Vahetult enne pühi kutsus Sotsiaalministeerium kokku igati asjaliku ümarlaua alaealiste abordi reguleerimise teemal. Ümarlaua kokkukutsumise põhjuseks oli 2009. aasta algusest kehtima hakanud muutus raseduse katkestamise seaduses, täpsemalt selle viienda paragrahvi teine lõige, mis räägib sellest, et alaealisel on vaja abordi tegemiseks oma vanemate kirjalikku nõusolekut. Ja et kui alaealine ja vanemad juhtuvad olema abordi osas eri meelt, siis lahendab asja kohus.
Kõnealuse kehtiva seaduse leiad siit: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13243384. Muidugi selgus, et selline asjade korraldus ei sobi – kujutlege ette juhtumit, kus niiöelda „korralikud“ vanemad nõuavad, et nende tütar aborti teeks, too aga tahab last sünnitada ja kasvatada, asi läheb seadusekohaselt kohtule otsustada, kes jõuab näiteks 39. rasedusnädalal otsuseni, et tõesti tuleks abort teha… Selles osas, et kohtul pole küll kuidagi võimalik ega ka mitte vajalik abordi üle otsustada, olid kõik ühel meelel. Niisiis, seadust tuleks igal juhul vähemalt selles osas muuta.
Kõnealuse kehtiva seaduse leiad siit: https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=13243384. Muidugi selgus, et selline asjade korraldus ei sobi – kujutlege ette juhtumit, kus niiöelda „korralikud“ vanemad nõuavad, et nende tütar aborti teeks, too aga tahab last sünnitada ja kasvatada, asi läheb seadusekohaselt kohtule otsustada, kes jõuab näiteks 39. rasedusnädalal otsuseni, et tõesti tuleks abort teha… Selles osas, et kohtul pole küll kuidagi võimalik ega ka mitte vajalik abordi üle otsustada, olid kõik ühel meelel. Niisiis, seadust tuleks igal juhul vähemalt selles osas muuta.
Paistis, et kõik on ühel meelel olukorra osas, kus alaealine on abielus – no siis otsustatagu tõesti koos oma abikaasaga, mida ette võtta, ja oma lapsevanemaid pole tarvilik asjasse enam pühendada. Üsna ühine seisukoht leiti ka sellise olukorra puhuks, mil alaealise vanemad on ise asotsiaalsed või ei tunne oma lapse suhtes mitte mingit huvi – sellisel juhul on alaealine (seaduse kõnepruugis „piiratud teovõimega isik“) ju mitmekordselt hädas, tal puudub perekonna nii vajalik toetus ning teavitada tuleks kohalikku lastekaitseametnikku, kes aitaks juhtumikorralduse põhimõttel leida parim ja loodetavasti elujaatav lahendus. Sellisel juhul tuleb muidugi läbi mõelda see, kuidas oleks korraldatud andmekaitse ja mida teha sellistes omavalitsustes, kes pole vaevunud korralikku lastekaitsetöötajat üldsegi palgale võtma. Aga suund – alaealine vajab selles olukorras rohkem abi ja tuge, kui günekoloogi juures talle 2 x 15 minutit pakkuda jõutakse – selles osas paistsid kõik peale naistearstide endi üsna ühel meelel olevat, just peamiselt seetõttu, et otsus abordi kasuks võiks muidu ehk liigagi kergesti niigi raskustes oleva noore peas sündida. Lisaks on olemas suurem tõenäosus, et tegu võibki olla vägivalla all kannatanud noore naisega.
Üksmeelselt selge on ka see, et kui kõik osapooled: alaealine ja tema isa ning ema – peavad aborti kõige õigemaks lahenduseks, siis nii lähebki, siin eriarvamusi pole. Kurb muidugi, et statistika ja naistearstide kogemused kinnitavad – sageli pärineb selline üksmeel pealtnäha vägagi „korralikest“ peredest, kellel ju kunagi „midagi sellist“ ei juhtu (vaata näiteks ka http://uudised.err.ee/index.php?06186125) või kus peetakse olulisemaks lapse katkematut haridusteed, justkui oleks laps mingi haridusvaenulik element (vaata ka http://naistemaailm.ee/artiklid/32441/noored_vanemad_koolipingis.html?art_magaz=9).
Ühisele arvamusele ei jõutud aga sellise olukorra puhuks, kui alaealine esmase ja ka teise emotsioonina soovib teha aborti, aga tema vanemad oleksid valmis kaitsma nii oma last hetkeliste emotsioonide ajel tehtud vea eest ja aitama lapsukest üleski kasvatada. Selgitan seda olukorda pisut lähemalt – kuna tegemist on ikkagi otsusega inimese elu või surma üle, siis tulebki asjasse süveneda.
Naistearstide Seltsi seisukoht oli, et mida rohkem on takistusi abordi tegemiseks, seda suurem on tõenäosus, et aborti minnakse tegema välisriiki või pöördutakse abordi tegemise sooviga naistearsti poole liiga hilja. Kuna aborti võib teha kuni raseduse 12-nädalani, siis on olemas teoreetiline võimalus, et liiga hilja arsti poole pöördunu hakkab abordivõimalusi otsima mingite jälkide soss-seppade juurest. Statistikat küll selle kohta pole ja pole ka andmeid, kas Eestis selliseid liba-arste üldse tegutseb. Selle lõigu võiks kokku võtta tõdemusega, et välisriigi eest pole me niiöelda kaitstud ka täna ja väga mitmetel põhjustel otsustavad ka täna mitmedki naised nii aborti teha kui ka sünnitada välisriigis, me elame Euroopa Liidus ja nii on. Nüüd mis puudutab võimalikku liiga hilist pöördumist, siis esiteks tuleb vaadata, mida koolis täpsemalt lastele selle kohta ikkagi õpetatakse – tegemist pole mitte seadusandluse küsimusega, vaid pigem haridustaseme küsimusega. Mis aga puudutab illegaalselt abordi tegemist, siis tuleks üle vaadata, kas on olnud tegelikku praktikat ja ilmselt vaatama üle ka võimalikud karistused säärase mõrva + noore inimese vägagi potentsiaalse pöördumatu tervisekahjustuse tekitamise pärast. Ning ka üldiselt jääb alles küsimus, et kas lapsevanema nõusolek ikkagi on tegelikult „takistus“ ja millele täpsemalt see „takistuseks“ on. Ütlen siinkohal vahele, et ehkki kogu www.amor.ee sõnakasutus räägib neist, kes aborti kahtluse alla seavad, kui religiooni kütkeid vaevlejatest, siis andke andeks, on olemas ka lihtsalt tervemõistuslik ja täiesti religiooniväline seisukoht, et inimese tapmine on siiski midagi väga-väga tõsist. Ja Eesti Lastevanemate Liidu esindajana olin Naistearstide Seltsile ses küsimuses vastupidisel arvamusel – lapsevanema nõusolek on siiski vajalik.
Niisiis – miks mitte usaldada alaealise ja naistearsti vahel toimuvat vestlust abordi küsimustes ja miks mitte lasta alaealisel täiesti ise otsustada, kas aborti teha?
Esimesed põhjused on seotud ühiskondliku kokkuleppega. Ühiskonnas oleme kokku leppinud, et inimene muutub täiel määral teovõimeliseks 18. eluaastast. Möönan, et see eapiir võiks kaasajal olla 16 eluaastat, aga see pole praeguse arutluse teema. Niisiis – me ei usalda alaealisi nii paljukestki, et nad võiksid endale poest pudeli õlut või veini osta – sest me arvame, et nad on nii mõtlematud, et võivad ennast sellega kahjustada. Me ei usalda alaealisi ise otsustama selle üle, kas nende hambaid võib puurida või kas neile võib vaktsineerimise süsti teha – ning me nõuame lapsevanema allkirju, sest me ei usalda last, et ta võiks iseseisvalt otsustada, kas oma hambaid lasta ravida või mitte. Me oleme kohustanud Perekonnaseadusega lapsevanemaid täiel määral vastutama oma lapse elu ja tervise eest kuni tema täisealiseks saamiseni ning oleme kohustanud lapsevanemaid oma last ülal pidama kuni gümnaasiumi lõpuni – sest me ei usu (või vähemalt oleme me seda mitteusku seadustes määratlenud), et alaealised suudaksid ette näha oma tegude tagajärgi. Me ei luba alaealisi valima, kuna me arvame, et nad ei suuda näha põhjus-tagajärg seoseid. Mulle tunduks täiesti ebaproportsionaalne, kui me arvaksime nüüd järsku, et veel kõhus oleva lapse tapmine ja ühes sellega noore ema enda tervise ohtuseadmine on midagi sellist, mille üle on noorel inimesel erinevalt eelpool toodud näidetest täieline ja igati läbimõeldud, põhjus-tagajärg seoseid süvaanalüüsiv elukogemus olemas. Kordan veelkord – kui otsustataks tervikuna, et inimene muutub täiesti teovõimeliseks 16. eluaastast, siis oleks ka selge, et sellest eapiirist alates teebki noor inimene oma otsused ise. Aga et pudelit õlut ei usalda ostma, aga elu ja surma üle otsustama usaldame…see ei ole kuidagi tasakaalus ega loogiline.
Teine põhjus tuleneb lapse arenguloogikast. Teismeliseiga (mis muidugi võib kesta ka kauem kui 18. eluaastani ;-)) vastandab ennast täiskasvanutele, nende „hallile argipäevale“ ja „igavatele kohustustele“. Samas on teismeline ka väga häbelik. On ülitõenäoline, et noor inimene ei mõtlegi kaugemale, kui et „peaasi et vanemad sellest teada ei saaks“ ning teeb abordi ainult selle emotsiooni ajel, üldsegi aimamata või kaalumatagi, et vanemad küll ilmselt ohkaksid mõnevõrra, kuid koguksid ennast elukogenutena kiiresti ja juba aasta-paari pärast oleks kõigil tublist lapselapsest siiras rõõm ja heameel. Ainuüksi see asjaolu, et omavaheline sunnitud suhtlemine võib kiiresti viia tõdemuseni, et lapsuke on küll ootamatu, ent siiski väga teretulnud, õigustaks igati vanemate nõusoleku küsimist. Vanemad ju on oma last aastaid kasvatanud, teavad ja tunnevad last ning tema võimalikke häbenemisi ja hirme palju paremini kui igati tubli günekoloog, kellel on aega noore inimese peale koos kõikide meditsiiniliste protseduuridega kulutada ehk vaid kaks, äärmisel juhul kolm vastuvõtuaega (seega 30 – 45 minutit!).
Kolmas põhjus tuleneb inimeseksolemisest. Me teame väga palju naisi, kes on hiljem kibedasti kahetsenud kunagi tehtud aborti. Samas ei tea me ju õieti kedagi, kes oleks püsivalt ja läbivalt õnnetu selle üle, et tal on laps. Emadus on midagi väga loomulikku ja inimestele üldiselt omane (meil kõigil, kes me neid ridu loeme, on ema), abort on midagi väga ebaloomulikku (meie kõikide, kes me neid ridu loeme, emad ei ole teinud aborti, kui nad on meie olemasolust teada saanud). Alaealise jaoks on lapseootele jäämine ülisuure tõenäosusega igatahes ehmatus ja mitteplaneeritud. Tema enda vanemad oleks küll väga traagilises olukorras, kui nad alles tagantjärele teada saaksid, et nende lapselaps on hukatud. Ning seesama noor inimene võib olla veel suuremas ehmatuses, kui ta alles hiljem aru saab, et tema kõhklustes oleksid tema vanemad teda tegelikult hoopis soojalt toetanud ja tragöödia ning hilisemad õudusunenäod oleks jäänud olemata.
Saan aru igati tublide naistearstide mõtteloogikast, et abort on lihtsalt üks meditsiiniline toiming – ilma selle mõttemalli omaksvõtuta ei suudaks nad ilmselt üldse oma tööd teha. Tõsi, vastuseta jäi küsimus, et miks kõikide teiste meditsiiniliste operatsioonide puhul on vanema kirjalik nõusolek nõutav, abordi puhul aga mitte. (Ja igaks juhuks pistan vahele, et rasedus pole haigus). Saan aru ka õpilasorganisatsioonide esindajatest, kes nõutavad alaealisele täielikku iseotsustusõigust – nende vanuses oleksin ilmselt sedasama nõudnud, vaat et raevukamaltki.
Ja kui rääkida teaduspõhisest meditsiinist, siis meie rahvuskaaslasele, Toronto ülikooli emeriitprofessorile Endel Tulvingule hiljuti antud Pasteuri-Weizmanni / Servier’ auhind (millest kõrgem on ainult Nobeli auhind) kinnitab, et ka inimese ajus oleval hingel on koht igati teaduslikus meditsiiniteaduses. (vaata näiteks: http://www.epl.ee/artikkel/485209).
Palun mõtleme ja arutame veel, kuidas oleks kõige õigem korraldada asju nii, et alaealiste abort ei toimuks ilma alaealise hoolitsevate ja hoolivate vanemate nõusolekuta. Kõikidele muudele olukordadele näikse praktikas toimivad lahendused olemas olevat. Või mis Sina arvad?
Minu ettepanekud:
- Alustada arutelu selle üle, et viia täielik teovõime 16. eluaastani, kuna tänapäeva noored on tõesti üldiselt küpsed ja vastutusvõimelised; aga see pole selle seaduse muudatuste küsimus otseselt.
- Jätta piiratud teovõimega isikutele alles kohustus saada enne abordi tegemist (välja arvatud juhtudel, kus rasedus ohustab noore ema tervist) oma vanemate nõusolek. Tegemist poleks mitte arsti kohustusega lapsevanemaid taga ajada, vaid noore inimese kohustusega see nii oluline küsimus oma vanematega läbi arutada.
- Juhul kui noorel puuduvad arutlusvõimelised vanemad (nn asotsiaalsete vanemate juhtum), siis tuleks olukord läbi arutada professionaalse lastekaitseametnikuga, kes hindaks noore inimese abivajadusi laiemalt.
Tere Liisa!
VastaKustutaSina kirjutasid Sotsiaalministeeriumile jt institutsioonidele alaealiste abordi vanemliku nõusoleku nõude küsimuses pöördumise ELVL-i nimel ja Sind kutsuti ministeeriumisse ümarlauale teemat arutama. Mina kirjutasin, nagu tead, pöördumise EKI nimel, kuid mind ega kedagi teist EKI-st isegi ei informeeritud sellest "igati asjalikust" ümarlauast. Nii palju siis riigivalitsemise läbipaistvusest ja avatusest Sotsiaalministeeriumis.
Ju lähtutakse seisukohast, et fundamentalistidega (nendega, kes leiavad, et süütu inimese tapmine on sügavalt ebaeetiline ja lubamatu), just nagu terroristidega, "mõistlikud" inimesed läbirääkimisi ei pea - seda enam, kui nad on kristlased. Näib, et avalik arutelu ja kodanikuühiskonna kaasamine riigivalitsemisse on vastuvõetav üksnes piirini, kus ollakse nõus asja mõnusalt arutama ja siis ministeeriumi seisukohtadele üldjoontes allakirjutama.
Mis puutub seisukohtadesse antud küsimuses, siis nagu juba öeldud, olen omapoolsed argumendid sõnastanud ja saatnud need õige mitmele institutsioonile. Argumentidega saab tutvuda siin:
http://www.abort.ee/static/files/000/eki_poordumine_alaealiste_abordi_kusimuses_30092009.pdf
Loodan, et õhtul leian aega Sinu kirjutatut pikemalt kommenteerida, aga praeguseks ütlen vaid nii palju, et mulle näib Sinu kirjutatut vaadates, et vahest kõige tõsisem probleem jäi üleüldse käsitlemata: nimelt see, et absoluutselt kindlasti tuleks kaotada sügavalt ebainimlik regulatsioon, mille kohaselt võivad vanemad taotleda alaealisele tütrele abordi tegemist vastu tema tahtmist.
Et selline regulatsioon on üleüldse saanud sündida, see on võimalik üksnes seetõttu, et mõjukad "eksperdid" nagu prof Helle Karro, ei suuda aru saada, mis vahet on sünnitamisel ja abordil. Õudus tuleb peale mõeldes sellele, et meie perepoliitika üle otsustavad inimesed, kes ei saa aru, et otsus pisike beebi armastusega siia ilma vastu võtta ja otsus ta emaüsas julmalt tükkideks rebida erinevad teineteisest just nii palju nagu elu ja surm.
Tervitades,
Varro
Praegu on arutluse all ainult üks küsimus, kuid arutletakse mitmel teemal.
VastaKustutaLoa küsimist ei kujuta ma praktiliselt ette - vanemad elavad eraldi, pole ise ühel meelel või siis kiirelt kättesaadavad. Aega ei ole ju tegelikult 12 nädalat, vaid 6.-7. nädalal tüdruk aimab, et midagi võib teisiti olla, siis kogub julgust, et seda endale tunnistada, paari nädala pärast õnnestub arstile number saada, siis on vaja ise oma mõtetega olla - nii jääbki vanematelt loa saamiseks ehk nädal. Ja kui need on lähetuses või reisil või tsüklis - siis ei jõuagi luba õigeks ajaks kätte saada. Ka vanematel on otsustamiseks aega vaja.
Küll aga peaks vanemaid kindlasti teavitama (juhuks, kui peaks midagi juhtuma ja teadmiseks, et tütar vajab tuge ja lohutust).
Tere!
VastaKustutaArengupsühholoogia on jõudnud järeldusele, et tänapäeval kestab puberteet oluliselt kauem kui vanasti. Kuna puberteet ei lõpe umbes 18 aastaselt nagu vanasti, siis plaanitakse võtta kasutusele isegi veel üks arenguperiood teismeea ja täiskasvanuea vahele. See seisukoht, et 16-astane on küps... No andke andeks. Kui ta seksib, joob ja suitsetab, ja ise arvab, et on jube tark, see pole ju näitaja. Vastutusvõime näitajad on pigem isiklik vastutus oma elu eest ja see piir on tänapäeval väga kaugesse tulevikku nihkunud. Kunagi 80ndatel oli inimene 18-aastaselt küps, tänapäeval enam mitte. See 16-aastase küpsus on nö rahvatarkus, kuid uuringud näitavad muud. Mina teeksin ettepaneku lohistada täiskasvanuks saamise piir hoopis 21. aastale. Ka füsioloogiliselt on see adekvaatsem. Puberteet hakkab varem ja lõpeb hiljem tänapäeval. Teismeliste rasedustega tuleks tegelda küll, aga hoopis teises liinis - pigem ikka teadmiste suurendamisega. Perekonnaõpetus koolis piirdub meil vist ainult lühikese loneguga. elutarkuse õppimine nõuab palju suuremat tööd ja tähelepanu. Kuna lapsevanemad on valdavalt võimetud üldse oma lastele mingeid väärtusi ja elulisi teadmisi õpetama, siis oleks hea sellistele asjadele koolis palju suurmat tähelepanu pöörata.
Oletame, et 16 aastane otsustab ise, kas ja millal saab temast lapsevanem. Otsustab ju niigi aga nüüd siis nii, et vanematel polegi VÕIMALUST enne teada saada kui lapselaps majas ....
VastaKustuta16 aastane vajab ise veel hoolt ja tuge nii vaimset kui materjaalset. Ehk oleks õigem kui viimane sõna jääks tulevastele lastevanematele kuid minu meelest ei ole pakutud lahendus sobiv. et on 18 a. ja edaspidi 16a.)
Minu arvates ei pea tõesti kohus otsustama-see on selge ja imelik, kuidas selline nõue üldse sinna seadusesse jõudis.Ilmselt ei ole probleem, kui vanemad ja alaealine rase asjas ühel meelel on.Kuid nüüd asja juurde:kui teismeline tahab aborti teha ja vanemad ei taha, et ta seda teeks, siis kas sinu arvates peaks lõplik otsus olema vanemate oma?Ma ei arva, et see siiski õige on.Raseduse katkestamine on halb, kuid samas ei saa ikka seadusega ka kedagi SUNDIDA sünnitama.Kuna sa erinevaid olukordi vaagisid, siis ei arutanud sa sellist olukorda(ja ma usun, et see ei pruugigi nii uskumatu olla), et vanemad, kes ilmselt pole veel kuigi vanad, näevad sellises olukorras head võimalust veel endale üks laps saada ehk siis tegelikult sisuliselt sunnitakse alaealine sünnitama laps kellelegi teisele.Nii nagu abort on psühholoogiliselt raske, niisama (tegelikult veel raskem) on teadmine, et sa oled sünnitanud lapse, keda sa ei ole tahtnud.Minu arvates pole vale alaealise vanematelt saada paber nende otsusega, aga lõplik otsustamine ikka peaks jääma rasedale, isegi siis kui tegemist on abordiga. Ja kindlasti peaks abordile eelnema psüholoogi vestlus, kus võib-olla saaks kõige paremini selgeks, miks üks või teine otsus tahetakse teha.Pika jutu sisu on see, et ikka sundida sünnitama, ka alaealist, ei ole õige.
VastaKustutaSuur tänu ja ootan kindlasti veel kommentaare! Lisan mõned vastused. Hea Joosu! Just sellist olukorda ma silmas pidasingi, ehkki mitte sundimisena. Ma usun, et valdav enamus lapsevanemaid ikkagi armastab oma last ja soovib talle parimat, ning kui on ühise arutelu käigus jõutud veendumusele, et sünnitamine pole tõepoolest alaelaise soov mitte karvavõrdki, siis ma ei usu et alaealise vanematel tärkaks mõte oma last sundida. Pigem on ju ikka kõik uuringud ja küsitlused resulteerunud sealmaal, et kuna inimese loomulik tahe edasi kesta on nii tugev, siis tehakse aborti peamiselt kas mõtlematusest, hirmust, teadmatusest või kellegi sunnil. Inimene pole loodud tapjaks ja vaevalt et abort kellegi (ka alaealise) kaasasündinud tahe on, see ei ole inimloomusega kooskõlas. Täiskasvanuks saanud naiste hilisemad jutustused räägivad ikka sellest, et nad ei julgenud sünnitada, sest kartsid, et vanemad ei mõista neid (ehkki nad polnud küsinudki), et nad kartsid oma poisi hukkamõistu jpms. - ning ikkagi kahetsusväärselt paljudel juhtudel on saatjaks süümepiinad, kahetsus pöörsumatult tehtud otsuse pärast, sundmõtted, tervisehäired, emotsionaalsed häired jpms. Kõik see oleks välditav, kui vanematega konsulteerimine oleks kohustuslik (nagu see praegu on, ja naistearstide sõnul on kerges enamuses need juhtumid, kus alalealine soovib sünnitada, aga vanemad pelgavad - sellisel juhul kehtib loomulikult seadusesäte, et mitte kedagi ei tohi sundida aborti tegema; ning laps sünnib).
VastaKustuta13:42 kommentaarile: siin on mitu head punkti, aga kokku söandaksin vastu vaielda. Rasedusega saab naistearstile numbri mõne päevaga, vajadusel saab seda (ooteaja maksimaalset pikkust) määratleda alaealise puhul eraldi (meil on näiteks reguleeritud nii mitmedki maksimaalsed ooteajad, miks mitte siinkohal 2 tööpäeva vms). Nüüd öelda, et me lapsevanemaid asjasse ei sega, kuna lapsevanematel on nii kiire ja nad võivad olla lähetuses vms., ei kõla loogiliselt - kaasajal on inimestel, kes käivad tööalases lähetuses, ikkage peaaegu 100%-liselt nii mobiiltelefon kui ka mingi muu oskus mingit sidevahendit kasutada. Lisaks on lapsevanemal oma lapse ees teistest seadustest tulenevalt veel mustmiljon kohustust, mida pole sellise põhjusega, et vanematel pole oma laste jaoks aega, ära võetud. Kui vanemad on lapse sootuks "maha jätnud" või tsüklis ja side puudub, siis oleks tegemist lastekaitsetöötaja poolt juhitava juhtumiga. Selgituseks veel, et perekonnaseadus reguleeribki nii, et üldjuhul on ühe vanema nõusolek piisav lapsega seonduva otsustamiseks ning vanem on kohustatud kõiki otsuseid tegema oma lapsele parimat soovides.
Me pole kindlasti ainuke riik, kelle kodanikel on sellised väljakutsed vaja lahendada. Milline on näiteks Rootsi või Inglismaa praktika?
VastaKustutaHea küsija kell 22:41, kes Sa küsisid regulatsioonide kohta Rootsis ja Inglismaal. Rootsis on nõutav alaealise lapsevanema teadlikolek enne alaealisele abordi tegemist, välja arvatud üksikjuhtudel, kus on vajalik hoida rasedust/aborti vanema eest saladuses. Mitte küll kohustuslik, kuid tungivalt soovitatav on eelnev konsultatsioon lisaks arstile ka kuraatori juures, nende Haigekassa info kohaselt ka abordijärgne psühholoogiline nõustamine. Otsustusõigus abordi üle on alaealisel. Kogu aur läheb aga tegelikult eelnevale teavitus- ja kasvatustööle, mistap on alaealiuste rasedusi ning aborte oluliselt vähem kui Eestis. Abordi eest tuleb patsiendil või tema esindajal tasuda nii era- kui riiklikes haiglates.
VastaKustutaSuurbritannia meile eeskujuks ei sobi, kuna seal on viimastel aastatel kasvanud nii alaealiste rasestumine kui ka sellest tulenevalt abortide arv. Kuid ka seal on rõhuasetused sootuks mujal, vaadake riiklikku programmi (uuenenult käivitub 2010) "Every Child Matters", sealt jaotus teenagepregnancy.
Meeldetuletuseks, et n äidiste reas on kindlasti ka riigid, kus abort on üldse lubatud üksnes juhtudel, kui see kujutab ohtu ema elule või tervisele. EL liikmesriikidest näiteks Iirimaa.
Üldiselt pole ükski riik oma süsteemiga lõpuni rahul ning diskussioonid eriti alaealiste aborti puudutavates küsimustes on tulised, erinevad ka vanused, milleni laps on laps (18-21). Vaadates Wikipedia artiklit Mionors and abortion, on seal välja toodud tendents, et vanematelt nõusoleku küsimise kohustuslikkus vähendab abortide arvu.
Üldiselt on nii, et meil tegeletakse väga palju tagajärgede lahendamisega! Palun selgitada, kuidas on seatud laste nõustamine, et nad ei jääks rasedaks ja ei rasestaks soovimatult? 16a-ne on laps, kui ta elab kodus, ei käi tööl - ühesõnaga ei saa iseseisvalt hakkama - seega vanemate nõusolek oleks vajalik. Sisuliselt vajatakse vanemate nõusolekut, et nad saavad s kasvatada lapselapse üles. 16a-ne ei oska kuidagi aru saada, kuidas tema elu jäädavalt muutub. Oma tuvusringkonnas kuulen järjest enam keskkooli- õpilaste rasestumisest. UK-s pole enam juba 12-13 aastane emme-issi mingi haruldus. Kas meil tehakse midagi, et meie riigis oleksid sellised juhtumid erandid? Vabandan, et läksin teemast kõrvale, aga leian, et ennetus on oluline.
VastaKustutaÜhisele arvamusele ei jõutud aga sellise olukorra puhuks, kui alaealine esmase ja ka teise emotsioonina soovib teha aborti, aga tema vanemad oleksid valmis kaitsma nii oma last hetkeliste emotsioonide ajel tehtud vea eest ja aitama lapsukest üleski kasvatada.
VastaKustutaMina tegin 16-aastasena abordi, vanematele midagi ütlemata, nad ei tea sellest siiani. Just seepärast ma neile midagi ei öelnud ja ajasin asja väga tagaselja ning tõepoolest eriti müstilisi teid leides (ning tegelikult seadust rikkudes), sest teadsin väga hästi, et mu vanemad ei oleks iial nõus olnud.
Aga, näete, mis teha, hetkeline emotsioon oli ju selline, nagu alaealiste läbimõeldud otsused juba põhimõtteliselt oma olemuselt on.
Mu hetkeline emotsioon on seda, muuseas, siiani, üle kümne aasta hiljem - olen siiani veendunud, et see oli TOONA ainuvõimalik otsus. Praegu, täisealisena ja oma rahakoti peal elades, nüüd, kui ma suudaksin tõesti ise oma last kasvatada ja olla tõeline ema, ma loomulikult sünnitaksin, kui peaksin "kogemata" rasestuma. Selline väga pika hetke kestev hetkeline emotsioon on...
Üldse tundub siinset retoorikat lugedes, et otsus sünnitada = läbimõeldud otsus, otsus abordi kasuks = emotsionaalne otsus. Igal juhul ja olenemata sellest, kes otsuse langetab. Sest kui vanemad toetavad aborti, teevad nad seda ju ometigi maine pärast.
Ja veel - ma ei usu, et oleksin oma ülejäänud elus varem või hiljem midagi nii põhjalikult läbi kaalunud ja planeerinud, kui oma toonast hetkelist emotsiooni.
VastaKustuta----või kus peetakse olulisemaks lapse katkematut haridusteed, justkui oleks laps mingi haridusvaenulik element -----
VastaKustutaVähemalt huumorimeel tundub säilinud olevat :)
Muidugi on võimalus õppida - muidugi ära mõtle enne oma (seksuaal)tegevuse tagajärgedele ning kui nendega silmitsi seisad, siis lihtsalt viska laps tugivõrgustikule. Küll neil on aega ja raha sinu tegude tagajärgede eest vastutata.