29. detsember 2009

Kas arst ravib usalduskriisi?

Kui pöörata põhjuste ravimise asemel kogu aur tagajärgedele, pole head loota. Lisaks arstiteadusele kõlbab sama põhimõte mujalegi. Kui usaldamatust lapsevanemate vastu hakatakse läbi arstitõendite reguleerima, on kahju suurem kui võimalik kasu. Esmapilgul tundub väga lihtne: kui laps koolist puudub, olgu arstitõend ette näidata kõikide pikemate kui 5-päevaste puudumiste korral. Nii pakub välja Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu (412 SE II-1) kust tegelikult peaks kohustusliku arstitõendi osa tervenisti välja jätma. Sellel nädalal olid arstliku puudumistõendi üle tulised vaidlused nii Riigikogu kultuurikomisjonis kui ka Sotsiaalministeeriumi vastavasisulises ümarlauas, ent tulemusteni veel ei jõutudki. Seetõttu on väga väärtuslik, kui lugeja oma arvamusegi lisab. Sest kui probleemi lähemalt uurida, avaneb lihtsa asemel hoopis keerulisem pilt.

Õiglasem ja õigem oleks hoopis selline lahendus, et lapsevanem otsustab kui kaua haige laps peab kodus püsima, vajadusel annab arst selleks vanemale soovitusi. Ning lapsevanem, kes niikuinii vastutab nii oma lapse eest kui ka selle eest, et laps koolikohustust täidaks, teavitab omakorda kooli. Arstitõend peaks olema vajalik vaid juhul, kui lapsel on tervisest tulenevalt vajalik koolis millegagi arvestada või midagi jälgida, ning igati mõistlik on ka perearstipoolne kooliõe teavitamine tehtud vaktsineerimistest lapse koolitee alguses. Kõikidel muudel puhkudel piisab vanema tõendist.

Esimene mõte, mis siinkohal paljudele pähe hüppab, on ilmselt perede süüdistamine võimalikus vastutustundetuses ja sellest tulenev kartus, et äkitsi vanemad jätavad oma lapsi ilmaasjata koju, näiteks hoolimatuse, kanaemaduse või ka kodutöödele rakendamise tõttu. Vabandust, aga see pole meditsiiniline probleem, vaid sotsiaalne! Kahjuks on olemas üksikuid lapsevanemaid, kes arvavad, et raamatute uurimine on tühi töö, või keda üldse ei huvita, või kes on vastupidi – ülihoolitsevad ja jätavad lapse iga esimese ohke peale kohe koolist koju, või kes võtavad ette soojamaareise koolitundide ajast, või kes arvavad, et pere vanim laps on hea odav lapsehoidja või mõne muu kodutöö tegija ning eelistavad “tasuta” tööjõu kasutamist lapse peamisele huvile ja vajadusele - õppimisele. Kõiki neid juhtumeid on praktiliselt võimatu meditsiiniliselt “ravida”, kuna arst ei saa niikuinii tagantjärele hinnata, kas tema juurde ettenäitamiseks toodud laps on just tervenenud mõnest viirushaigusest või ongi kogu aeg terve olnud.

Nimelt nõutakse tõendit alates “tervishoiuteenuse osutamise päevast”, seega alates arsti külastamisest. Eelnõu § 26 lg 3 ütleb, et “Koolikohustusliku õpilase õppest puudumine haigestumise tõttu on ilma tervishoiuteenuse osutaja poole pöördumiseta lubatud kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul. Kui õpilane on haigestumise tõttu puudunud õppest üle viie järjestikuse õppepäeva ja sel perioodil on talle osutatud tervishoiuteenust, esitab vanem koolile tervishoiuteenuse osutaja väljastatud dokumendi, mis tõendab haiguse või vigastuse esinemist alates tervishoiuteenuse osutamise päevast”. Seega tuleb ka igati kooliharidust ja koolikohustuse täitmist väärtustaval lapsevanemal eelnõu kohaselt käia igal juhul lapsega arsti juures, kui laps on puudunud näiteks esmaspäevast reedeni haiguse tõttu. Nii pikk puudumine tähendab enamasti midagi pisut tõsisemat kui lihtsalt nohu või kriipiv kurk – praegusel aastaajal on viiepäevane puudumine näiteks õigustatud grippi haigestunud lapse jaoks. Kas aga arstitõendi nõudmine muudaks midagi maailmas, hariduses või lapse ja perekonna jaoks paremaks? Kahtlen tõsiselt.

Arstliku puudumistõendi mõte on ilmselt selles, et vähendada looderlikkust ja edendada usinust ja seda kõike arsti kontrolliva pilgu all. Arst ei ole siiski sotsiaaltöötaja – arst hindab patsiendi seisundit ja teeb patsiendile ettepanekuid tervise parandamiseks patsiendi (antud juhul siis koolilapse) tervislikust seisundist tulenevalt. Enamikel juhtudel ei vaja koolilapse haigused arstlikku sekkumist ning on täiesti ravitavad kodusel teel. Iga lapsevanem teab, et täiesti tavalistest külmetushaigustest ja palavikust saab võitu rohke magamise, villaste sokkidega (vajadusel viinasokkidega), viinaga hõõrumise ja vajadusel paratsetamooli abiga. Lapsele tuleb anda ohtralt juua ning tagada tervislik toidulaud, küüslauk, õunad ja puhkus. Kõige selle taas teada saamiseks ei ole tarvilik arsti külastada, eriti olukorras, kus arst võib olla kaugel (näiteks maapiirkondades) või kus arsti ukse taga ootab palju tõsisemaid viiruskoldeid, igaüks tahtmatult valmis teie niigi nõrgestatud immuunsüsteemiga last veel täiendavalt nakatama. Palun mitte valesti aru saada – ma ei kutsu mingil juhul tõsisema olukorra puhul arstist loobuma, vastupidi! Ma lihtsalt tuletan meelde, et enamikel juhtudel on laste haigused õnneks täiesti ravitavad kodusel teel ilma arsti visiidita ja sedasama kinnitab ka Tervisekaitseameti väga asjalik teavituskampaania seagripi puhuks (vaata http://www.tervisekaitse.ee/documents/nakkushaigused/juhised/gripp/Gripi_koduse_ravi_soovitused.pdf). Niisiis, kergemat haigust põdeva lapse koolist kojujäämine viieks päevaks võib olla igati õigustatud ka kõige õpihimulisemas perekonnas, kuid ometi ei vaja see arstitõendit.

Kujutlegem nüüd olukorda, kus koolilaps on ärganud esmaspäeva hommikul palavikuga ning jääb reedeni koju. Muuseas, seda kas laps puudub koolist päeva või viis päeva, ju ühe kraadimise põhjal öelda ei oskagi. Palavik läheb alla näiteks neljapäeval, seega oleks reedel kodust väljaronimine arsti juurde selgelt ebamõistlik – laps on ju tervenenud, arstlikku järelevalvet laps enam ei vaja, samas pole laps ka mitte veel nii terve, et saaks teda julgelt teiste arsti ukse taga ootavate tõbistega lähestikku istuma lasta või et üleüldse oleks mõistlik veel last kodust välja solgutada. Seega on õigustatud lapse viibimine kodusel ravil kuni lapse täieliku tervenemiseni veel kolm päeva, mis tähendaks seda, et laps võiks esmaspäeva hommikul rõõmsalt taas kooli minna. Kuid eelnõu kohaselt ta seda teha ei saaks: sest tuleb minna esmaspäeval arsti juurde tõendit nõutama! Nii laps kui lapsevanem kaotavad täiesti mõttetult veel ühe tööpäeva. Ning mida arst teeb? Kontrollib üle, et laps on terve, ning väljastab arstitõendi vanema ütluste alusel? Mille kohta arst siis õieti tõendi väljastab? Selle kohta, mida lapsevanem on arstile öelnud? Aga sedasama võib ju lapsevanem ka ise koolile öelda. Pealegi pole selline tõendi väljastamine tervishoiuteenuse osutamine – pigem oleks tegemist sotsiaalteenusega, mis tõlkes tähendaks: usaldame perekonda ainult siis, kui lapsevanema sõnu on eelnevalt pitsatiga kinnitanud arst. Lisaks lapse ja lapsevanema tööaja raiskamisele on tegelikult sellisel puhul asjatult kasutatud ka arsti tööaega. Äkki vajas visiidiaega arsti juurde samal ajal hoopis mõni tõsisemalt haige inimene? Meie meditsiinisüsteem on kaugel ülerahastatusest ja kui me lükime sinna ebamõistlikke ja mingist usalduskriisist tulenevaid kohustusi, kannatavad tõeliselt abi vajajad.

Lisaks, kui lugeda eelnõu nimetatud sätte viimast lauset, siis tõendab arst lapse puudumist alles alates tervishoiuteenuse osutamise päevast. Aga mis siis, kui perekond käitub Tervisekaitseameti juhiste järgi ja tervishoiuteenust ei kasuta? Tänapäeva meditsiini üks suuri probleeme on liiga sage arstide külastamine sellistel puhkudel, mis alluvad täiesti normaalsele kodusele ravile. See probleem pole ainult Eestis, see on mureks ja tervishoiusüsteemi asjatuks koormajaks kogu arenenud maailmas. Loomulikult on fataalsemate tagajärgedega probleem, kui arsti juurde pöördumisega liialt viivitatakse, kuid see pole antud eelnõu sättega kuidagi seotud ja sellel me praegu pikemalt ei peatu. Pealegi peab igas koolis olema ka kooliõde, kes regulaarselt lastel silma peal hoiab – nii peavad saama avastatud ka tõsisemad terviserikked, mida näiteks hoolimatu või teadmatu vanem ei märkagi. Panna sealjuurs kohustust igal juhul arsti poole pöörduma on kogu tervishoiusüsteemi suhtes, aga ka laste ja lapsevanemate suhtes vastutustundetu.
Või mida tähendab, et arst peab tõendama haigust? Arsti ei saa sundida kirjutama tõendile haiguse täpsemat määratlust ja vanemat ei saa sundida seda koolile esitama. Kujutlege näiteks perekonda, kus lapsel on tõsisemad probleemid tekkinud vaimse tervisega – kõik on korda saanud, kuid võiks olla arusaadav, miks vanem ei soovi koolile tõendada oma lapse konkreetset haigust.

Loomulikult võiks tekkida veel küsimus, et miks täiskasvanud peavad oma haigust arsti tõendiga tõendama, aga miks lapsel pole see alati vajalik. Meenutagem korraks lihtsat tõsiasja, et kui täiskasvanu puudub haiguse tõttu töölt, siis saab ta selle eest rahalist hüvitist meie kõigi ühisest taskust – Haigekassa eelarvest, lisaks esimestel päevadel veel ka tööandja taskust. Lapse haiguse puhul on ainsaks lisakoormuseks lapse enda vältimatu kohustus kõik järgi õppida. Lisaks tasub tähele panna, et alates 12. eluaastast ei jää vanem enam enamasti lapsega koju haiget last hooldama, vaid laps peab ise hakkama saama. Täiskasvanu eest ei vastuta keegi teine peale tema enda, aga alla 18-aastase eest vastutab koos kõigi naha ja karvadega tema vanem. Kui me oleme usaldanud sellise vastutuse, siis tuleb vastutajat ennast ka pisut usaldada.

Arstitõendist pole abi ka kanaemaduse ehk Polkovniku-lese tüüpi lapsevanemate puhul – kui too koos pealtnäha õitsva tervise juures oleva lapsega arsti juurde saabub puudumistõendit nõutama, siis tuleb arstil ikkagi uskuda lapsevanema juttu “äsja nõrkenud ja haigest” lapsest ning tõend väljastada. Vaatamata meditsiini tohutule arengule on ju terve rida haigusi analüüsidega endiselt tuvastamatud ja kraadiklaasiga mõõtmatud.

Järgi jääb probleem asotsiaalsetest peredest, kus lapse koolisaatmine justkui polegi vanemate mure. Aga seda küsimust ei saa perearstide abiga ja valdavat enamust moodustava tublide perekondade arvelt lahendada! Siin tuleb leida muud lahendused, näiteks kasutada sama eelnõu sama paragrahvi (26) lõiget 6, mis kohustab igati mõistlikult kohalikku omavalitsust tegelema tegelike põhjustega ja koolikohustuse täitmise tagamisega. Sisuliselt tähendab see, et iga individuaalse juhtumi puhul leitakse just sellele lapsele, just sellele perele sobivad lahendused, kasvõi kohaliku lastekaitsetöötaja abiga. Või mõnikord ka lausa lastekaitsetöötaja ja politsei abiga.

Kokkuvõttes võiks ikkagi tavapärased haigusjuhtumid ja sotsiaalsete probleemide lahendamise omavahel lahus hoida ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust prg 26 lõike 3 täiel kujul välja jätta. Või mida arvad sina, kas arstitõend peaks olema koolist puudumise puhul nõutav?

9 kommentaari:

  1. Arstitõendi nõudmine ei ole põhjendatud ja lapsevanem ei peaks /ei tohi esitada koolile lapse puudumise kohta arstitõendit. Põhjendatud on vaid see, et lapsevanem TEATAB kooli- klassiõpetajale lapse puudumise põhjuse.
    Tõendite "kerjamine" on perearstidele suureks koormuseks ja tihti polegi võimalik lapsega arsti juurde pääseda kuna järjekorras on lapsed ja nende vanemad, kes tulevad kontrolli nö. kohustuslikus korras ehk vaid selleks, et saada kooli jaoks tõend. Nii oleme olukorras, kus pikenevad arsti juurde pääsemise järjekorrad ja juba terve laps saab arsti ukse taga teistelt patsientidelt uues viiruse kuna tervis on veel eelnenud haigusest nõrk.
    Ka juhul kui laps ei taha mingil põhjusel kooli minna (kiusatakse või on laps lihtsalt väsinud) ei ole kellegil õigus nõuda tõendit vaid tuleks uurida, mis on lahti kooli või kodu psühholoogilise "kliimaga" ja tegeleda olukorra parandamisega ja/või abi osutamisega lapsele. Selleks on koolis olemas (no juhul kui nad veel MASU tõttu koondatud ei ole) sotsaiaalped. või psühholoog, kelle poole peaks pöörduma kuid tõendi nõudmine ei ole siin kindlasti lahenduseks.
    Kokkuvõtteks: arstitõend ei ole koolile esitamiseks.

    VastaKustuta
  2. Mina arvan ( endise õpetajana), et arstitõend on vajalik.
    Õpetaja saab informatsiooni õpilase tervislikust seisukorrast. Saab teada, kas tegemist oli tavalise gripi-nohuga või suuremat tähelepanu vajavast haigusest( olgu see siis miski sydamehäda v luumurd v mõni mistahes muu raskem haigus), mis vajab teistmoodi suhtumist. Olgu see vabastust v kergema koorumuse andmist kehalisest kasvatusest, või ehk mööndusi teadmiste nõudmistes (nt peapõrutusega) v nt ei nõua poisilt osavat puutööd, kui ta on just paranenud käelabaluumurrust. Arstitõend on kindel (niivõrdkuivõrd ta saab olla) tõend, et tegemist ON haigusega ja poiss ei luuleta oma tõbedest.

    Teoorias võiks ju seda kõike laps /vanem ka suuliselt õpetajale öelda. Enamiku õpilaste puhul saabki - ei ole mingit probleemi. Aga häda on just nendes yksikjuhtumites, kui võimalust kasutataks kurjalt ära. Ja üksikjuhtum tähendab siinkohal vähemalt yhte õpilast /vanemat üe klassi kohta....
    Samavõrd on võib arstitõend olla kaitsekilbiks ka lapsele. Olgu ta siis pataloogilisele virisejale ja petturile selleks juhuks kui ta tegelikult ka hädas on, või siis kaitseks "karmikäelise" kehalise kasvatuse õpetaja ees, kes kõiki loodriteks peab ja igat südamehaigust vähese treenituse tagajärjeks peab. See viimane käib ka mõne lihtsa tõve korral - inimese sooritusvõime langeb pärast põdemist ja liig suure koormuse saamine võib põhjustada hullemaid terviserikkeid.

    Asja saaks tegelikult ka paberita ajada. Meil on ju olemas inimeste e-tervisekaart. Kui seda saaks (nt klassijuhataja oma klassi õpilaste piires) näha õpetaja...või kasvõi kooli meditsiinitöötaja, ei peaks ilmtingimata arsti juurde minema iga kord. Piisaks ka perearsti informeerimisest telefoni teel, mille peale ta kannaks patsiendi e-haigusloosse märke põetud külmetushaiguse kohta. Sest jääks jälg juhuks, kui "külmetushaigused" muutuvad krooniliseks nohuks/köhaks (loe muuks ja hulluks haiguseks)

    tervitades:)
    Valdur Vacht

    VastaKustuta
  3. Tõendi saamiseks on 3 moodust:1) helistad arstile, et laps haige ja lubad teha kõik vajalikud koduravi protseduurid. Arst näeb hiljem ainult tervet või "jääknähtudega" last.
    2)Nuiad, et arst teeks kojuvisiidi. Siis pead palaviku suuremaks valetama ja visiiditasu maksma. Enamasti ravid ikkagi koduste võtetega, vahel kirjutatakse apteegirohtu ka. Siis võib laps haige olla nii kaua kui "vaja" ja lapsevanem otsustab ise, millal minna last arstile näitama ja tõendit võtma.
    3) Lähed haige lapsega perearsti keskusesse, teed lapse olukorra hullemaks ja nakatad teisi. Miskipärast on see arstide lemmiktööviis.

    Kooli jaoks võib olla asi puudumistõendi autentsuses.

    Arsti tõendit peaks vaja olema ainult siis, kui pärast haigust kooli naastes on vaja last kuidagi eriliselt kohelda.

    VastaKustuta
  4. alustuseks väike täpsustus, "kuni viie järjestikuse õppepäeva jooksul" tähendab siiski seda, et puudumine esmaspäevast reedeni ongi lubatav ilma arstitõendita. samas peaksid sellega kaetud olema ainult väiksemad külmetused, kõrge palavikuga gripist tervenemiseks nädalast küll ei piisa.

    üldisemalt on siin tegemist mitme küsimusega. esiteks, kas koolil on üldse õigus nõuda koolikohustuslikult isikult mingit tõendit tema puudumise õigustatuse kontrollimiseks? või piisab sellest, et alaealise õpilase seadusjärgne esindaja kinnitab, et puudumine oli põhjendatud?

    kui me vastuseks esimesele küsimusele leiame, et teatud juhtudel tuleks puudumise põhjendatust siiski tõendada, siis tuleb lahendada küsimus, kui pikk puudumine on lubatav ilma arsti tõendita. ma ise kaldun arvama, et viis koolipäeva ei pruugi olla mõistlik piir, sest isegi kergemast haigusest tervenemiseks võib kuluda kaks nädalat. ehk siis piir võiks olla kümme koolipäeva.

    VastaKustuta
  5. Pole ju kellegile saladus see, et kui laps kurdab kõhuvalu või peavalu- ja ta ei mõtle seda välja see kõht/pea valutab päriselt kuid meditsiinilist põhjust ei leita ja ongi laps simulant.
    Tegelikult noritakse teda koolis vanade kummikute jms. pärast aga kuna laps teab, et vanematel pole raha saabaste jaoks siis ta ei ütle seda ka kellegile. Hiljem tekivad lapsel kõrgevererõhu tõbi kuni insuldini vms. välja aga vanemad on KOHUSTATUD last tagant piitsutama kuna ta laps PEAB koolis käima ja kõik ju käivad.
    Ehk siis laps saab koolist vabastava arstitõendi juhul kui tal on insult, sest seni pole tal häda midagi.
    Arstitõendit ei ole vaja ju koolile muuks kui puudutud kuupäevade tõestuseks kuna meil ju kõik valetavad. Kuidas nii saab?! Igal asjal on põhjus: kui laps ei taha kooli minna või kui laps ei taha koju minna- mõlemal juhul on põhjus

    VastaKustuta
  6. üle viie päeva tähendabki ühte koolinädalat.Seega üldjuhul sellest piisab.Kui järgmisel nädalal veel ei saa kooli minna, siis peaksid vanemad juba ise ka olema huvitatud arsti poole pöördumisest.
    Muide, selliseid pikemaid koolist puudumisi "vanemate paberiga" polegi vist väga keeruline koolipoistel tekitada.
    Peaks ikka kooli poolset arvamust ka kuulama.Mida nemad sellest arvava? mina jätaks selle punkti küll rahule.

    VastaKustuta
  7. Puudumistõend arstilt kipub siiski vaid paber paberi pärast olema. Hetkel on jõudnud perearsti vastuvõtt nii kaugele, et kui helistad arstile ja kurdad, et laps haige, siis, kui just surmatõbe pole, ei tule arst koju ega pea end ka näitamas käima. Seega on kõik ju ikkagi puhtalt usalduse peale ehitatud. Seega pole ju vahet, kas vanem teatab ise kooli, et laps haige või võtab hiljem arstilt tõendi. Paraku on meie arstide suhtumine ja perearsti süsteemile üleminek üldse viinud selleni, et arsti juurde enam suurt asja pole, sest üldjuhul abi sealt ei saa.

    VastaKustuta
  8. Täiesti ebaratsionaalne on püüd leevendada usalduskriisi meie ühiskonnas mingite formaalsete paberilipakatega. On ilmselge, et lõviosa koolilastel esinevatest ja puudumist põhjustavatest haigustest on iseparanevad ja mööduvad koduse sümptomaatilse raviga. Arstiabi läheb taolistel puhkudel vaja harva. Seega on tõendinõue põhjandamatult tülikas nii lapsele kui lapsevanemale. Kui laps puudub näiteks 6 päeva ja tuleb seejärel arstilt tõendit küsima, annab arst selle lapsevanema või lapse ütluste põhjal välja. Miks ei võiks lapsevanem seda infot otse koolile anda, milleks on vaja siin vahelülina arsti kasutada? Kas usaldamatuse leevendamiseks? Lisaks jääb arstidel vähem aega tegeleda sisuliste probleemidega ja patsientidega, kes tõeliselt vajavad arstiabi. Naiivne on loota, et kui kehtestatakse nõue puudumistõendile, siis väheneb põhjuseta puudumiste hulk või avastatakse rohkem lstel esinevaid kroonilis haigusi. Pigem tasuks panustada energiat ja arstiressurssi sellesse, et kõik kooliõpilased läbiksid regulaaselt põhjalikud profülaktilised arstlikud läbivaatused, pigem saaksime nii kaasa aidata, et kõik tõsised haigused saaksid võimalikult varakult avastatud ja et meie järeltulev põlvkond oleks tervem.

    VastaKustuta
  9. Looduslikud maitsetaimed võivad ravida epilepsiat, mul oli epilepsia juba üle 14 aasta, olen veetnud palju raha, et saada haiglast ravimeid, et hoida mind tervena, ma läksin paljude haiglate raviks, kuid ei olnud lahendust, ühel päeval olin kontoris läbimas internet, kui ma nägin postitust dr. Itua taimsete ravimite kohta, kuidas ravida Kansas'i naist, kes kannatas HIVi ja ta on loetletud haiguste loendina. saatke talle e-kiri. Ta rääkis mulle, mida ma pean tegema, ja andma mulle ka juhised, mida ma korralikult järgisin. Enne kui ma teadsin, mis toimub kahe nädala pärast Minu üllatuseks pärast seda, kui dr. Itua mulle kannatlikult läks, oli minu epilepsia ravi, ma tahan öelda suur tänu dr Ituale, kes on saatnud oma rahvale tema loomulik meditsiin ma palvetan, et Jumal õnnistaks teid hea töö eest, mida te teete. Kõigile, kes veel selle haiguse all kannatavad, võite temaga ühendust võtta ka oma e-posti aadressil: ;; drituaherbalcenter@gmail.com või Whatsapp Number .. + 248149277976 nagu nad ütlevad, et tema taimne ravim on ainus püsiv lahendus arestimisele. Parim ... Herpesviirus, HIV / AIDS, A / B hepatiit, vöötohatis, külma valuga, epilepsia, tüükad, luupus, diabeet, mehed / naine viljatus, arestimine, vähi kõik.

    VastaKustuta