Üldist lapsega tutvumist ja kooliküpsuse hindamist ei tasuks küll põlata, iseasi on sellise olukorra lahendamine, kus selline tutvumine tuleb ette võtta olukorras, kus koolis on lihtsalt juhtumisi vähem kohti kui on kooli astuda soovijaid lapsi. Vaatame ka, kuidas on asi korraldatud Soomes.
See lugu on saadetud vastusena Eesti hariduslisti vastuseks ettepanekule, et me võiksime koolikatsete osas üle võtta Soome mudeli. Ma väga toetaks seda. Laiem taust küsimusele on, et uues põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus väljapakutu, et igale lapsele määratakse elukohajärgne üksainus põhikool, on tekitanud kirgi Tallinna ja Tartu koolides. Tundub olevat justkui tabuteema arutleda selle üle, et millised lahendused on parimad lahendamaks olukorda, kus ühte kooli on juhtumisi tahtjaid rohkem kui on selles koolis kohti. Seegi ainult mõnede koolide mure, laste arvu kahanedes jääb neidki vähemaks. Kui ühed ütlevad, et väikeseid lapsi ei tohi üldse selekteerida ja teised, et valikuvõimalus peab jääma, siis on täiesti õigus mõlemal poolel. Igaks juhuks kinnitan kohe alguses ära, et ma ei poolda mingeid katseid, mu meelest on kõik lapsed milleski andekad ja kõik alla 10-aastased on keeleõppegeeniused, ma pean vajalikuks nõrgemate koolide jõulist järgiaitamist, ja toetan samal ajal peredele valikuvõimaluse allesjätmist. Sageli tuuakse eeskujuks Soome mudelit, aga kired lahtuvad kohe, kui faktid ette võtta. Faktide kohaselt on näiteks Tallinnas ja Helsingis lapse koolisaamine üsna ühesugune protsess. Erinevused on elektrooniliste avalduste esitamise mugavam korraldamine, pikaajaline planeerimistöö tagatud paremad andmebaasid ja kõige olulisemana koolide finantseerimismudel. Erinevusi ei ole eetilistes, sisulistes, pedagoogilistes või vormilistes lähenemistes põhikooli astumiseks pädevustestide korraldamisel. Uurime asja lähemalt.
Nii Tallinnas kui Helsingis on kõikidele lastele tagatud koht põhikoolis elukohajärgses kindlaksmääratud piirkonnaga koolis. Kõikidel lapsevanematel on seega võimalus panna oma laps kooli ka ilma igasuguste katseteta, nii Helsingis kui ka Tallinnas. Helsingis on väga pika aja jooksul kulutatud ressursse täpsema elukohtade ja perede registri loomisel, samuti tuleb arvestada, et Helsingis on Tallinnas on inimesed peamiselt korteriomanikud, Helsingis aga rentnikud ning peredele on piirkonnakooli valik tagatud juba elukohavahetuse suhtelise lihtsuse tõttu. Mõlemast asjaolust tulenevalt on tehniline erinevus selles, et Tallinnas on ühele aadressile määratud mitu põhikooli või põhikooliastet piirkonnakoolina, Helsingis üks.
Teine tehniline erinevus seisneb selles, et Tallinnas peab lapsevanem ise vaatama linna koduleheküljelt, milline on tema lapse piirkonnakool ja tegema avalduse E-kooli kaudu lapse kooli registreerimiseks, samal ajal on Helsingis lapsevanemad juba saanud kätte elektronkirja linnalt, kus on selgitatud kooli astumise korda ja seda, milline on piirkonnakool ja kuidas valida piirkonnakoolist erinevat kooli. Lisaks sellele, et mitmekümneaastase töö tulemusena on koolihoonete ja rahvastiku paiknemise vahel suudetud luua otsesemaid seoseid kui Tallinnas, erineb ka Helsingi ühistranspordivõrk Tallinna omast oma põhimõtteliselt ülesehituselt (jalakäija lihtsam liikumine, ühistransport mitte ainult kiirtena kesklinna kokku, vaid ka tsirkulaarselt jms, mistõttu Tallinnas näiteks meetrites kodulähedaseim kool võib tegelikus ajakulus olla võibolla tunni võrra kaugemal kui meetrites kodust kaugem kool). Ka need erisused toetavad ühes linnas vaid ühe piirkonnakooli määramist ja Tallinnas suuremate koolipiirkondade loomist.
Tehnilised erinevused on registreerimise aegades: Helsingis tuleb piirkonnakooli astumise avaldus teha vahemikus 11.01 - 03.02.2010, Tallinnas 01.03.2010 - 25.06.2010; samal ajal on ka Helsingis lõpliku otsuse tegemise aeg hilisem, kuna mõlemad linnad kuulutavad oma ühe põhieesmärgina haridusliku mitmekesisuse väärtustamist. Ja nüüd jõuame peamise sarnasuseni. Nii Tallinnas kui Helsingis on lisaks piirkonnakoolidele olemas ka ülelinnalise valikuga, süvaõpet andvad koolid, mida Helsingis nimetataksegi täiesti avalikult sobivustestidega koolideks. Need ei ole ainult muusika- või spordikoolid, vastupidi: Helsingis on süvaõpet pakkuvate koolide nimistu märksa mitmekesisem: peredel on võimalik valida selline põhikooliaste, kus kogu õpe kõikides õppeainetes toimub näiteks inglise keeles (ja tegu ei ole eeskätt välismaalastele mõeldud koolidega), on võimalik valida näiteks hiina või vene keele süvaõpet. Mõlemas linnas on täpselt ühesugune lähenemine: kõikidel vanematel on võimalus valida selline kool, kus sobivusteste pole ja soovi korral valida lisaks võimalus minna oma lapsega sobivusteste tegema. Lõpliku tõe huvides tuleb tunnistada, et kuna Tallinnas on mitu põhikooli või põhikooliastet piirkonnakooliks, siis tekib tõesti popimates neist ka vajadus kuidagi kooli vastuvõtukorraga reguleerida olukorda, kus kooli soovijaid juhtub olema rohkem kui ühes koolis kohti. Näiteks Nõmme või Rahumäe põhikooli võib konkurss olla isegi kõvem kui niinimetatud eliitkoolidesse – tegu on lihtsalt silmapaistvalt heade koolidega piirkonnas, kus laste arv on viimastel aastatel jõudsalt kasvanud. Kuid selle küsimuse lahendamine sarnaseks Helsingiga ei sõltu mitte haridusseadustest, vaid ühistranspordikorraldusest, elanikeregistri täpsusastmest, üld- ja detailplaneeringute juhtimise poliitikast ja paljust muust haridusvälisest.
Üks oluline erinevus Soome ja Eesti vahel on küll, ehkki kahjuks seda ei armastata miskipärast eriti välja tuua. Soome maksumaksjad on otsustanud, et süvaõpe on kokkuvõttes midagi nii kasulikku ja vajalikku, et selle maksabki täies ulatuses kinni maksumaksja. Eestis maksab süvaõppe kinni täies ulatuses lapsevanem ning maksumaksjad ei osale süvaõppe finantseerimises (v.a. muusika ja sport mõnel üksikjuhul). Selleks, et mitte lasta tekkida varanduslikul kihistumisel, on just nimelt koolide lapsevanemad koostöös koolide juhtkondadega (mitte maksumaksjad või haridusametnikud) välja töötanud solidaarsusprintsiibid, mille kohaselt on süvaõppest tekkivate lisakulutuste eest tasumisest vabastatud vaesemad pered või pered, kellel on tekkinud rahalisi raskusi. Vaesemate perede toetamine on organiseeritud sel moel, et paremini toimetulevad pered katavad süvaõppekulutusi suuremal määral. Seega pakuvad tänased Tallinna süvaõppega koolid võimalust, mida ei paku mitte ükski linna või riigi omanduses olev keeltekool: võimalust saada lisaks kohustuslikule põhikooliharidusele ka süvaõpet tasuta. Seega on paradoksaalsel moel katsetega koolid täna ainsad, kes vaesemate perede lastele tasuta süvendatud keeleõpet pakuvad. Kas see on õige? Ei ole, sest võimalused peaksid olema palju laiemad, aga seni kuni uusi alternatiive pole, poleks õige sedagi võimalust ära võtta. Tasu eest on igal lapsel võimalik saada keele süvaõpet keeltekoolides ning vastavates tasulistes keelteringides ning see ei tundu kellelegi kummaline, ehkki on vaesematele peredele kättesaamatu. Muide, 2008/2009 õppeaastal tegutses Tallinna koolide juures tervelt 262 keeleringi, ning see arv on kogu aeg kasvutendentsis: 2005/05 õppeaastal oli selliseid keelteringe vaid 156, seega nõudlus õnneks kasvab ning näha on, et lapsed soovivad pigem rohkem õppida kui vähem. Soomes on samuti valdav osa huviringidest tasulised. Kuid lisaks pakub Soome oluliselt rohkem individuaalõppe võimalusi, mis on samuti vastavalt lapsevanema rahakoti välised. Lisaks toetatakse ka alternatiivpedagoogikatel tuginevaid koole.
Minu ettepanek on, et me võiksime tõepoolest üle võtta Soome haridusmudeli, aga tervikuna, koos finantseerimismudeliga. See ei tähendaks hästitoimivate koolide lammutamist, vaid nõrgemate koolide jõulist järeleaitamist ja süvaõppe laiemat rahalist toetamist kõikide maksumaksjate poolt. Alati on hariduses edu saavutatud just esiteks väga pikaajaliste ja teiseks selliste poliitikatega, kus nõrgemaid järele aidatakse, mitte tugevamatel päid maha ei võeta. "No Child left behind", "Every Child matters" on näited ingliskeelse maailma vastavatest viimase aja kooliuuendustest. Ka Rootsi valitsuses 12.12.2009 vastu võetud uus kooliseadus toob katsed tagasi, alates küll neljandast klassist, kuid see-eest on koolijuhil õigus määrata vastuvõtt sobivustestide alusel mistahes õppeaines.
Kokkuvõttes on kogu diskussioonist ühes vabas riigis kindlasti ainult kasu, kuna ainult aruteludes selguvad parimad lahendused. Mida arvad kooli vastuvõtu reguleerimisest puhul, kui tahtjaid on rohkem kui kohti, Sina?
Kuidas ikkagi see nõrgemate koolide (suitsetamiskallakuga põhikoolide) jõuline järeleaitamine (õppimiskallakuga progümnaasiumiks) toimub kui nn piirkond imbub vaikselt nii töökohtadest kui ka sotsiaalsetest teenustest järjekindlalt tühjemaks ning kohalikku kooli jäävad vaid need, kelle vanematel pole raha kuskile mujale minna?
VastaKustuta