi tundeid ja aktsepteeritakse erinevaid lähenemisviise.
Surnud loote vanematele üleandmise otsustab haigla, täpsem regulatsioon pannakse paika ettevalmistamisel olevas standardimises, ent see dokument pole veel valmis. Kavas on lähtuda kaalumääratlusest (näiteks et alates 500-grammisest kaalust), ent küsimus on veel arutelufaasis.
Surnult sündinud (lapsel) on olemas sünniaeg, enamasti on määratletav ka sugu.
21.01.2011
Liisa Pakosta
Riigikogu liige
Suur tänu, selle olulise tähelepaneku ja täienduse eest! J.Tammo
VastaKustuta