30. detsember 2009

Kuidas laps ikkagi kooli saab?

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus tuleks parandada kooli laste vastuvõtmise korraldamise osa.
Eelnõule oodatakse parandusettepanekuid 15. jaanuarini, ettepanekute arutelu on 05.01, nõnda on praegu päramine aeg aruteluks. Vaatame lähemalt, kuidas saaks laps minna soovitud põhikooli nii, et lapse jaoks oleks valik parim võimalik. Põhikoolist käib jutt seetõttu, et gümnaasiumisse saab niikuinii ainult katsete ja konkursside alusel. Arusaadavalt pole probleemi nende põhikoolidega (või põhikooliastmetega), kus vabu kohti esimestes klassides jagub. Kuid õnneks on olemas meil korraga nii väga hästi juhitud koolid, kuhu lapsevanemad kohe tahavad oma last panna kui ka lapsevanemad, kes on valmis pingutama selle nimel, et nende lapse arengukeskkond oleks parim võimalik. Mõlemal puhul tasub püsti tõusta ja aplodeerida, kuna tegu on ju igati tänuväärsete suundumustega. Samas toob see, et osadesse koolidesse tahab minna rohkem lapsi, kui koolis on kohti pakkuda, kaasa vajaduse olukorda kuidagi reguleerida. Või kas ikka toob, või et mida siis õieti reguleerima peaks? Olemegi jõudnud kuuma kartulini, mille nimeks on katsed esimestesse klassidesse, ning katsume seda probleemi nüüd rahulikult arutada.

Esmalt ja kõige olulisemana kinnitan, et põhikool peaks olema ideaalis esiteks kodule nii lähedal, et laps pääseb sinna jala või jalgrattaga, teiseks nii hea kvaliteediga, et mistahes põhikooli lõpetanud noor päädib gümnaasiumikatsetel kandideerima tõesti vaid oma senise isikliku panustamise ja loomulike annete baasil, sõltumata sellest, kas tema matemaatikaõpetaja oli inspireeriv, emakeeleõpetaja jändamislust laste järgiaitamisel peale tunde katkematu, inglise keele õpetaja grammatika kaasaegne või ajalooõpetaja käsitlused arutlemakutsuvad ning kolmandaks peaks õpetamise meetod ning loodud kasvukeskkond olema lapsele ja perele vastuvõetav, lausa sobiv. See paljudes koolides – nii põhikoolides kui ka põhikooliosades just niiviisi ka on. Ja päris mitmel pool pole. Selleks, et nõrk kool saaks tugevaks, pole tolku administratiivsetest muudatustest. Vaja läheb rahalisi vahendeid, head juhtkonda, lapsesõbralikku infrastruktuuri, hästi ette valmistatud ja motiveeritud õpetajaid ja tervet rida tugiteenuseid. Jah, meil on mõned põhikoolid ja põhikooliastmed, mis on tugevad tänu lapsevanemate hoogsale panustamisele – kuid sama tulemuse saaksime igal pool, kui lapsevanemate asemel pakuks vastavaid tugiteenuseid kohalik omavalitsus! Jutt käib siinkohal nendest niinimetatud eliitkoolidest, mille ainus fenomen seisneb selles, et lapsevanemad pakuvad nii koolile kui ka oma lastele teadlikult ja innukalt tugiteenuseid. Päris kindlasti ei saa me põhikooli kvaliteeti parandada sedaviisi, et sunnismaistame lapsed – me saame põhikooli kvaliteeti parandada ainult nõrgemaid koole ülespoole järele aidates, kõiki seni puuduvaid tugiteenuseid pakkudes, mitte tugevamaid koole piirates.

Praeguses eelnõus pakutud lahendusvariant ei sobi, kuna see ei hakka kunagi praktikas eelnõus pakutud viisil tööle, vähemasti pole see veel mitte üheski vähegi arenenud riigis sel kujul õnnestunud. Jutt käib põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõu paragrahvist 17 ja 86, mis räägivad õpilase kooli vastuvõtmisest, ja täpsemalt selle paragrahvi teisest ja kuuendast lõikest. Praeguses eelnõus kõlavad need lõiked selliselt:
§ 17. Õpilase kooli vastuvõtmine ja kooli nimekirjast väljaarvamine
 (2) Kool on kohustatud võtma õpilaseks vastu kõik selleks soovi avaldavad koolikohustuslikud isikud, kellele see kool on elukohajärgne kool. Vanema jaoks on koolikohustuslikule isikule kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu õppekohti.
 (6) Haridus- ja teadusministri määrusega volitatud ulatuses kehtestab kooli pidaja kooli vastuvõtu tingimused ja korra, sealhulgas teadmiste, oskuste ja vilumuste hindamise korra gümnaasiumi (10.–12. klass) vastuvõtmisel. Kooli vastuvõtu tingimuste ja korra eelnõu valmistab ette kooli direktor ning see esitatakse enne kehtestamist hoolekogule arvamuse avaldamiseks.
§ 86. Elukohajärgse kooli määramise tingimuste ja korra kehtestamine
Käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud elukohajärgse kooli määramise tingimused ja korra kehtestab valla- või linnavalitsus hiljemalt 2011. aasta 1. aprilliks…

Esiteks ei selgu siit, millisest kooliastmest jutt käib – kas näiteks tuleb ka progümnaasiumisse kõik õpilased vastu võtta? Selge on ainult see, et edaspidi tohiks lapsel olla ainult üks põhikool, mis ongi tema elukohajärgne kool. Teoorias isegi veidike ilus (ehkki jätab arvestamata, et igale lapsele pole iga kool ilmtingimata parim), praktikas võimatu. Kujutlege ennast nüüd lapsevanemana, kelle laps on kooliealiseks saanud ning te asute valima sobivaimat kooli. Täna on olukord selline, et suuremates linnades on valida mitme kooli vahel, väiksemates kohtades on valik selles, kas laps läheb kooli kodu lähedal, transpordiühenduse lähedal (need kaks ei tarvitse olla üks ja seesama), vanema töökoha lähedal (mis ei tarvitse olla kodule lähim, kuid võib olla pere transpordikorralduse osas sobivaim) või valitakse kool, kus on kõige paremini ühendatud lisaks koolikohustuse täitmisele veel ka võimalused käia pikapäevarühmas, saada osa huviharidusest või sportimisvõimalustest. Vähetähtis pole ka see, kus õpivad pere vanemad lapsed, mõnikord soovitakse vilistlasena panna oma laps põlvkondliku järjepidevuse huvides samasse kooli, kus ise käidus ja ega selleski pole ju midagi taunitavat. Enamasti otsustab lapsevanem ju ikka selle järgi, kuidas perele sobib ja kuidas lapsele parim on – mis ei tarvitse alati ühtida kohaliku haridusjuhi või vallajuhi ettekujutusega sellest, mis on lapsele parim, eriti puudutab see olukordi, kus kodule lähim kool on näiteks naabervalla territooriumil. Selles mõttes on eelnõus välja toodud mõte, et vanemale on põhikooliõpilase jaoks kooli valik vaba juhul, kui soovitud koolis on vabu õppekohti, igati tervitatav ja see põhimõte peaks kindlasti alles jääma.

Põhimõtteliselt on tervitatav ka lähenemine, et elukohajärgne kool peab kõik lapsed vastu võtma – ehkki ka see töötab praktikas vaid siis, kui soovitud koolis on tõepoolest vabu õppekohti. Suuremates kohtades on reeglina nii, et elukohajärgseid koole on mitu, seega kuskile ikka koht leitakse. Meil on praktikas muidugi ka näiteid, kus klassi nimistu saab täis sedasi, et üks kaksikutest mahub klassikomplekti, teine saadeti teise kooli (pärast ohtrat pisaratevalamist küll konkreetne juhtum lahendati nii, et mõlemad kaksikud said õppida ühes klassis, kuid sellised lahendused nõuavad liiga reguleeritud süsteemides juba “seaduserikkumist”).

Aga mida ikkagi teha olukorras, kus ühte kooli soovib minna rohkem lapsi, kui selles koolis on kohti? Mitte mingitki abi pole selles osas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisest, seda kinnitab juba Soome pikka aega läbiproovitud näide. Ikkagi jäävad osad põhikoolid popimaks kui teised põhikoolid, ning need popimad põhikoolid teevad ikkagi katseid. Sama ka meil. Võtame näiteks Tallinna Rahumäe Põhikooli kooli vastuvõtmise korra: “Kui selgub, et soovijaid vastava kooli esimesse klassi on rohkem kui Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatud õpilaste arv ja kooli tervisekaitsenõuete järgi lubatud õpilaste arv, hindab komisjon vestlust ja praktiliste tööde sooritamist. Tulemuste alusel koostatakse pingerida ja tulemustest teavitatakse vanemaid”. Tallinna Nõmme Põhikooli ettevalmistusrühmad esimesse klassi astujatele said täis tänavu sügisel kuu ajaga, sest kohad lõppesid otsa, ja ka selle ülitubli põhikooli vastuvõtu korras leiame terve rea juba eespoolnimetatud kriteeriumitele lisaks katsed – isegi kui need on nimetatud poliitiliselt korrektselt “vestluseks ja praktiliste tööde sooritamiseks”. Tallinna Kivimäe Põhikool, mis asub kahe eelpoolnimetatud põhikooliga samas asumis, kõik kolm kooli on sisuliselt väga lähestikku, räägib oma vastuvõtukorras aga juba sellest, et vastu võetakse ka teiste koolipiirkondade lapsi, ning katsetest pole juttugi. Niisiis: kolm väga lähestikku asuvat põhikooli (jätame siinkohal välja samas piirkonnas olevad kaks põhikooliosaga gümnaasiumi ja tubli erakooli ning eliitkoolina muusikakeskkooli), igaks kaks esimese klassi paralleeli, on õpilaste arvult reastunud mitte nii, et vanemad oleks tormi jooksnud sinnapoole, kus katseid pole, vaid arvude järgi on esimestes klassides pingerida vastupidine: Rahumäe Põhikoolis 65, Nõmme Põhikoolis 55 ja Kivimäe Põhikoolis 41 last. Märkida tuleb, et vabu kohti on sealjuures ainult Kivimäe Põhikoolis, kuna Nõmme Põhikoolis on samuti tegelikkuses kõva konkurss, aga lihtsalt väiksemad klassid.

Kuni me loo alguses nõutud lisavahendeid, mis kõik põhikoolid heaks teeksid, ootame, siis ehk oleks abi järjekorra alusel kooliminemisest, nagu näiteks Sveitsis? Popimate koolide ees telgivad lapsevanemad või nende poolt palgatud “järjekorrahoidjad” enne avalduste vastuvõtmise algust terve nädala, loomulikult ei saa seejuures rääkida mingistki suuremast hariduslikust võrdsusest, kuna töölkäival väiksemapalgalisel üksikemal pole sellistes järjekordades mitte mingitki võimalust. Praegune PGS pakub sisuliselt Briti lahendit, kus tegelikul elukohal on oluline roll ning kus jõukamad vanemad valivad juba aegsasti elukohta kooli järgi – süsteem on kokkuvõttes palju kinnisem ja hariduslik ebavõrdsus palju suurem kui Eestis. Meie PGS’i eelnõu täpsustab, et arvesse ei võeta tegelikku elukohta, vaid rahvastikuregistrijärgset elukohta (eelnõu prg 6, isiku elukoha määramine).

Niisiis, kujutlegem, et rakenduks praeguse eelnõu kohane variant, mis ainsust kasutades pakub elukohajärgseks põhikooliks ühteainumast kooli. Tõenäoliselt saaks juba täna tugevate põhikoolide või põhikooliosade ümbruskonna sissekirjutused lihtsalt kuumaks kaubaks (meenutagem kasvõi Paldiski sissekirjutuste ümber tekkinud tantsu ja tralli enne viimaseid kohalikke valimisi) ning lapsele, kes piirkonnas ka tegelikult elab, pole ikkagi mingit garantiid kodulähedasse kooli saamiseks – kuidagi tuleb ju piiratud ressurssi jagada ning egas siis pole muud abi võtta kui taas “vestlused ja praktilised tööd”. Lisaks on peresid, kes tulevad välismaalt kodumaile tagasi et panna laps eesti kooli, ja kes hangivad elukoharegistreeringu võibolla vaid pool aastat enne õppeaasta algust, inimesed kolivad, kui lapse bioloogilised vanemad elavad eraldi, siis saab laps valida sissekirjutust kooli järgi jne. Soomes ja USA-s on proovitud ka niiviisi, et elukohta on õigus politseiga kohapeal kontrollimas käia – no et kas laps ikka elab antud elukohas. Seegi lõppes fiaskoga. Meil pole mõtet samadesse ämbritesse uuesti kolistama astuda. Mitte üheski riigis pole õnnestunud kõrvale hiilida koolide kvaliteedi sisulisest tõstmisest seeläbi, et püütakse administratiivsete tõkete abil pidurdada lapsevanemate soovi tagada oma lapsele paremat arengukeskkonda. Ainus, mida me teha saame, on järgi aidata nõrgemaid koole, et ka nemad oleksid sama ihaldusväärsed – ja sellest võidaksid tõepoolest kõik. Mitte keegi - ei laps, kool ega pere, ei võida aga olukorrast, kus loodud on näiline kindlustunne lapse koolisaamiseks, mis tegelikkuses osutub fiaskoks.

Pidades Soomes toimuvat üliväga egalitaarseks koolisüsteemiks, peame tunnistama, et ka seal, isegi seal on osades koolides esimeste klasside katsed. Lapsevanemale oleks ka kohatu ette heita, et ta teeb kõik endast oleneva, et oma tupsununnukesi võimalikult hästi harida – vastupidi, soov ja tahe saada lastele hea haridus võiks olla ühiskonnas au sees.

Eraldi tasuks peatud asjaolul, et kooli hoolekogul peaks olema suurem roll kooli traditsioonide kujundamisel. Nägime ju eespool ja teame ka rahvusvahelisest praktikast, et lapsevanemate aktiivne osalemine koolielus on laste õppeedukuse ja kooliga rahulolu üks peamisi garantiisid. Jah, meil on täna veel lapsevanemaid, kes pole koolis toimuvast põletavalt huvitatud, kuid mida rohkem me anname seadustega ette väärtushinnanguid, et lapsevanemad on koolielus kaasarääkimisse oodatud, seda rohkem asjatundlikke ja kooliga koostööd tegevaid lapsevanemaid juurde tekib.

Muudatusettepanekud:
Prg 17 lg 2: lisada ka esimesse lausesse: vabade kohtade olemasolul (lõpuks kannataks kõik lapsed, kui koolil tekib kohustus avada kolmas paralleel, kui piirkonnast on esimesse klassi soovijaid 24 + 24 + 1 last).
Prg 17 lg 6: kooli vastuvõtu tingimuste osas pole mõtet seadusesse kirjutada, et küsitakse hoolekogu arvamust (arvamusest ei sõltu midagi) – peaks olema, et hoolekogu peab kooskõlastama kooli vastvõtu tingimused ja vastu võtta saab ainult positiivse kooskõlastusega tingimused.
Prg 17 ja 86: asendada kooli puhul ainsus mitmusega (st et nagu tänagi, võib ühel lapsel olla mitu elukohajärgset kooli).

6 kommentaari:

  1. Kui teaks etemaid lahendusi..mu meelest on praegune isekujunenud systeem igati hea. Siiski. Arvan, et need yksikud nn eliitkoolid, kus juba esimesest klassist saadakse mõnda eriõpet (nt prantsuse lytseum) tulekski nimetada eri nimega - kas just eliitkooliks, aga sisu oleks, et neisse võetaksegi katsetega. Ja peakski olema ka algklassides võimalus selekteerida lapsi, et need, kel lugemisega raskusi ei segaks andekamate edasijõudmist. Ja sellised koolid peaksid olema ka paremini rahastatud - nii õpetajate palga poolest kui õppevahendite poolest - ehk nad peaks olema riigikoolid? Tallinnas ca 4-5, Tartus, Pärnus, Narvas veel yks. Ebavõrdsust propageerin? Arvan et ei. Vastupidi - igayhele tema võimete kohaselt.

    Valdur Vacht

    VastaKustuta
  2. Jah, igavene teema lastele kooli valikuga, õieti küll laste valikuga koolidesse.

    Esmalt - ma arvan, et on raske leida teemat, milles Eesti ühiskond oleks sama lõhestunud ja milles osapooled asuksid sama lepitamatutel eriarvamustel - ning seda sõltumata erakondlikust kuuluvusest. Ja kuigi pr Pakosta teeb alustuseks ettepaneku teemat "rahulikult arutada", ei ole edasises raske näha tema selgelt väljakujunenud eliitkoolide apoloogiat.

    Iseenesest on olulised kõik need väärtused, mida pr Pakosta välja toob - nii kooli lähedus elukohale kui ka hea õppekeskkond igasuguse võimekusega lastele. Küsimus on selles, kuidas me neid erinevaid väärtusi kaaludes ja samaaegselt arvestades lahenduse leiame.

    Eelnõu arutamise raames tuleks seega vastata küsimusele, kas olemasolev lahendus, eelkõige siis nn eliitkoole silmas pidades, on parim kõigist võimalikest. Seejuures tuleb arvestada mitte ainult ühe lapse ja tema vanema huvidega koolitada oma last "heas koolis", vaid kogu ühiskonna vajaduste ja loomulikult ka võimalustega.

    Et eelnevat pikka ja üldist juttu kuidagi kokku võtta, ütlen järgnevalt lühidalt, mis mulle meie olemasolevas koolimudelis vastuvõetamatu on.

    See on arusaam, et hea haridus on ja peabki olema kättesaadav ainult valitutele, "eliidile". "Halbade" koolide olemasolu "heade" koolide kõrval on enesesestmõistetav. Ja isegi kui ideeliselt nõustutaksegi sellega, et kõigil lastel on juba põhiseadusest tulenevalt võrdne õigus heale haridusele, peaks selle põhimõtte realiseerumine toimuma mingis ideaalmaailmas, aga mitte siin ja praegu - ja kindlasti ei tohiks see puudutada mind ja minu last.

    VastaKustuta
  3. Ja et milline on siis lahendus? Keda võtta ja keda jätta, kui kooli(juhi) seisukohast vaadata?

    Juba selles küsimuses endas sisaldub probleemne eeldus. Nimelt see, nagu oleksid koolid meil mingid autonoomsed üksused, mis tegutsevad sõltumatult nii riigi kui ka kohaliku võimu suhtes ja mida absoluutse monarhina juhib Direktor. See loogika on ülimalt kummaline, sest nii täna kehtiva seaduse kui uue seaduse eelnõu kohaselt on põhikool üldreeglina kohaliku omavalitsuse asutus. Seega on kohaliku omavalitsuse üksus kui kooli pidaja see, kes otsustab, kuidas tagada igale koolikohustuslikule isikule koolikoht. Kooli vastuvõtmise kord kui õiguse üldakt saab juba põhiseaduse kohaselt olla kehtestatud ainult kohaliku omavalitsuse üksuse määrusega.

    Ja millest siis kooli vastuvõtmisel ikkagi lähtuda? Ega midagi targemat kui elukohajärgsus me siin välja ei mõtle. Naiivne on arvata, et kõik need teised riigid, kes sellest lähtuvad, on rumalad ja meie juba samas "ämbris" kolistama ei hakka.

    Elukohajärgsus üldpõhimõttena ei pea tähendama, et sellest ei oleks võimalik põhjendatud erandeid teha. Ja ega erikoolid ei ole ka valed, näiteks balleti-, muusika- ja muud spordikoolid, kus füüsilise osavuse saavutamine nõuab eriprogrammi. Aga ega nende üle ju vaidlus ei käigi, küsimuse all on "õppimiskallakuga" koolid, mille pidajaks on kohaliku omavalitsuse üksus.

    VastaKustuta
  4. Teema on fundamentaalse tähtsusega. Kas me lähtume ühiskonna ülesehitamisel ja toimimisel konkurentsi (loe: olelusvõitluse) printsiibist või väärtustame enam näiteks koostööd? Samas üks ei välista lõplikult teist - küsimus on eelistuses. Kas usume, et edasiviiv jõud on konkurents või koostöö? See paneb paikka kogu meie väärtuste süsteemi ja sellest lähtuvalt ka hindamise süsteemi, mille loogiline osa on ka nn kooli lävend.

    Ma ei hakka siin kõrvutama nende kahe põhimõtte elujõulisust, kel huvi, saab sellel teemal 9 minutit esinemist kuulata (http://www.tedx.ee/aivar-haller/) või lugeda ja kommenteerida www.haller.ee blogis

    Küll aga väidan, et konkurentsi ülistamine ja põhiprintsiibina käsitlemine ei ole jätkusuutlikkuse tagamisel ennast inimkonna ajaloos mitte üheski arenguetapis õigustanud ja ei saa seda teha ka tulevikus. Mida siis teha? Kuidas kujundada keskkond selliselt, et rakenduks koostöö, mitte konkurentsi printsiip?

    See on palju sügavam teema, kui seda praegu kasutadaoleva 15 minutiga käsitleda jõuan, aga kui uskuda, et maailmas on juba igasuguseid asju proovitud ja otsida nende seast midagi, mis vastaks kõige paremini minu ja mõttekaaslaste tänastele väärtushinnangutele, siis eelistan täna üle maailma waldorfkoolides juba enam kui 90 aastat kasutusel olevat põhimõtet.

    Waldorfkool on reeglina kogukonna süda. See kool luuakse ja hallatakse lapsevanemate ehk kogukonna poolt. Selle kooli lapsevanemad asuvad reeglina oma lapsele sobilikku eakohast arengukeskonda otsima ja looma üsna varakult. Sellisel moel on ajaloos välja kujunenud, et laps registreeritakse lasteaia ja kooli nimekirja üsna varakult ehk peale sünni registreerimist kohalikus omavalitsuses.

    See registreerimine ei muuda kedagi sunnismaiseks. Kui elu viib perekonna teise regiooni, siis tavaliselt valitakse seda regiooni peaasjalikult selle järgi, kas seal on waldorfkool ja kas selles koolis on kohta lapsele. Loomulikult eeldab see, et lapse arengukeskkond on lapsevaneamtele väga tähtis.

    Seega võiksime mõelda võimalusele, mida kasutatakse Shveitsis, aga selle erinevusega, et kooli võib lapse registreerida juba peale sündi (mitte ühel kindlal kuupäeval paar kuud enne kooli algust). Võib tunduda, et see tekitab totaalse kaose, kus kõik lapsevanemad tormavad oma imikuid registreerima järjest kõigisse Tallinna nn eliitkoolidesse?

    Ma olen seda meelt, et kui luua ühine regiter, mille alusel on lapsevanemal võimalik registreerida oma laps ühte (alg- või põhi)kooli, siis annab kujunenud olukord lapsevanemale impulsi uurida, mis koolides toimub ja millist kooli valida ja miks just seda. See tähendab, et lapsevanemal on suurepärane võimalus saada haridussüsteemist kui tervikust teadlikuks juba üsna varakult. Ümbervalimise võimalus jääb alati, kuni on soovitud koolis kohti. Kui on juba paar aastat ette näha, et tung (soov registreerida) ühte kooli on jätkuvalt väga suur, siis on huvilistel võimalik kogukonnana omavalitsuse poole pöörduda ja taotleda sarnastel (hariduslikel?) alustel uue kooli rajamist ...

    Loomulikult ei arva ma, et säärane sünnijärgse registreerimisega kooli valik on ainuõige ja maailma päästev. See on lihtsalt üks võimalus, mis sobib minu väärtushinnangutega. Usun, et tegelikult peaks lapsevanemal olema ühiskonnas võimalik valida väga erinevate võimaluste vahel ja kui keegi on veendunud, et tema laps peab katseid tegema, siis on see tema kui lapsevanema vaba valik ja kõigil kodanikel peaks olema võimalik valida just tema väärtustele vastav võimalus. See eeldab, et on, mille seast valida. See tähendab, et vajame alternatiivi ja see tähendab, et alternatiiv peaks olema ühiskondlikult ehk riiklikult tunnustatud. See valikuvõimalus peaks kuidagi seaduses kajastuma ...

    VastaKustuta
  5. Toetan Liisa Pakosta seisukohti ning ka pakutud lahendid tunduvad mõistlikud.

    Üks filosoofiline tähelepanek vastusena Aivar Halleri konkurents-vs-koostöö mõttele. Hr. Halleri poolt välja käidud vastandamine on levinud väärarusaam konkurentsi rollist ühiskonnas. Tihti võrdsustakse seda loodusliku olelusvõitlusega, kus kaotaja saab ära söödud või jääb nälga. Selge on see, et inimühiskond selliselt ei toimi. Konkurentsi essmärgiks vabas ühiskonnas on parimate koostööpartnerite leidmine. Selleks korraldatakse töölevõtmise konkursse, et leida antud kollektiivi paremini sobivaim ja oma tööd paremini oskav inimene, et ettevõte saaks parimal võimalikul moel oma tooteid/teenuseid pakkuda.

    Sama kehtib ka koolikatsete puhul - konkursi eesmärgiks on koostada võimalikult ühtlase tasemega klassikomplektid, et ainete omandamine käiks klassis kõigi jaoks sama tempo järgi. Klassid kus on erineva õppimiskiirusega lapsed, rahuldavad ainult võrdsusvajadust, ohverdades samal ajal õppimise efektiivsuse ning vanemate ja koolipersonali vabad valikud.

    Kui me aktsepteerime konkursi alusel valikut ülikoooli, keskkooli ning ka õpetajate ja koolidirektori valimist konkursi alusel siis miks pole selline valik (seal kus see on vajalik) aktsepteeritav põhikooli puhul?

    VastaKustuta
  6. Meil oli ka praeguste seadustega probleeme lapse sobivasse kooli saamisega, sest elame Tallinna kesklinnas. Kuigi meil on mitu piirkonna kooli, siis ühes oleks laps pidanud õppima juba algklassides saksa keelt, teises prantsuse keelt või muusikat (mille jaoks puudus lapsel motivatsioon või vastav anne) ja kolmanda kooli keskkond ei sobi tema natuuriga - kõik koolid peale viimase võtavad õpilasi vastu katsetega. 4. ametnike pakutud eestikeelne piirkonnakool (samuti katsetega) asub teiselpool vanalinna, kuhu laps peaks sõitma ümberistumisega! Samas, 21 kool, mis olles meist 200 m kaugusel on vaieldamatult lähim kool, lisaks sobiva süvaõppega, ei olegi meie piirkonnakool!
    Siin kohal võib küll öelda, et tänu ülelinnalisele katsetega vastuvõtule TIK-is, saime lapse perele sobivasse kooli, soovitud süvaõppega.

    Mina ei ole nõus, et minu lapsed peaks minema ametnike suva järgi valitud piirkonnakooli ja seega õppima temale mittesobiva süvaõppega klassis. Kuid viimane on paraku tõenäoline ka täna. Alternatiiv on loobuda süvaõppe algusest algklassidest või korraldada see tunniplaani integreeritud huviringina.

    Kuid kindlasti jääb muutumatuks tõik, et teatud koolidesse saab alati olema rohkem soovijaid, kui füüsiliselt kohti on ja seega peab tegema valikuid. Siin toetan siiski katseid, mitte vanemate suutlikkust järjekorras rebida (tuleb paraku silme ette poodide avamiskampaaniaga kaasnenud rüselus). Kahjuks on katsed siiski kõige ausam ja adekvaatsem viis klasside komplekteerimisel, kuigi mitte veatu.

    VastaKustuta