Rootsi uuest kooliseadusest

Siin kommentaarides on palju küsitud skandinaavia näidete kohta. Me pole ainsad, kes uue kooliseadusega vaeva näevad. Kõige värskemalt ehk 10. detsembril sai uue kooliseaduse valitsuses vastu võetud Rootsi.
Mis on svenssonite uues kooliseaduses (U2009/7188/S; skollagen; jõustumisajaks on planeeritud 1. juuli 2011) siis uut, ehk teisisõnu, mida pidasid nemad vajalikuks oma senises koolisüsteemis muuta? Teeme mõned kokkuvõtted Rootsi Kooliameti tutvustavate materjalide abiga, võrdluseks Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu teise lugemise järgne versioon. Suurimaks vormiliseks erinevuseks on ulatus – rootslaste eelnõu käsitleb kõiki koole, alustades koolieelikutega ja lõpetades täiskasvanuharidusega. Viimase alla kuulub sisuliselt kogu elukestva õppe osa, mis toimub väljasüpool ülikoolide akadeemilisi kursusi. 

Rootslased seadsid ühtsed toimimisreeglid niiöelda ametlikku õppekava ja alternatiivpedagoogikaid kasutavatele koolidele. Selleks, et waldorf- jms koolid saaksid oma tegevust jätkata, peavad nad mahtuma üldistesse kvaliteedireeglitesse, kuid võivad teha erandeid õpetajate ettevalmistuse, hindamissüsteemi ja õppeainete valiku osas. Meie eelnõus nii suuri erisusi ette nähtud pole.

Lasteaiast sai omaette kooliaste, mis on lahutamatult seotud kogu koolisüsteemiga, ning mille pedagoogilised eesmärgid ja muu regulatsioon seadusega paigas. Lasteaia juhatajatest said rekrtorid, teisisõnu anti neile koolidirektoriga võrdne staatus, ühtlasi ka samad nõudmised. Eraldi koolivormina toodi välja ka eelkool. Seadus rteguleerib ka sellist õpetust, mis toimub pühapäevakoolides ja erinevatel kursustel. Eestis reguleerib alusharidust (lasteaias antavat haridust) eraldi seadus, eelkooli osa on meil tagasihoidlikum.

Suurendati õpilaste ja nende vanemate õigusi, eeskätt hinnete vaidlustamise osas. Samuti ei tohi ükski omavalitsus nüüdsest enam keelduda last kooli võtmast põhjusel, et lapse pearaha omavalitsusse ei laeku, või et seda võiks takistada mistahes administratiivsed takistused – nüüdsest enam ei või ja kõik. Meil on liikumine vastupidises suunas – laps justkui tohiks minna ainult oma piirkonnakooli ja teise piirkonnakooli ainult juhul, kui seal on vabu kohti.

Koolide järelevalveinspektorid said suuremad õigused, kuni direktori ametissenimetamisse sekkumiseni välja, seda nii munitsipaal- kui ka erakoolides. Lisaks veel terve rida meetmeid, kuidas riik saab nii kohaliku omavalitsuse kui ka erakoole ohjata. Meil on kohalikul omavalitsuses suurem ainuotsustusõigus.

Pedagoogi kõrvale toodi tagasi lektori ametikoht läbivalt kogu koolisüsteemis. Samas täpsustati pedagoogide ja eelkooliõpetajate ametinõudeid ning samuti õpetamist reguleerivat osa. Meil puudub.

Kõik kooliastmed said oma väärtuseesmärgid veelgi täpsemini kirja – meie eelnõus on tehtud selles suunas pikk positiivne samm edasi.

Loodi selge seos Lastekaitsekonventsiooniga – mistahes koolis toimuv tegevus peab lähtuma lapse huvidest. Meil nii otsene seos puudub.

Munitsipaalkoolide hoolekogudele anti suuremad ja kindlamad õigused, kuid pandi peale piirang, et lapsevanemate ja õpilaste esindajad ei tohi kahepeale moodustada hoolekogu enamust. Meil on hoolekogus lapsevanemad enamuses, kuid sisuline otsustusruum on null.

Kõikidele kooliastmetele pandi kohustuseks tagada õpilastele ligipääs kooli raamatukogule. Lugemisaastat tähistav Eesti on ses nõudmises oma eelnõuga samal positsioonil.

Lisaks kooliarstile ja kooliõele on kohustus tagada ligipääs sotsiaaltöötajale ja psühholoogile, kuid viimasel kahel juhul pole nõue sama imperatiivne kui kooliarsti- ja õe osas. Eesti jätab sisuliselt alles ainult kooliõed, kuid kohalik omavalitsus peab tagama ligipääsu tugispetsialistidele.

Muudeti emakeeleõpetuse reegleid, eeskätt lasteaias – sisserändajatega maal palju rohkemate tahkudega teema kui pagulaste hulgas mitte nii popis Eestis.

Vabakasvatus pole ennast õigustanud: kohustuslikus kooliastmes muudeti koolikohustuse täitmise reeglid oluliselt rangemaks, vabastuste võimalusi ka üksikutest õppeainetest piirati olulisel määral, ning koolijuhiud ja õpetajad said senisest palju vabamad käed õppimisrahu ja õpilaste turvalisuse tagamiseks. Samas muudeti erikooli saatmise kord senisega võrreldes palju täpsemaks. Ka siin on Eesti eelnõul mitmeid positiivseid arenguid ette näidata.

Koolitoidule lisati selle kõrval, et põhikoolitoit peab olema tasuta, ka nõue, et pakutav toit peab olema tervislik ja toitev. Meil reguleerib koolitoidu tervislikkust rahvatervise seadus.

Põhikooli vastuvõtmiseks lubatakse teha vastuvõtukatseid. Meil need keelatakse. Võrdluseks, et seni olid põhikooli vastuvõtmisel samuti vastuvõtrukatsed keelatud ning üritati ühtlase põhikoolihariduse pakkumisega (süvaõpe lubatud alles alates 12. eluaastast) pakkuda kõikidele ühtlast arengukeskkonda. Selgus, et nõrgemate õpilaste tulemused ei paranenud, andekamate õpilaste tulemused aga mõnevõrra langesid – muidugi on peaaegu võimatu tõsikindlat väita, mis on sellise arengu põhjus olnud.

Gümnaasiumide struktuuri muudeti, tulenevalt valitsuse laiemast plaanist tõsta gümnaasiumihariduse kvaliteeti. Selgituseks tuleb lisada, et Rootsis on varasemad kooliseadused aastetst 1962 ja 1985, ning erinevad kooliastmed on nii erinevad asutused kui ka tegutsevad ühise asutusena, kuna vabadus kooli asutada on üldine ja koolide struktuure on seinast seina. Rootsi oli teine riik maailmas pärast Hollandit, kes hakkas lapsevanematele jagama nn koolivautshereid – sisuliselt garantiikirju, et mistahes kooli laps ka valib, maksab riik selle hariduse kinni.