Kodulaenu intressitagastus on sotsiaalabi

Olgu kohe hakatuseks öeldud, et mul pole ühtegi kodulaenu. Ausalt tuleb tunnistada, et kavatseksin küll paari aasta pärast või nii laenu võtta – pere on suur ja hädasti on vaja suuremat elamist küll. See, et lastega pered lausa vajavad suuremat elamist, on ka üks teema, mis on kogu kodulaenu tulumaksutagastuse teemas seni täiesti tähelepanuta jäetud.

Nimelt on arenenud riigi tunnuseks muuhulgas, et riiklike mehhanismidega soositakse peredele sobiva eluaseme leidmist. Ja kuna riigid peavad enamasti vajalikuks sotsiaalselt keerulisemas olukorras olevate inimeste abistamist, siis on eluasemepoliitikas kaunis tavalised abinõud, mis soosivad noortel või lastega peredel esimese kodu või suurema kodu soetamist, eakatel inimestel kas olemasoleva kodu kohandamist uutele vajadustele või sobivama kodu leidmist ning tühjeneva rahvastikuga piirkondades osaliselt tühjaksjäänud majade elanikele uue kodu leidmist. Eestis on kõik need vajadused olemas: kui perre sünnivad lapsed, on vaja suuremat kodu. Kui aastaid on väärikalt kogunenud, siis ei saa mõnikord enam trepist käia, on vaja kohta rulaatorile või lihtsalt väiksemat ja jõukohasemat elamispinda. Sageli on uue elamispinna oma vanematele ostnud tänased keskealised, kes on vastavalt ka laenuvõtjad. Ning Maardu maja koos oma tühjade korterite tõttu kinnikülmunud kanalisatsiooniga pole kindlasti ainus traagiline näide inimeste kannatustest, kes on sunnitud elama omas kodus ebainimlikes tingimustes ja väärivad tuge uue kodu soetamisel.

Inimene ei jookse kodu ostma siis, kui tal selleks vajadust pole. Buumiajal juhtus ilmselt nii mõnii loll otsus küll sündima, kus pähemääritud laen, üldine massipsühhoos ja aktiivsed reklaamikampaaniad nii mõnelgi pea segi lõid ja koduvahetus võeti ette ilma tungiva vajaduseta. Kes buumiajal üleüldse esimese oma kodu soetas, seda ei saa süüdistada – arvestades üldist eluasemeturgu võib pidada inimese vajadust oma kodu järele siiski täiesti normaalseks sotsiaalseks vajaduseks. 

Eluasemelaenu intressidelt tulumaksu tagastus pole seega enamikel juhtudel tõhipaljas lõbu, mille võiks niisama heast peast maha kriipsutada, vaid oluline sotsiaalne meede, mis aitab inimesi, keda riik peaks niikuinii aitama. See, et koduostjate seas on inimesi, kes laenu võtsid puhtast mõtlematusest või pelgast edevusest, ei tee toetusmeedet kehvemaks või vähem vajalikumaks. Kui riik hakkaks nüüd näiteks sõeluma, et kes vajas tegelikult uut kodu ja kes mitte, siis läheks 130-140.000 perekonna läbikaalumine rumalalt kalliks tegevuseks ja poleks ka sisuliselt adekvaatne tegevus. 

Eluasemelaenu intressidelt tulumaksutagastus on iseenesest väga tagasihoidlik riigipoolne toetusmeede, sellele peaks lisanduma veel koostöös kohalike omavalitsustega  maamaksusoodustus lastega peredele. See oleks oluline lisaks sotsiaalsele õiglusele ka näiteks rahvatervise seisukohalt – meist oluliselt paremate tervisenäitajatega riikides soositakse lastega pere elamist aiakesega ja väljas mängimise võimalustega majas, kus reeglina on ka maalapp suurem ja maamaks muidu hingenööriv. Eraldi on vaja riiklikku või kohaliku omavalitsuse tuge sunnitud „ümberasujatele“ – nii uutes põllupealsetes pappmajapiirkondades, kus näiteks müüdud on vaid paar maja ning nende majade elanikud kannatavad elementaarsetegi teenuste puudumise käes kui ka tühjenevates nõuka-aegsetes majades, kust osad elanikud on juba välja kolinud ja kohalejäänud on tõsises hädas. Viimastes näidetes oleks meil lihtne õppust võtta endise Ida-Saksamaa kogemustest, kus pärast müüri langemist jäid pooltühjaks ridamisi suuri kortermaju ning kus suudeti läbimõeldud programmide ja abirahade toel inimesi kokku asustada. Ka Eestis näeme üha rohkem igavesti pimedaid aknaid, ning see tendents seoses rahvastiku arvu vähenemisega ju aina süveneb. Kolmas juba nimetatud toetustvajav seltskond on eakad, kes maamaksusoodustust küll ainsatena juba osades omavalitsustes saavad, mõnel pool on rakendatud ka väikeseid toetusi elamispinna kohendamiseks eakohaseks. (Iseküsimus on muidugi, et maju tuleks algusest peale projekteerida selliselt, et need sobiksid igas vanuses inimestele elamiseks). 

Eestis on eluasemelaenu keskmiseks suuruseks pisut üle 700.000 krooni, kui võtta aluseks tänases Päevalehes toodud statistika. Koos omafinantseeringuga tähendab see, et enamus inimesi on ostnud ikkagi buumi mõistes suhteliselt odavaid ja ilmselgelt veel liiga väikeseid elamispindasid. Tegelikult võiks pidada mitte luksuseks, vaid normaalseks püüdlusi, et igal lapsel on oma tuba ja et muutunud töömustreid arvestades ka täisealisel töövõimelisel inimesel on 3-toaline korter (magamistuba, elutuba, kabinet). Meie sotsiaalsed „põhjendatud normatiivpinnad“, mis on 18 m2 inimese kohta pluss 15 m2 pere kohta, võimaldavad tegelikkuses magada ja toas ümber pöörata, aga mitte näiteks töö ja pereelu ühitamist, sotsiaalset suhtlust, igale pereliikmele „oma ruumi“… Lisaks tuleb tähele panna, et rikkad inimesed eluasemelaenuga reeglina ei jända. Eluasemelaen on tüüpiline „näpistan-kõhu-kõrvalt“ lahendus inimese ühe põhivajaduse – oma kodu hüvanguks ja seda reeglina peredes, kus absoluutselt iga kroon arvel. Meenutagem ka, et intressitagastusel on ülempiir, seega ei aidata ülisuurte laenude võtjaid.

Kokkuvõttes olen päris kindel, et eluaseme intresside tulumaksutagastus on oma olemuselt sotsiaalne riigipoolne toetusmeede ja peaks sellisena jätkuma. Alternatiiviks lõpliku õigluse nimel oleks ehk vaid mõne segmendi ilmajätmine vastavast toetusest, kuid praktikas kujuneks sõelumine ise kallimaks ja võiks kõne alla tulla vaid uute laenude võtmise puhul. Või kuidas Sina arvad?