Laps või kõrgem palk? Otseselt ei mõtle nii vast keegi, aga oma eluteed kaalutledes on lastega kaasnev palgaerinevus siiski oluline argument, miks muidu on peredes lapsi vähem kui neid tegelikult ehk soovitaks. Lastest tingitud palgalõhe on tegelikult väga lihtsalt ületatav. Ja kuna lapsevanemad on lojaalsemad, organiseerimisvõimelisemad, kainemad, vastutustundlikumad, leidlikumad ja perspektiive paremini tunnetavad töötajad, siis väheste muudatustega saavutaksime ehk vastupidisegi palgalõhe - kui miskit lõhesarnast üldse eesmärgiks võiks pidada.
Sotsiaalministeerium esitles täna uuringut palgaerinevustest. Selgus, et meeste – naiste palk erineb pea kolmandiku meeste kasuks ja põhjuseid, selliseid mis põhjustena ka kõlaksid, polegi eriti võimalik välja tuua. Lapsed on üks niiöelda objektiivsetest põhjustest palgaerinevuste juures. Võrrelda saab sarnast tööd tegevaid lastega ja lasteta naisi omavahel. Üks laps pidi vähendama naise palka ainult keskmiselt 1,2%! Tundub uskumatuna, ise oleksin pakkunud protsenti suuremana. Viie lapse pealt teeb vaheks 5 x 1,2 = 6%. Elame veel!
Samas väidavad uurijad, et lausa kolmandiku võrra on palgalõhet fertiilses eas naiste osas. Sellest saab järeldada, et lapse olemasolu pole risk, vaid risk on võimalus jääda lapseootele või väiksema lapse kasvatamine. Uurijad pakuvad ka lahendusi, mis on kõik kokku võetavad „rohkem paindlikkust riiklikesse meetmetesse!“. Nõustun täielikult. Ka IRL perepoliitika programmis on rida just selliseid ettepanekuid, mis palgalõhe vähendamisele kaasa aitavad. Siin me vastandume vast kõige enam Reformierakonnale, kes on vastupidi, paindlikkuse asemel võtnud erakordselt jäigad positsioonid.
Lühidalt öeldes on tõepoolest nii, et mida rohkem saab naine ise otsustada, kuidas oma elu korraldada, seda enam saab ta asju sättida nii, et sissetulek ei kannataks laste sünni tõttu. Praegu on liialt palju nii, et riik otsustab väga täpselt ette ära, kuidas naine peab käituma, millal tohib ja millal ei tohi töötada. Selline etteotsustamine seab sundseisu nii naised kui ka naiste tööandjad. Sundseisus pole tore ega ka mitte mõistlik olla, ei naisel ega lapsel. Isegi kui see on kinni makstud – päeva lõpuks aga on ikkagi raha vähem, kogemusi vähem, tööalaseid karjääriväljavaateid vähem. Riigil pole seda tarvis, emadel ega lastel ammugi mitte. Miks me siis nii teeme? Sest me ei usalda inimesi? Meie küll usaldame.
Vanemahüvitise summad peaksid jääma samaks (tõsta tuleks alumist otsa), ent pere peab saama ise valida, kuidas täpselt ta last ja tööd hüvitada tahab. Hästi normaalne oleks näiteks päevi mehega jagada. Neli tundi on tööl ema ja neli isa ja vastavalt samas määras saab lapse hoidmise eest vanem vanemahüvitist. Või ehk sobib aastase lapse kõrvalt hoopis selline variant, kus ema käib juba tööl, ent on lapsega kodus pikad nädalalõpud – samal ajal vanemahüvitise toel normaalpalka saades. Ehk soovib pere jätta ühe kuu hoopis selleks ajaks vanemahüvitist kasutada, mil laps harjutab lasteaias käimist? Läheb esimesse klassi? Emad-isad tahavad ju oma lapsele parimat, meil pole ühtegi rahalist põhjust seda keelata. Usaldagem siis lapsevanemaid! Boonusena tõuseb naiste palk, paraneb laste tervis ning kosub emade õnnetunne, suureneb tööandjate rahulolu. Vähemalt Rootsi vanemahüvitise just selline paindlik süsteem on seda uurijatelegi tõestanud.
Ka lapsehooldusrahadest räägivad Eesti palgauuringu tegijad. Kui näiteks 10-aastasel lapsel on viirus kallal, siis pole õieti ühtegi head põhjust, miks peaks teda kodus hooldama kõik päevad järjest ainult üks lapsevanem (kes enamasti on ema). Praegune süsteem teistmoodi lihtsalt ei paindu. Aga taas – riigieelarves ega Haigekassa eelarves ei peaks muudatusi tegema, aga peredel peaks olema võimalus ise otsustada, kes ja kuidas hooldushüvitist saab. Miks mitte kasutada taas sellist poolpäev ja poolpäev varianti, kus ema – isa jagavad end töökohustuste ja haige lapse põetamise vahel. Saab laps parimal moel põetatud, tööandja säästetud ootamatult koju jäänud töötegijast tingitud närvipingest (sest poole ajaga saab kõige pakilisemad asjad tehtud), kellegi karjäär ei kannata ning hooldushüvitist makstakse kokku välja ikka samapalju. Ainsaks „ohuks“ võimalik kasv isade kõrgema palga najal – aga ka täna on isadel olnud võimalust hooldushüvitisele jääda. Pigem peaks sellise võimaluse juurde pakkuma ka vanavanematele, oleks põlvkondade sidusust ning jällegi igati mõistlikku ja lapsesõbralikku paindlikkust juures.
Uuring ei too veel välja emapensioni, ent selle vajalikkusele on osundatud varasemates uuringutes. Näiteks Praxis on tõdenud, et just sellestsamast laste kasvatamisest tingitud palgalõhest tulenevalt on lapsi kasvatanud emadel väiksem pension kui lastetutel naistel.
Inimene tahab ju ise ka elada, see on loomulik. Seetõttu aitaks lisaks palgalõhede ületamisele suurem inimeste usaldamine kaasa ka iibe kasvule. Erinevates riikides tehtud uuringud tõestavad, et mida kergemini saab naine pereelu ja tööd ühitada, seda rõõmsamalt ja innukamalt on ta valmis lapsi ilmale tooma. Põhjus sellisele fenomenile on ju lihtsamast lihtsam – naised enamasti lapsi tahavad, aga kuna naine on mõtlev ja mõistlik olend, saab ta ka suurepäraselt aru, et see väike vääks tuleb ka üles kasvatada. Lapse kasvatamiseks kulub suur hulk materiaalseid vahendeid ja ka pärast lapse sirgumist tahaks ema kuidagiviisi normaalselt eluga toime tulla. Seetõttu pole päeva lõpuks kõige vingemad sünnituselemeelitajad sugugi mitte igakuised lapsetoetused, vaid naise kindlustunne, et ta saab tööelus ja palgateenimiselus suuremaid hävinguid läbi elamata eluga edasi minna ka siis, kui tal on laps(ed).
Usaldame siis palun ometi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar