Töökohtadest Ida-Virumaal

Käisime Riigikogu liikmetega Püssis ja Kohtla-Järvel. Põhiküsimuseks ikka töökohad ja töötus. Tulemused olid ettearvematud vist ka külaskäigu korraldajatele endile.


Kõigepealt käisime Püssis igati korralikus tootmisettevõttes MKT Holding: uus tootmisettevõte, keskkonnasõbralik ja täiesti jäätmevaba tehnoloogia, täies ulatuses taaskasutatav toodang, mis läheb põhiosas eksporti. No mida veel tahtagi! Ettevõte toodab pehmeid puitkiudplaate, mis valmivad nagu pabergi, koosnedes puiduhakkest, veest ja tuuletõkkeplaatide puhul veel ka parafiinisegust. Tulemuseks on looduslik heade isolatsioonimaterjalidega ja ka heade akustiliste omadustega hingav plaat, mida pannakse laminaatparketi alla (et sammud ei kõmiseks ja et pind oleks ühtlane), tuuletõkkeks-heliisolatsiooniks seintesse, vundamendi isolatsiooniks jne. Vaatamata kriisiajale on tellimusi rohkem kui toota jõutakse, sest remondivajadus ei ole ju kuhugi kadunud. Lisaks sobib see plaat ideaalselt buumiaegsetes majades elukvaliteedi parandamiseks, seda just oma heli- ja soojusisolatsiooniomaduste tõttu. Pehme puidkiudplaadiga saab Eesti puiduhakkest ehk sisuliselt rämpspuidust ekspordiartikkel – 96% toodangust läheb eksporti – ning tööd on saanud ligi 50 inimest, peamiselt need, kes Repo vabrikutest olid üle jäänud. Tootmisel ülejääke pole, isegi viimase ülejäägi tolm pressitakse kokku sisuliselt paberbriketiks. Samale firmale kuulub ka veel sarnane vabrik Leedus – ehkki töötajaid on seal üle kolme korra rohkem, on palgafond sisuliselt sama. Nii et selle koha peal võiks plaksutada ja edasi astuda, aga…
     …aga nüüd järgnevad piinlikud hetked. Kõigepealt lugu tehase ehitamisest imelisele Püssi tööstusalale. Püssi tööstusala kuulub SAIVTA (Sihtasutus Ida-Virumaa Tööstusalade Arendus) koosseisu, viimase on asutanud Eesti riik koos nelja kohaliku omavalitsusega. Tee, mis tehaseni viib, on üks muhklikeim põhjapoolkeral. Hääkene küll, too tehakse tänavu eurorahadega korda ja oleks ka muidu väikseim muredest. Kinnistu ostmine sujunud kergelt, aga edasi tundub, et sellega riigi ja kohalike omavalitsuste huvi tööstusala arenduses õlga alla panna ja töökohti luua ning hoida ka täiega otsa lõppes. Kõigepealt selgus, et maa ostmisel roosamannana väljalubatud tehnilist infrastruktuuri tegelikkuses lihtsalt pole. Või õigemini – veetoru küll on, aga nii auklik, et veelootust sedakaudu pole. Lõpuks otsustati ehitada kolm puurkaevu. Lubade saamine nende jaoks osutus keeruliseks kadalipuks. Igaks juhuks tuletan lugejatele meelde, et tegemist on igast kandist vaadates tõelise tööstusmaastikuga ja endise kaevandusalaga, kus kõrval seisab nõukaaegse monstrumina Repo vabrikute kompleks – mäletate neid formaldehüüdidest läbiimmutatud kõvasid saepuruplaate, millest erituvad aurud lõppesid paljudel juhtudel pererahva täpiliseks minemisega või korralike köhahoogudega? Ega kanalisatsiooniga lihtsam polnud. Vald erastas torud kunagi miskipärast Repo vabrikutele ja nood küsisid nüüd toruga liitumise eest rohkem kui uue toru ehitamine endale maksis. Sestap ongi meie rikkal Ida-Virumaal praeguseks kaks kanalisatsioonitoru uhkelt kõrvuti jooksmas, aga kuna võimsust napib, külmub vähemkoormatu talvel kinni. Energiaallikaga liitumine osutus veel hullemaks kadalipuks, eks siin ka firma ise jäi liialt lootma antud sõnadele ja tegutses enne, kui viimased allkirjad – mida ei tulnudki – lepingutele alla said. Praktikas tähendas see ühenduste mitu korda ümber tegemist ja kokkuvõttes läks väljalubatud kommunikatsioonidega liitumise asemel ehitustööd kulukamaks nii rahas kui ajas. Uute kommunikatsioonide rajamisel oli rosinaks tordil asjaolu, et ehitusplaane tuli kooskõlastada nelja omavalitsusega, kes kuumal ehitusajal ju muidugi kõik puhkasid. Kui keegi loob 50 töökohta, peaks ju ometi olema niiviisi, et kohalik omavalitsus jookseb nii mis päkad välguvad, et aidata ettevõtjal kogu paberimajandus korda saada, planeeringut ju juhib kohalik omavalitsus ja huvi on ka kohalik, lisaks lootus oma inimestele tööd saada. Mingil arusaamatul põhjusel aga pidi jooksma hoopis ettevõtja.
    Tehas saadi siiski tööle, kuid siis selgus järgmine takistus: ehkki Leedu on samale ettevõttele juba kolm korda riigi poolt toetust antud, siis eestist mitte kordagi. Surnud ring: kuna kaelas panga- ja muud võlad, siis riiklikust vaatevinklist justkui polekski tarvis eksporti toetada. Ühest küljest arusaaadav – jumal teab, milleks veel raha kulutavad, aga teisest küljest – võlgadest väljasaamiseks on ikkagi ju tegutseda tarvis, kõik ülejäänud alternatiivid viiksid pankrotini.
     Kui riigikogulased olid vahepeal lõunat söömas käinud ja uuesti ettevõtjatega kohtusid, et olukorra üle pikemalt arutada, jäi jutt lühikeseks. Nimelt selgus, et viis minutit pärast kella kahte oli kohalikus plaanis monopoolne Fortum lihtsalt tehase seisanud. Kuna märtsikuu ettemaksust oli laekunud vaid pool: 800.000 krooni. Paaripäevane seisak tähendab aga kohe miljoneid kroone kahjusid. Uksest välja tormavad ja olukorda lahendama tõttavad ettevõtte juhid jõudsid veel ainult edu soovida monopolidevastaste seaduste menetlemisel.
      Kokkuvõttes ei jäänud sellist muljet, et Ida-Virumaale uut, keskkonnasäästlikku ja eestimeelset tehast rajades võiks ettevõtja oma tegutsemisinnule avaliku sektori poolt tuge saada. Lihtsad asjad, nagu planeeringud ja torud, ei tohiks ju olla samas ühelegi kohalikule omavalitsusele ülejõukäivad? Või mida teie arvate?