Kuidas laps ikkagi kooli saab?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus tuleks parandada kooli laste vastuvõtmise korraldamise osa.
Eelnõule oodatakse parandusettepanekuid 15. jaanuarini, ettepanekute arutelu on 05.01, nõnda on praegu päramine aeg aruteluks. Vaatame lähemalt, kuidas saaks laps minna soovitud põhikooli nii, et lapse jaoks oleks valik parim võimalik. Põhikoolist käib jutt seetõttu, et gümnaasiumisse saab niikuinii ainult katsete ja konkursside alusel. Arusaadavalt pole probleemi nende põhikoolidega (või põhikooliastmetega), kus vabu kohti esimestes klassides jagub. Kuid õnneks on olemas meil korraga nii väga hästi juhitud koolid, kuhu lapsevanemad kohe tahavad oma last panna kui ka lapsevanemad, kes on valmis pingutama selle nimel, et nende lapse arengukeskkond oleks parim võimalik. Mõlemal puhul tasub püsti tõusta ja aplodeerida, kuna tegu on ju igati tänuväärsete suundumustega. Samas toob see, et osadesse koolidesse tahab minna rohkem lapsi, kui koolis on kohti pakkuda, kaasa vajaduse olukorda kuidagi reguleerida. Või kas ikka toob, või et mida siis õieti reguleerima peaks? Olemegi jõudnud kuuma kartulini, mille nimeks on katsed esimestesse klassidesse, ning katsume seda probleemi nüüd rahulikult arutada.

Esmalt ja kõige olulisemana kinnitan, et põhikool peaks olema ideaalis esiteks kodule nii lähedal, et laps pääseb sinna jala või jalgrattaga, teiseks nii hea kvaliteediga, et mistahes põhikooli lõpetanud noor päädib gümnaasiumikatsetel kandideerima tõesti vaid oma senise isikliku panustamise ja loomulike annete baasil, sõltumata sellest, kas tema matemaatikaõpetaja oli inspireeriv, emakeeleõpetaja jändamislust laste järgiaitamisel peale tunde katkematu, inglise keele õpetaja grammatika kaasaegne või ajalooõpetaja käsitlused arutlemakutsuvad ning kolmandaks peaks õpetamise meetod ning loodud kasvukeskkond olema lapsele ja perele vastuvõetav, lausa sobiv. See paljudes koolides – nii põhikoolides kui ka põhikooliosades just niiviisi ka on. Ja päris mitmel pool pole. Selleks, et nõrk kool saaks tugevaks, pole tolku administratiivsetest muudatustest. Vaja läheb rahalisi vahendeid, head juhtkonda, lapsesõbralikku infrastruktuuri, hästi ette valmistatud ja motiveeritud õpetajaid ja tervet rida tugiteenuseid. Jah, meil on mõned põhikoolid ja põhikooliastmed, mis on tugevad tänu lapsevanemate hoogsale panustamisele – kuid sama tulemuse saaksime igal pool, kui lapsevanemate asemel pakuks vastavaid tugiteenuseid kohalik omavalitsus! Jutt käib siinkohal nendest niinimetatud eliitkoolidest, mille ainus fenomen seisneb selles, et lapsevanemad pakuvad nii koolile kui ka oma lastele teadlikult ja innukalt tugiteenuseid. Päris kindlasti ei saa me põhikooli kvaliteeti parandada sedaviisi, et sunnismaistame lapsed – me saame põhikooli kvaliteeti parandada ainult nõrgemaid koole ülespoole järele aidates, kõiki seni puuduvaid tugiteenuseid pakkudes, mitte tugevamaid koole piirates.

Praeguses eelnõus pakutud lahendusvariant ei sobi, kuna see ei hakka kunagi praktikas eelnõus pakutud viisil tööle, vähemasti pole see veel mitte üheski vähegi arenenud riigis sel kujul õnnestunud. Jutt käib põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu paragrahvist 17 ja 86, mis räägivad õpilase kooli vastuvõtmisest, ja täpsemalt selle paragrahvi teisest ja kuuendast lõikest. Praeguses eelnõus kõlavad need lõiked selliselt:
§ 17. Õpilase kooli vastuvõtmine ja kooli nimekirjast väljaarvamine
 (2) Kool on kohustatud võtma õpilaseks vastu kõik selleks soovi avaldavad koolikohustuslikud isikud, kellele see kool on elukohajärgne kool. Vanema jaoks on koolikohustuslikule isikule kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu õppekohti.
 (6) Haridus- ja teadusministri määrusega volitatud ulatuses kehtestab kooli pidaja kooli vastuvõtu tingimused ja korra, sealhulgas teadmiste, oskuste ja vilumuste hindamise korra gümnaasiumi (10.–12. klass) vastuvõtmisel. Kooli vastuvõtu tingimuste ja korra eelnõu valmistab ette kooli direktor ning see esitatakse enne kehtestamist hoolekogule arvamuse avaldamiseks.
§ 86. Elukohajärgse kooli määramise tingimuste ja korra kehtestamine
Käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud elukohajärgse kooli määramise tingimused ja korra kehtestab valla- või linnavalitsus hiljemalt 2011. aasta 1. aprilliks…

Esiteks ei selgu siit, millisest kooliastmest jutt käib – kas näiteks tuleb ka progümnaasiumisse kõik õpilased vastu võtta? Selge on ainult see, et edaspidi tohiks lapsel olla ainult üks põhikool, mis ongi tema elukohajärgne kool. Teoorias isegi veidike ilus (ehkki jätab arvestamata, et igale lapsele pole iga kool ilmtingimata parim), praktikas võimatu. Kujutlege ennast nüüd lapsevanemana, kelle laps on kooliealiseks saanud ning te asute valima sobivaimat kooli. Täna on olukord selline, et suuremates linnades on valida mitme kooli vahel, väiksemates kohtades on valik selles, kas laps läheb kooli kodu lähedal, transpordiühenduse lähedal (need kaks ei tarvitse olla üks ja seesama), vanema töökoha lähedal (mis ei tarvitse olla kodule lähim, kuid võib olla pere transpordikorralduse osas sobivaim) või valitakse kool, kus on kõige paremini ühendatud lisaks koolikohustuse täitmisele veel ka võimalused käia pikapäevarühmas, saada osa huviharidusest või sportimisvõimalustest. Vähetähtis pole ka see, kus õpivad pere vanemad lapsed, mõnikord soovitakse vilistlasena panna oma laps põlvkondliku järjepidevuse huvides samasse kooli, kus ise käidus ja ega selleski pole ju midagi taunitavat. Enamasti otsustab lapsevanem ju ikka selle järgi, kuidas perele sobib ja kuidas lapsele parim on – mis ei tarvitse alati ühtida kohaliku haridusjuhi või vallajuhi ettekujutusega sellest, mis on lapsele parim, eriti puudutab see olukordi, kus kodule lähim kool on näiteks naabervalla territooriumil. Selles mõttes on eelnõus välja toodud mõte, et vanemale on põhikooliõpilase jaoks kooli valik vaba juhul, kui soovitud koolis on vabu õppekohti, igati tervitatav ja see põhimõte peaks kindlasti alles jääma.

Põhimõtteliselt on tervitatav ka lähenemine, et elukohajärgne kool peab kõik lapsed vastu võtma – ehkki ka see töötab praktikas vaid siis, kui soovitud koolis on tõepoolest vabu õppekohti. Suuremates kohtades on reeglina nii, et elukohajärgseid koole on mitu, seega kuskile ikka koht leitakse. Meil on praktikas muidugi ka näiteid, kus klassi nimistu saab täis sedasi, et üks kaksikutest mahub klassikomplekti, teine saadeti teise kooli (pärast ohtrat pisaratevalamist küll konkreetne juhtum lahendati nii, et mõlemad kaksikud said õppida ühes klassis, kuid sellised lahendused nõuavad liiga reguleeritud süsteemides juba “seaduserikkumist”).

Aga mida ikkagi teha olukorras, kus ühte kooli soovib minna rohkem lapsi, kui selles koolis on kohti? Mitte mingitki abi pole selles osas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest, seda kinnitab juba Soome pikka aega läbiproovitud näide. Ikkagi jäävad osad põhikoolid popimaks kui teised põhikoolid, ning need popimad põhikoolid teevad ikkagi katseid. Sama ka meil. Võtame näiteks Tallinna Rahumäe Põhikooli kooli vastuvõtmise korra: “Kui selgub, et soovijaid vastava kooli esimesse klassi on rohkem kui Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud õpilaste arv ja kooli tervisekaitsenõuete järgi lubatud õpilaste arv, hindab komisjon vestlust ja praktiliste tööde sooritamist. Tulemuste alusel koostatakse pingerida ja tulemustest teavitatakse vanemaid”. Tallinna Nõmme Põhikooli ettevalmistusrühmad esimesse klassi astujatele said täis tänavu sügisel kuu ajaga, sest kohad lõppesid otsa, ja ka selle ülitubli põhikooli vastuvõtu korras leiame terve rea juba eespoolnimetatud kriteeriumitele lisaks katsed – isegi kui need on nimetatud poliitiliselt korrektselt “vestluseks ja praktiliste tööde sooritamiseks”. Tallinna Kivimäe Põhikool, mis asub kahe eelpoolnimetatud põhikooliga samas asumis, kõik kolm kooli on sisuliselt väga lähestikku, räägib oma vastuvõtukorras aga juba sellest, et vastu võetakse ka teiste koolipiirkondade lapsi, ning katsetest pole juttugi. Niisiis: kolm väga lähestikku asuvat põhikooli (jätame siinkohal välja samas piirkonnas olevad kaks põhikooliosaga gümnaasiumi ja tubli erakooli ning eliitkoolina muusikakeskkooli), igaks kaks esimese klassi paralleeli, on õpilaste arvult reastunud mitte nii, et vanemad oleks tormi jooksnud sinnapoole, kus katseid pole, vaid arvude järgi on esimestes klassides pingerida vastupidine: Rahumäe Põhikoolis 65, Nõmme Põhikoolis 55 ja Kivimäe Põhikoolis 41 last. Märkida tuleb, et vabu kohti on sealjuures ainult Kivimäe Põhikoolis, kuna Nõmme Põhikoolis on samuti tegelikkuses kõva konkurss, aga lihtsalt väiksemad klassid.

Kuni me loo alguses nõutud lisavahendeid, mis kõik põhikoolid heaks teeksid, ootame, siis ehk oleks abi järjekorra alusel kooliminemisest, nagu näiteks Sveitsis? Popimate koolide ees telgivad lapsevanemad või nende poolt palgatud “järjekorrahoidjad” enne avalduste vastuvõtmise algust terve nädala, loomulikult ei saa seejuures rääkida mingistki suuremast hariduslikust võrdsusest, kuna töölkäival väiksemapalgalisel üksikemal pole sellistes järjekordades mitte mingitki võimalust. Praegune PGS pakub sisuliselt Briti lahendit, kus tegelikul elukohal on oluline roll ning kus jõukamad vanemad valivad juba aegsasti elukohta kooli järgi – süsteem on kokkuvõttes palju kinnisem ja hariduslik ebavõrdsus palju suurem kui Eestis. Meie PGS’i eelnõu täpsustab, et arvesse ei võeta tegelikku elukohta, vaid rahvastikuregistrijärgset elukohta (eelnõu prg 6, isiku elukoha määramine).

Niisiis, kujutlegem, et rakenduks praeguse eelnõu kohane variant, mis ainsust kasutades pakub elukohajärgseks põhikooliks ühteainumast kooli. Tõenäoliselt saaks juba täna tugevate põhikoolide või põhikooliosade ümbruskonna sissekirjutused lihtsalt kuumaks kaubaks (meenutagem kasvõi Paldiski sissekirjutuste ümber tekkinud tantsu ja tralli enne viimaseid kohalikke valimisi) ning lapsele, kes piirkonnas ka tegelikult elab, pole ikkagi mingit garantiid kodulähedasse kooli saamiseks – kuidagi tuleb ju piiratud ressurssi jagada ning egas siis pole muud abi võtta kui taas “vestlused ja praktilised tööd”. Lisaks on peresid, kes tulevad välismaalt kodumaile tagasi et panna laps eesti kooli, ja kes hangivad elukoharegistreeringu võibolla vaid pool aastat enne õppeaasta algust, inimesed kolivad, kui lapse bioloogilised vanemad elavad eraldi, siis saab laps valida sissekirjutust kooli järgi jne. Soomes ja USA-s on proovitud ka niiviisi, et elukohta on õigus politseiga kohapeal kontrollimas käia – no et kas laps ikka elab antud elukohas. Seegi lõppes fiaskoga. Meil pole mõtet samadesse ämbritesse uuesti kolistama astuda. Mitte üheski riigis pole õnnestunud kõrvale hiilida koolide kvaliteedi sisulisest tõstmisest seeläbi, et püütakse administratiivsete tõkete abil pidurdada lapsevanemate soovi tagada oma lapsele paremat arengukeskkonda. Ainus, mida me teha saame, on järgi aidata nõrgemaid koole, et ka nemad oleksid sama ihaldusväärsed – ja sellest võidaksid tõepoolest kõik. Mitte keegi - ei laps, kool ega pere, ei võida aga olukorrast, kus loodud on näiline kindlustunne lapse koolisaamiseks, mis tegelikkuses osutub fiaskoks.

Pidades Soomes toimuvat üliväga egalitaarseks koolisüsteemiks, peame tunnistama, et ka seal, isegi seal on osades koolides esimeste klasside katsed. Lapsevanemale oleks ka kohatu ette heita, et ta teeb kõik endast oleneva, et oma tupsununnukesi võimalikult hästi harida – vastupidi, soov ja tahe saada lastele hea haridus võiks olla ühiskonnas au sees.

Eraldi tasuks peatud asjaolul, et kooli hoolekogul peaks olema suurem roll kooli traditsioonide kujundamisel. Nägime ju eespool ja teame ka rahvusvahelisest praktikast, et lapsevanemate aktiivne osalemine koolielus on laste õppeedukuse ja kooliga rahulolu üks peamisi garantiisid. Jah, meil on täna veel lapsevanemaid, kes pole koolis toimuvast põletavalt huvitatud, kuid mida rohkem me anname seadustega ette väärtushinnanguid, et lapsevanemad on koolielus kaasarääkimisse oodatud, seda rohkem asjatundlikke ja kooliga koostööd tegevaid lapsevanemaid juurde tekib.

Muudatusettepanekud:
Prg 17 lg 2: lisada ka esimesse lausesse: vabade kohtade olemasolul (lõpuks kannataks kõik lapsed, kui koolil tekib kohustus avada kolmas paralleel, kui piirkonnast on esimesse klassi soovijaid 24 + 24 + 1 last).
Prg 17 lg 6: kooli vastuvõtu tingimuste osas pole mõtet seadusesse kirjutada, et küsitakse hoolekogu arvamust (arvamusest ei sõltu midagi) – peaks olema, et hoolekogu peab kooskõlastama kooli vastvõtu tingimused ja vastu võtta saab ainult positiivse kooskõlastusega tingimused.
Prg 17 ja 86: asendada kooli puhul ainsus mitmusega (st et nagu tänagi, võib ühel lapsel olla mitu elukohajärgset kooli).