Kes käib koolis öösiti?

Õppevormide liigitus uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus kitsendaks isegi tänasel päeval koolide poolt pakutud valikut ja on lisaks eksitava sõnastusega.

Põhiseadus paneb inimesele peamiselt kaks kohustust: põhikool ära lõpetada ja meestel veel ka sõjaväeteenistus läbida, siis võiks ju eeldada et neid kahte kõiki puudutavat kohustust sättivad seadused peaksid olema üldarusaadavad. Haridust puudutav seadusandlus võiks olla ka haritud - ilusas ja selges - eesti keeles.

Seetõttu tuleks uuest põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõust välja visata sisult mittevajalikud mõistemüsteeriumid ja keskenduda nende mõistete lahtikirjutamisele, mille tähenduse seletusest ka sisuliselt midagi muudab.

Lapsed ei käi koolis öösiti, isegi gümnaasiumiastmes mitte. Seega oli sisulise tähenduseta ja asjata kaasa lohisema jäänud ka „päevase õppevormi“ nimetus. Jah, kunagi oli suur vahe, kas keskkoolinoor õppis „päevases õppevormis“ või käis päeval tööl ja omandas keskharidust „õhtuses õppevormis“ – teisisõnu tolleaegses õhtukoolis. Palju rohkem valikuid ju polnudki. Ning riik tahtis hirmsasti kontrollida, et kus tema alamad on nii hommikul kui õhtul – seetõttu pidi ka olema seadusega reguleeritud, millal käiakse koolis hommikul (teises vahetuses lõunast) ja millal õhtul.
Kaasaegses meditsiinis tunneme me mõisteid päevaravi (mõnikord kasutusel ka päevastatsionaarse ravina) – patsient käib näiteks haiglas mõnel kergel lõikusel, toibub ja saab juba paari tunni pärast oma koju tagasi minna, ning eristatuna statsionaarne ravi – tuleb jääda kohale, teisisõnu pikemaks ajaks haiglasse, vähemalt üheks ööks. Kui me võtame lahti Õigekeelsussõnaraamatu, siis saame sealt teada, et statsionaarne tähendab paikset, kohakindlat (näidissõna: statsionaarne kraana). Muide, ladina keeles tähendab ‚stationarius‘ (statiōnārius) kohta, kus miski asub. Ning sõnaraamatutes keeltes, kus tüvi kasutusel, ikka sedasama liikumatust, paiksust, kohakindlust, muutumatust. Midagi, mis ju pole haridusele omane? Muide, Soome ja Rootsi hajaasustatud piirkondades on tavaks saanud, et kui koguneb kriitiline arv lapsi, siis algkool(imaja) või põhikool(imaja) tuuakse veoautokastis kohale, moodulid laetakse paika ning vastavalt vajadusel tegiutseb koolike paar aastakest. Sellise koolimajagi kohta ei saaks „statsionaarne“ vist öelda…

Ometi pole tegu pelgalt sõnakasutuse kallal irisemisega. Õppevormide sedavõrd kitsas reguleerimine muudaks koolielu vaesemaks ja samas ka teatud juhtudel kättesaamatumaks isegi tänase päevaga võrreldes.

Kui me need kaks asja kokku paneme: kaasajal on õppevormid õnneks palju mitmekesisemad ja statsionaarsus tähendab ühte kohta kinnijäämist, siis on selge, et kogu põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus tuleks loobuda õppevormidena statsionaarse ja mittestatsionaarse õppevormi liigitusest, ehk kogu 13. paragrahvist. Praeguses eelnõus on see paragrahv alljärgnevas sõnastuses:
§ 13. Õppevormid
(1) Koolis rakendatavad õppevormid on statsionaarne ja mittestatsionaarne.
(2) Mittestatsionaarne õppevorm on täiskasvanud õppijatele suunatud õppevorm, kus kooli poolt juhendatud tegevuste kõrval on võrreldes statsionaarse õppevormiga suurem osakaal iseseisval õppimisel. Õpilaste juhendatud tegevused koolis korraldatakse lähtudes õpilaste vajadustest ja kooli võimalustest õppetundide, konsultatsioonide või muul kooli poolt valitud viisil. Juhendatud tegevuse hulka arvatakse ka erinevate õpilase arengut toetavate teenuste osutamise aeg.
(3) Põhiharidust võivad mittestatsionaarses õppevormis omandada 17-aastased ja vanemad isikud.   Nõustamiskomisjoni soovitusel võivad mittestatsionaarses õppevormis põhiharidust omandada ka koolikohustuslikud isikud, kelle puhul see on tingitud nende hariduslikust erivajadusest või muust põhjusest, mis raskendab hariduse omandamist statsionaarses õppevormis õppides.
(4) Vald või linn peab tagama võimalused põhihariduse omandamiseks mittestatsionaarses õppevormis 17-aastasele või vanemale isikule, kes ei ole põhiharidust omandanud ning kelle elukoht asub selle valla või linna haldusterritooriumil.
(5) Mittestatsionaarses õppevormis tagatakse õpilasele kooli poolt juhendatud tegevusi vähemalt 24  arvestusliku  õppetunni ulatuses iga õppeperioodi jääva nädala kohta. Kuni 10 õpilasega klassis tagatakse õpilasele kooli poolt juhendatud tegevusi vähemalt 15 arvestusliku  õppetunni ulatuses iga õppeperioodi jääva nädala kohta. Õpilase nõusolekul võib juhendatud tegevuste mahtu vähendada. Juhendatud tegevuste maht sätestatakse kooli päevakavaga või vajadusel individuaalse õppekavaga.
(7) Mittestatsionaarses õppevormis võib õppida ka üksikuid õppeaineid. Üksikuid õppeaineid õppiva õpilase koormus kooli poolt juhendatud tegevuse osas määratakse kindlaks üheks õppeaastaks individuaalse õppekavaga.
(8) Mittestatsionaarses õppevormis õppivatel õpilastel on üks kord nominaalse õppeaja jooksul õigus võtta isikliku avalduse alusel õppepuhkust pikkusega üks aasta. Õppepuhkus vormistatakse direktori käskkirjaga.
(9) Koolis, kus õppevormina rakendatakse mittestatsionaarset õppevormi luuakse soovijatele võimalus kooli lõpetamiseks eksternina.


Aga - mittestatsionaarse õppe nimi emakeeles on kaugõpe. Ilmselt käiks kaugõppe alla ka siis moodne E-õpe, samal ajal aga tahab seaduseelnõu, et mittestatsionaarne õpe oleks suunatud ainult täiskasvanutele (lõige 2), või lubatud ainult nõustamiskomisjoni soovitusel (lõige 3). Mil moel aga tagab õppekvaliteeti seadusega paika pandud piirang, mitu tundi täpselt tohib näiteks täiskasvanu näiteks gümnaasiumiastmes kaugõppes õppida, jääb üldse arusaamatuks ning jätab asjatu ülereguleerimise maigu.

Täiesti piisaks, kui kolmeteistkümnes paragrahv ütleb, et kõik, kes ei õpi tavaõppes, õpivad individuaalse õppekava alusel, mida iganes see siis konkreetsel juhul tähendab. Ja seda, kas tavaõpe sisaldab endas E-õppe elemente, kursusena näiteks tsükliõpet näiteks mõne põneva pikema väljasõidu näol loodusesse jpms, pole mingit vajadust seaduse tasemel reguleerida. Statsionaarne ravi haiglas tähendab ka patsiendi ööbimist haiglas. Koolis ju lapsed tavaõppe puhul tunde öösiti läbi ei vii, ma loodan?

Väike hirm võib siinkohal muidugi tekkida koolipidajatel, et kuidas me nii vähe reguleerime, “jumal teab mida siis tahtma hakkavad”. Kool suudab pakkuda ju ikkagi seda mida ta pakkuda suudab, ning tahtmine saab tavapärases mõistes piirdudagi ainult tavapärase õppevormiga, tähtis oleks mitte eos lämmatada teisi õppevorme, mis juba tänagi kasutusel (E-õpe, koduõpe jms).

Koduõppe vorm põhikooliastmes libiseb nimelt uues seaduseelnõus täitsa käest. Lõige 3 ütleb, et põhiharidust võib „mittestatsionaarses“ õppevormis omandada ainult siis ja ainult nõustamiskomisjoni soovitusel, kui põhjusteks on hariduslik erivajadus või põhjus, mis raskendab hariduse omandamist „statsionaarses õppevormis“ (öösiti?). Tegelikult õigustab koduõpe ennast väga hästi näiteks ka tubli maapere puhul, kus ema kodune, lapsi mitu ja kooli paariks tunniks sõitmine oleks algklassilapsele igapäevaselt ilmselgelt mõttetu transpordieksperiment. Kas selleks on tõesti vaja nõustamiskomisjoni? Või mida teha selliste klassidega, kus laste ja vanemate nõusolekul otsustakse näiteks veeta nädal kuskil õppelaagris ja omandada teadmisi süvitsi näiteks loodusõpetusest, integreerides ainet loomulikul moel teiste õppeainetega? Seaduse kohaselt oleks ka selleks tarvis nõustamiskomisjoni luba, sealjuures iga õpilase kohta eraldi.

Mida Sina arvad, kas selline ülipüüdlik ja eksitavalt kasutusele võetud võõrsõnadega vürtsitatud õppevormide reguleerimine õigustab ennast? Või piisaks tõesti seaduse tasemel regulatsioonist, et on olemas tavapärane õpe ja muud õppevormid vastavalt vajadusele ja sobivusele lapsele? Kõiki muid erisusi, näiteks eksternina kooli lõpetamise kord ja muu selline, saaks ju vajadusel reguleerida alama astme dokumentidega.