4. jaanuar 2010

Eilne päev koolide väljastpoolt hindamiseks

Koole tuleb kuidagi ka väljastpoolt hinnata, aga kas tõesti on riigieksam selleks sobivaim mõõdik?
Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu § 24 räägib meile õpitulemuste välishindamisest, paragrahvi praeguse versiooni leiad altpoolt. Siinkohal aga tahaks küsida, et kas meil ei peaks olema midagi kaasaegsemat õpitulemuste välishindamiseks kui seda on riigieksamite ja lõpueksamite tulemused? Misasi üldse on õpitulemus? Kas näiteks kui laps on õppinud oma ülevoolavaid emotsioone pisutki taltsutama, kas tal on siis ette näidata õpitulemus? Või kui nooruk on omandanud vilumuse puusepatöödes, kas siis on kool olnud tasemel õpioskuste edasiandmisel?

See küsimus (§ 24 lg 2) nõuaks tõesti kaasaegsemat lähenemist ja suuremat ühiskondlikku kokkulepet. Seni võiks vastava paragrahvi jõustamise edasi lükata. Pole mõtet ajakirjanduses esitatavaid riigieksamite edetabeleid veel seaduse tasemel uuesti üle kirjutada. Mida Sina arvad?

Praeguse eelnõu versioon, milles tuleks lõike 2 osas veel asja arutada:
§ 24.  Õpitulemuste välishindamine
(1) Õpitulemuste välishindamise eesmärk on anda õpilasele, vanemale, koolile, kooli pidajale ja riigile võimalikult objektiivset ja võrreldavat tagasisidet riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste saavutatusest ja õppe tulemuslikkusest koolis ning anda riigile vajalikku informatsiooni hariduspoliitiliste otsuste tegemiseks.
(2) Õpitulemuste välishindamine toimub tasemetööde, ühtsete lõpueksamite ning riigieksamite kaudu.
(3) Tasemetööde  ettevalmistamise ja läbiviimise, tasemetööde koostamise ja hindamise ning tasemetööde tulemuste analüüsimise tingimused ja korra ning tasemetööde õppeained, vormid ja aja kehtestab haridus- ja teadusminister.
(4) Haridus- ja teadusminister või tema poolt volitatud asutus teavitab koole õpitulemuste välishindamise tulemustest.

1 kommentaar:

  1. Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt on see nüüd küll pigem pseudoprobleem. Riigieksamite pingeridade koostamine toimub sõltumata sellest, kas see on seaduses kirjas või mitte. Pigem on probleem nende tõlgendamises ehk selles, et tehakse lihtsustatud järeldus, nagu oleks riigieksamite tulemuste ja hariduse kvaliteedi vahel lineaarne seos.

    Kui rääkida hariduse (või siis õpitulemuste) hindamisest, siis tuleks tõepoolest kokku leppida, mida me hindame ja kuidas me seda mõõdame. Hindamise kui sellise vajadust me vist kahtluse alla ei sea? Iseasi, kuivõrd hästi see kvaliteet üldse mõõdetav on.

    Minu ettekujutuse kohaselt on hea haridus selline, mis aitab inimesele oma võimeid realiseerida parimal võimalikul viisil. Ei ole ilmselt kahtlust selles, et inimeste võimed on erinevad ja seejuures mitte lihtsalt suuremad või väiksemad, vaid erinevad ka valdkonniti. Ehk kui kujutada inimese võimekust tulpdiagrammina, siis kujuneb iga inimese jaoks ainulaadne muster erineva kõrgusega tulpadest.

    Milliseks kujuneb iga tulba kõrgus ja tulbastik tervikuna pärast inimesest "haridusmasinaga ülekäimist", sõltub väga paljudest asjaoludest, millest osa on ka täiesti juhuslikud ja subjektiivsed. Näiteks võib inimesel tekkida huvi mingi aine vastu selle tõttu, et tema jaoks oluline inimene sellega tegeleb või kuna selle aine õpetaja on tore inimene.

    Kokkuvõttes, hariduse kvaliteedi hindamiseks tuleks leida lahendus järgmistele küsimustele:
    1. millised tulbad me diagrammi paigutame ehk milliseid võimeid me peame hariduse hindamisel oluliseks, kas ainult n-ö klassikalisi koolis õpitavaid aineid või ka näiteks emotsionaalset intelligentsust;
    2. kuidas me mõõdame sisendit, s.t seda, milline on inimese potentsiaalne võimekus igas tulbas;
    3. kuidas me hindame tulemust, kas liidame kokku kõikide tulpade tulemused ja võtame keskmise või hindame rohkem seda, kui ühes tulbas on saavutatud maksimumi lähedane tulemus.

    Pärast nendele küsimustele vastamist enam midagi keerulist ei olegi.

    VastaKustuta