4. jaanuar 2010

Kui palju on palju?

On ühiskondlik kokkulepe, kui palju koolist põhjuseta puudumist on liiga palju ja kuidas karistada lapsevanemat, kes ei saa hakkama oma lapse koolitamisega.

Uus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu §5 lõige 5 pakub välja, et liiga palju on rohkem kui 20% õppetundidest veerandis, seega 7 päeva. Tundub, et seda on paljuvõitu. Põhjuseta puudumine on nagu võlgnikuks jäämine, tegelikult nii otseses mõttes kui ka metafoorina: mis iganes on põhjus, aga mida suuremaks võlg koguneb, seda raskem on võlakoormat kanda ja võlga tasuda / õppematerjali tagantjärele omandada. Väga tõsiseltvõetav tagajärg peaks aga ehk olema lühemal perioodil, et reageerimised oleks tagatud varasemalt. Lisaks tekib ka küsimus, et mis õieti juhtuks, kui me ütleks et näiteks varguseks muutub vargus alates neljandast kohukesest. Et kui poest kolm kohukest varastad, siis on justkui veel "normi piires". Mingi hulk inimesi hakkab siis ilmselt kolme kohukest pätsama. Sama lugu on põhjuseta puudumiste piiriga: mingi osa õpilasi hakkaks seda tõenäoliselt kuritarvitama, puududes näiteks igal veerandil põhjuseta 6 koolipäeva - siis ta veel ju ei läheks "koolist põhjuseta puudujana" kirja. Minu ettepanek on selline piirmäär üldse maha võtta ja jääda selle juurde, et ka üks tund ilms põhjuseta puudumist on põhjuseta puudumine. Nimetagem asju ikka õigete nimedega.

On väga sümpaatne, et sama eelnõu § 59 (ja § 49) tegeleb ka vastutusega koolikohustuse mittetäitmise eest: vastutavateks on lapsevanem ja õpilane. Selge pilt, sest keegi teine vastutajaks olla ei saagi. Küsitavusi tekitab aga mõtteviis, kuidas kohelda koolikohustust mittetäitva lapse vanemaid. Lihtsalt karistada? Kas see muudab alati asja paremaks? Tõsi, § 59 pakutud karistusmeetmeid võib, kuid ei tarvitse kasutada, ning neid ei tohi kasutada, kui lapsevanem on kirjalikult taotlenud koolilt või valla- või linnavalitsuselt meetmete kasutuselevõtmist, mis peaksid tema lapsest jälle kooliskäiva lapse tegema. See on väga positiivne lähenemine. Tulles aga tagasi karistuste juurde, siis need (nii rahatrahv kui ka lapsevanema suunamine tasuta üldkasulikule tööle) võivad ennast õigustada vaid majanduslikult väga heal järjel olevate perekondade puhul, kus kontoseis pole probleemiks ja rahatrahv võib olla tõesti tähelepanuäratavaks märguandeks, et midagi on valesti.

Lapsel võib olla väga palju põhjuseid, miks ta koolis ei käi – kiusamiskartusest kuni lihtlabase laiskuse ja motivatsioonipuuduseni, trotslikkusest uimastiprobleemideni, vastutustundetusest pere sotsiaalsete probleemideni. Statistiliselt on riskirühmas selliste perede lapsed, kus vanematel ei jagu laste jaoks piisavalt aega ja tähelepanu. Ühise aja puudumisel võib olla mitu põhjust: vanemlik ükskõiksus väga harva, sageli on tegu näiteks kahel madalapalgalisel kohal tööd rabava üksikemaga, kes üritab kokku kraapida veeringuid, et kütte ja toidu eest tasuda. Kujutlege sellisele tublile emale veel kolm volaskist poega (antud juhul ongi tegu konkreetse näitega otse elust), kelle alkoholiprobleemidega isast pole ammu enam midagi kuulda. Võib pidada tõenäoliseks, et see ema ei leia ealeski üles põhikooli ja gümnaasiumiseadusest sellist paragrahvi, mis teda vabastaks karistusest selleks puhuks, kui üks või mitu poega pole just kõige innukamad koolipinginühkijad. Kui nüüd emale määrata aga rahatrahv või ühiskasulik töö, muutub ju olukord veel hullemaks – selle asemel, et veidigi oma poegadega saaks tegeleda, peab ema veel rohkem kodust ära olema ja tööd tegema. Ning kogu olukord muutub veel hullemaks. Seega tuleks „karistuste“ või siis täpsemalt öelda meetmete loetellu lisada kohustus veeta aega koos oma lapsega, teha õppetükke järele koos lapsega vms. Kõlab esmapilgul kummaliselt, kuid kuna seadused näitavadki muuhulgas ka ühiskonna väärtushinnanguid ja väärtussuundumusi, oleks sellel mõte sees. Sellest, kui kehvalt toimetulevalt lapsevanemalt viimanegi raha ära võtta või ta ilma tasuta kodust eemale tööle saata, pole kindlasti laste kasvatamisel enamasti mingitki kasu. Mida arvad Sina?

Vastavad paraghrahvid on pareguses eelnõu versioonis sõnastatud selliselt:
§ 5. Koolikohustus
(4) Koolikohustuslik isik, kes ei ole kantud ühegi kooli nimekirja, loetakse koolikohustuse mittetäitjaks.
(5) Õpilane, kes on ühe õppeveerandi jooksul põhjendamata puudunud rohkem kui 20 protsendist õppetundidest, loetakse selle õppeveerandi lõikes koolikohustuse mittetäitjaks.


§ 59. Vastutus koolikohustuse mittetäitmise eest
(1) Koolikohustuse mittetäitmise eest vastutavad vanem ja õpilane.
(2) Kui isik on käesoleva seaduse § 5 lõigete 4 või 5 alusel loetud koolikohustuse mittetäitjaks, võib tema vanemat karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut.
(3) Vanemale määratud rahatrahvi võib vanema nõusolekul asendada üldkasuliku tööga. Vanem rakendatakse üldkasulikule tööle 10-50 tunni ulatuses, tööst ja õppimisest vabal ajal. Üldkasuliku töö eest tasu ei maksta. Üldkasulikule tööle rakendatud vanemale laienevad töö- ja tervisekaitset reguleerivad õigusaktid. Kui vanem hoidub üldkasulikust tööst kõrvale, pööratakse temale määratud trahv täitmisele.
(4) Vanemat ei tohi karistada, kui ta on koolilt või õpilase elukohajärgselt valla- või linnavalitsuselt kirjalikult taotlenud koolikohustuse täitmise tagamiseks meetmete rakendamist, on kooli või valla- või linnavalitsuse poolt pakutud meetme rakendamisega nõustunud ning kui meetme iseloom seda eeldab, siis selle rakendamisel ka aktiivselt osalenud.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud väärteole kohaldatakse karistusseadustiku üldosa ja väärteomenetluse seadustiku sätteid ning väärteo kohtuväliseks menetlejaks on õpilase elukohajärgne valla- või linnavalitsus.
(6) Õpilasele kohaldatavad mõjutusmeetmed koolikohustuse mittetäitmise ja õppest põhjendamata puudumise eest sätestatakse käesoleva seaduse § 49 ja alaealise mõjutusvahendite seaduses.


3 kommentaari:

  1. Olen nõus, et kirjeldatud üksikvanema karistamine oleks täitsa liiast ja kuskilt maalt peaks ka laps õppima vastutust võtma. Äkki on mõistlik meetmeid selekteerida vanusegrupiti, arvestades nooremate laste suuremat sõltuvust oma vanemaist? Kas näiteks Põhjamaades (kelle demokraatiaga meile meeldib end võrrelda) on selle kohta häid näiteid?

    VastaKustuta
  2. Ja siis tekkis mõte, et kas ei oleks palju kaugema mõjuga selline "karistus", kus lapsevanem on kohustatud (koos lapsega või ilma) osalema kohustuslikus temaatilises loengus/seminaril või sarnasel üritusel, mis annaks võimaluse teadlikkust tõsta või tuge pakkuda? Kui karistuse asemel on teavitus, oleks lõppkokkuvõttes tolku rohkem? Või läheb see liiga tugirühmateenuseks? Aga miks mitte piloodina sellist lahendust proovida?

    VastaKustuta
  3. Sellise elulise näite puhul võiks ju valida perele tugiisiku, kes poistega tegeleb ( vanema klassi õpilase), kes aitab koolitükke teha, tuleb hommikul kodunt kooli saatma. Selline vanema õe või venna stiilis tugi, mida kool/ õpetajad / õpilased toetaks. Mul pole aimugi, kuidas tänapäeval lapsi saaks muidugi motiveerida aitama... Avaliku tunnustusega?

    VastaKustuta