12 muudatusettepanekut perekonnaseadusele

Täna oli Riigikogus tähtaeg esitada muudatusettepanekuid perekonnaseadusele ja esitasin 12 ettepanekut.
Need muudatusettepanekud parandavad tegelikult kooselavate, ent endid mitte registreerinud paaride õigusi ja parandaksid laste olukorda juhul, kui üks vanematest maksab lapsele kohtu kaudu elatist. Lisaks veel ka ettepanek mitte mõuda lapsele nimepanemise hetkel õnnelikelt issidelt ilmtingimata kirjalikku otsustust, kas nad soovivad järgmisel 18 aastal kasutada ka oma hooldusõigust lapse suhtes või tahvad ainult varaliselt last toetada. Sellise valiku nõue tekitab valdavas enamikes uhketes ja tublides issides pigem ehmatust (vabaabielupaaride teema) ja kurtmas on käinud selle ebaviisakuse üle isside kõrval ka emmed.

Muudatusettepanek perekonnaseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõule (546 SE)

1)   Täiendada eelnõu paragrahvi 1 uue punktiga 18 järgmises sõnastuses:

„ 18) seadust täiendatakse uue osaga 1¹ järgmises sõnastuses:

“1¹. osa

PÜSIVAST KOOSELUST TULENEVAD ÕIGUSSUHTED

§ 79¹. Püsiva kooseluga seotud varasuhted

(1) Eeldatakse, et faktilised abikaasad on püsiva kooselu ajaks sõlminud seltsingulepingu ühise majapidamise korraldamiseks ning kogu sel eesmärgil omandatud varale kohaldatakse võlaõigusseaduses (RT I, 29.11.2013, 4) seltsinguvara kohta sätestatut.

(2) Faktiline abikaasa võib nõuda teiselt faktiliselt abikaasalt seltsinguvara hulka kuuluva kinnistu kohta kinnistusraamatusse või registrisse kantava vallasasja kohta registrisse tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist sõltumata sellest, millises vormis seltsinguleping on sõlmitud.

§ 79². Last hooldava endise faktilise abikaasa ülalpidamise kohustus

Kui endine faktiline abikaasa ei suuda pärast püsiva kooselu lõppemist ühise lapse hooldamise tõttu ise enda ülalpidamise eest hoolitseda, võib ta teiselt faktiliselt abikaasalt nõuda endale ülalpidamist kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni.

 § 79³. Endise faktilise abikaasa ülalpidamise kohustus muudel juhtudel

 (1) Kui endine faktiline abikaasa ei suuda kas oma vanuse või oma terviseseisundi tõttu pärast püsiva kooselu lõppemist ise enda ülalpidamise eest hoolitseda ning vanusest või terviseseisundist tingitud abivajadus oli kooselu lõppemise olemas, võib ta nõuda endale ülalpidamist teiselt faktiliselt abikaasalt, kui kooselu kestis vähemalt 10 aastat. Vanuse või terviseseisundi tõttu võib teiselt faktiliselt abikaasalt kooselu lõppemise järel ülalpidamist nõuda ka juhul, kui terviseseisundist tingitud abivajadus oli olemas ajaks, millal lõppes õigus saada teiselt faktiliselt abikaasalt ülalpidamist muul seaduses sätestatud alusel.

 (2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülalpidamist tuleb maksta nii kaua, kuni ülalpidamist saama õigustatud isikult, ja niisuguses ulatuses, milles ülalpidamist saama õigustatud isikult, ei või endale sissetuleku hankimist eeldada.”

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Muudatusettepanek aitab luua praktikas tarvilikku õigusselgust faktiliste abikaasade õiguste ja kohustuste osas ning annab püsivas kooselus elavatele paaride õigustele tänasest selgepiirilisema ja tugevama kaitse. Muudatusettepanek kattub sisuliselt IRL-i fraktsiooni poolt algatatud  perekonnaseaduse muutmise eelnõuga (657 SE).

Selle põhieesmärk on mitteabielulise kooselu õiguslik reguleerimine selleks, et anda abielus mitteolevatele ent püsivalt koos elavatele inimestele (faktilistele abikaasadele) mõistlik võimalus kaitsta oma õigusi kooselu käigus soetatud varaga seoses ning põhjendatud juhtudel saada ülalpidamist ka pärast kooselu lõppemist. Olukorras, kus suur hulk paare elab Eestis mitteabielulises kooselus ning ka enamik lapsi sünnib väljaspool abielu, ei ole ilmselt põhjendatud eeldada, et mingi teistsuguse registreeritud kooselu vormi seadusega ettenägemisel leiaks see oluliselt ulatuslikumat kasutamist kui perekonnaseadusega reguleeritud abielu. Seetõttu ongi muudatusettepanek suunatud just abieluna registreerimata püsiva kooseluga kaasnevate õigussuhete määratlemisele. See aitab luua selgust faktiliste abikaasade varalistes suhetes ning näeb ette ka kooseluga seonduvad ülalpidamiskohustused.

Muudatusettepanek näeb ette kehtiva perekonnaseaduse täiendamise uue osaga 1¹, mis koosneb kolmest paragrahvist. Perekonnaseadusesse lisatav paragrahv 79¹ reguleerib püsiva kooseluga seotud varasuhteid. Selle lg 1 näeb üldpõhimõttena ette eelduse, et faktilised abikaasad on püsiva kooselu ajaks sõlminud seltsingulepingu ühise majapidamise korraldamiseks ning kogu sel eesmärgil omandatud varale kohaldatakse võlaõigusseaduses (RT I, 29.11.2013, 4) seltsinguvara kohta sätestatut.

Seltsingulepingu sätete kohaldamine faktiliste abikaasade varalistele suhetele on võimalik ka kehtiva õiguse järgi. Justiitsministeeriumi koostatud analüüsi “Mitteabieluline kooselu ja selle õiguslik regulatsioon”^[1] kohaselt on kooselupartneritel võimalus sõlmida seltsingulepinguid ning teatud tingimustel seltsingulepingu regulatsioonile tugineda ka olukorras, kus lepingut ei ole kirjalikult sõlmitud, kuid tegutsetakse ühise eesmärgi nimel ning tehakse eesmärgi saavutamiseks panuseid. Samas tõdetakse, et kohtupraktika on selles küsimuse seni võrdlemisi vastuoluline. Praegu tuvastab kohus seltsingulepingu olemasolu iga konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades, selgitades välja, milles seisnes partnerite ühine eesmärk, ja kas nende panused on olnud piisavad ühiste varaliste õiguste tekkeks. Muudatusettepanekuga ettenähtav põhimõte annab faktilistele abikaasadele kindluse, et kooselu käigus omandatudvarale kohaldatakse seltsinguvara sätteid. Endastmõistetavalt vajab vaidluse korral endiselt kohtus tõendamist kooselu enda asetleidmine.

Perekonnaseadusesse lisatava paragrahvi 79¹ lõige 2 näeb ette kehtiva perekonnaseaduse paragrahvi 28 lõikes 4 abikaasade ühisvara suhtes kehtivaga sarnase regulatsiooni faktiliste abikaasade varasuhete jaoks. Selle kohaselt võib faktiline abikaasa nõuda teiselt faktiliselt abikaasalt seltsinguvara hulka kuuluva kinnistu kohta kinnistusraamatusse või registrisse kantava vallasasja kohta registrisse tehtud kande parandamiseks vajalike tehingute tegemist sõltumata sellest, millises vormis seltsinguleping on sõlmitud.

Vajadus selle sätte järele tuleneb sellest, et kui seltsinguleping võib kehtiva lepingu kohaselt olla vormivaba, siis kinnisasjadega tehingute tegemisel kehtib notariaalse tõestamise nõue. Riigikohus on 20.12.2005.a kohtuasjas nr. 3-2-1-142-05 tehtud otsuses^[2] asunud seisukohale, et “Kuna tsiviilkoodeks ühise tegutsemise lepingule kohustuslikku vormi ette ei näinud, võisid pooled sõlmida lepingu üldjuhul mis tahes vormis. Samas peab vallasasjast korteri võõrandamise leping asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 6 järgi olema notariaalselt tõestatud. Seetõttu peab kolleegiumi arvates olema notariaalselt tõestatud ka vallasasjast korteri kaasomandisse soetamiseks sõlmitud ühise tegutsemise leping.”

Perekonnaseadusesse lisatav § 79¹ lõige 2 on seetõttu praktikas tarvilik kindlustamaks, et kooselu ajal omandatud kinnistuid ja registrisse kandmisele kuuluvaid vallasasju käsitletaks seltsinguvara hulka kuuluvatena. Olukord, kus kinnistusraamatusse on omanikuna kantud vaid üks faktilistest abikaasadest, ei erine sisuliselt kehtiva perekonnaseaduse alusel võimalikust situatsioonist, kus ühisvara hulka kuuluva kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud vaid üks abikaasa. Mõlemal juhul on kinnistusraamatusse kandmata isikul seaduse alusel tekkinud õigus, mis kinnistusraamatust ei nähtu. Kuna kinnisasjade õiguskäibe puhul kehtib asjaõigusseaduse paragrahvidest 119 ja 120 tulenevalt notariaalse tõestatuse nõue, mistõttu pole võimalik olukord, kus korraga mõlema abikaasa või faktilise abikaasa omandiõigus kinnistusraamatust ei nähtu, ei ohusta see erand kinnistusraamatu õigsust sel määral, et oleks põhjendatud sellest abikaasade (ja eelnõu kohaselt ka faktiliste abikaasade) varalisi õigusi kindlustavast reeglist loobumine. Arvesse tuleb võtta ka seda, et kinnisasjade, nt eluasemeks soetatud kinnistu, väärtus on sageli oluliselt kõrgem kooselu käigus soetatavate ühise majapidamise esemete jm vallasvara väärtusest, mistõttu abikaasade õiguste kaitse seisukohalt on ühisvara (faktiliste abikaasade puhul seltsinguvara) režiimi laienemine sellele olulise tähtsusega.

Perekonnaseadusesse lisatav § 79² näeb ette last hooldava endise faktilise abikaasa ülalpidamise kohustuse analoogiliselt perekonnaseaduse §-s 72 sisalduvale last hooldava lahutatud abikaasa ülalpidamise kohustusele. Perekonnaseadusesse lisatav § 79³ näeb ette endise faktilise abikaasa ülalpidamise kohustuse muudel juhtudel sarnaselt kehtiva perekonnaseaduse §-le 73. Olulise erinevusena abielu puhul sätestatust võib üks faktiline abikaasa teiselt selle paragrahvi kohaselt ülalpidamist nõuda vaid juhul, kui kooselu kestis vähemalt 10 aastat. Pikaajalise kooselu nõude sätestamine on sel juhul ilmselt mõistlik hoidmaks ära nõuete liiga kergekäelist esitamist.

2) Paragrahv 117 (Vanema hooldusõiguse kuuluvus)

 lõige 2 muuta järgmiselt:

 (2) Kui vanemad ei ole lapse sünni hetkel omavahel abielus, on neil ühine hooldusõigus, kui nad ei tee eraldiseisvat tahteavaldust jätta vanema hooldusõigus vaid ühele vanematest.

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Eelduslikult kaasneb isaduse omaksvõtuga ka lapse kasvatamises osalemine, ehkki koormus võib olla erinev. Perekonnal on õigus määratleda lapse sünnil teistsugune hooldusõiguse jaotus juhul, kui selleks tehakse eraldiseisev tahteavaldus. Praegune kord, kus kõik isad peavad valima hooldusõiguse korraldust juba lapse sünnil, ei vasta isaduse omaksvõtmis mõttele ja sisule ning tekitab perekonnaseisuameti pidulikust sündmusest värskete lapsevanemate jaoks ootamatu ning enamasti täiesti asjakohatu juriidilise keerukuse. Kuna praktikas on selle sätte kasutamine hooldusõigusest loobumiseks pigem erand, siis on ka otstarbekas kasutada selleks eraldi avaldust ja eraldiseisvat tahteavaldust, mis tuleb täita vaid juhul, kui üks vanematest soovib hooldusõigusest läbikaalutud otsuse ajel tõepoolest loobuda. 

3) Muuta perekonnaseaduse § 214 lg 3 rakendussätet ja  sisustada see järgmiselt:

”Kui enne käesoleva seaduse jõustumist on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse alates käesoleva seaduse jõustumisest, et vanemal, kelle elukoha on kohus lapse elukohaks määranud, on ainuotsustusõigus lapse igakordse viibimiskoha (ja/või elukoha) üle”.

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

PKS § 214 lg 3 annab sellele vanemale, kelle juurde määrati eelmise PKS-i ajal lapse elukoht, uue seaduse mõttes ainuhooldusõiguse.  Selge põhiseaduslik riive, kus seaduse kehtimahakkamisega võetakse vanemalt ära ilma igasuguse sisulise argumentatsioonita ära üks inimese põhiõigusi – õigus (ja ka kohustus)  hooldada ja kasvatada oma last.

Kehtiv säte on vastuolus põhiseaduse § 27 lõikega 3, mis sätestab vanemate õiguse ja kohustuse kasvatada oma lapsi ja hoolitseda nende eest. Lisaks on vaidlustatud säte vastuolus ka PS § 27 lõikega 4, mis sätestab vanemate ja laste kaitse seaduse alusel. Vanema ja laste vahelised suhted ei ole kindlasti mitte kaitstud taolises olukorras, mil vanem võib uue seaduse jõustumise tõttu täielikult ilma jääda hooldusõigusest.

Isik jääb uue perekonnaseaduse jõustumise tõttu täielikult oma laste hooldusõigusest ilma.

Antud säte ilmselgelt tugevas vastuolus ka õiguspärase ootuse põhimõttega.

Vanemale, kelle juurde määrati eelmise PKS-i jõusoleku ajal lapse elukoht, tuleks anda rakendussättega otsustusõigus lapse viibimiskoha osas, kuid muudes küsimustes peaks säilima ühine hooldusõigus.

 See muudatus peab kehtima tagasiulatuvalt, so alates 01.07.2010.a. Teistsugune lahendus ei anna õiget tulemust, sest vahepealsel perioodil, so alates 01.07.2010. a on juba tekkinud „ainuhooldusõiguse“ alusel näiteks muudetud ära laste nimesid jms (kusjuures võimalik oleks isegi muuta kodakondsust). 

Põhiseadusega vastuolus olev säte ei saa tuua kaasa kehtivaid tagajärgi.

Muuhulgas on sellise muudatuse vajalikkusele viidanud erinevad huvigrupid, sh Tallinna perekonnaseisuamet, erinevad kohalikud omavalitsused ning see sisaldub Vanema hooldusõiguse määramise uuringus, mille tellis Riigikantselei, november 2013 ja mis on valminud Euroopa Sotsiaalfondi kaasrahastamisel.

4) Muuta hooldusõiguse kohtuvälise üleandmise korda, muutes  § 214 lg 4 selliselt, et vanematel säilib ka edaspidi õigus kokkuleppel hooldusõigust üle anda.

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Kuni 1.juulini 2013.a oli  vastavalt PKS rakendussättele võimalik hooldusõigust kohtuväliselt üle anda esitades perekonnaseisuametnikule isiklikult ühise avalduse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja vanema hooldusõiguse andmiseks ühele vanemale või hooldusõiguse andmiseks vanematele ühiselt. See oli ajaliselt piiratud ning see võimalus lõppes 1.juulil 2013. Tänane õigusmaastik ei võimalda enam hooldusõigust kokkuleppel üle anda. 

Samas oleks seda koormavat menetlust võimalik vältida kui me muudaks lõiget 4 vastavalt ettepanekule. Milleks seda aega piirata, milleks eelistada kohtuvaidlust kokkuleppele?

Sama küsimus puudutab ka abielu lahutust olukorras kus üks abikaasa on näiteks välismaalane või ei ela alaliselt Eestis. Kui abielu kohta on rahvastikuregistris kanne, peaks olema võimalik seda abielu lahutada kokkuleppel perekonnaseisuasutuses.

Ettepanekud nr 5) ja nr 6) käsitlevad elatise maksmist alla 3 a last hooldavale lapsevanemale.

Tegelikus elus tuleb ette olukordi, kus laspe huvid kannatavad seoses alla 3 aastast last hooldava vanema ülalpidamisnõudega kui ta lapse hooldamise tõttu ei ole võimeline sissetulekut hankima.

·      Muudatusettepanek nr 5: perekonnaseaduse § 111 lg 2 muuta selliselt, et selle kohaselt kui emal ei ole lapse eest hoolitsemise tõttu võimalik sissetulekut saada, on isa kohustatud talle ülalpidamist andma kuni lapse 3 a saamiseni. (see põhimõte peaks kehtima ka isa suhtes).

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Praegu tagab PKS § 101 lg 1 miinimumelatise ainult alaealisele lapsele ning last hooldav ema peab algatama kohtumenetluse koos raske tõendamiskoormusega. Ehk võiks olla ka temale tagatud seadusjärgne miinimumelatis, ilma täiendava tõendamismenetluseta. Tõendamist vajaks vaid asjaolu, et ta alla 3 aastase lapse eest hoolitsemise tõttu ei saa ise sissetulekut teenida.

·      Muudatusettepanek nr 6 – lapse huvides tuleks vaadata elatisnõude sisu lapse ülalpidamisvõimaluse kui terviku seisukohalt ja teha perekonnaseadusesse vastav muudatus. Praeguse seaduse kohaselt elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Praegune seaduse tekst eeldab, et mõlemad vanemad panustavad ½ palga alammäärast. Aga kui üks vanem, n ema ei saa PKS § 111 mõtte kohaselt ise endale sissetulekut hankida selle sama lapse eest hoolitsemise tõttu, siis ehk peaks see kohustus minema kuni lapse 3 aastaseks saamiseni täies ulatuses teise vanema kanda ehk siis et isa peaks panustama ka alla 3 aastast last hooldava ema eest ½ VV palga alammäärast, sest vastasel juhul ei ole lapsele tagatud palga alammäära suurune elatis.

7) Ettepanek on lahendada praegu olemasolev konflikt PKS ja TsMS vahel kohtumenetlustes. 

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

01.07.2010 jõustunud PKS tõi sisse selge regulatsiooni (§ 97) et ülalpidamist on õigustatud saama alaealine laps. Seega hagejaks kohtumenetluses on alaealine.

TsMS § 550 (2) Vanema õiguste määramise lapse suhtes ja lapsega suhtlemise korraldamise võib kohus lahendada ka hagimenetluses, kui seda nõutakse koos abielu lahutamisega või elatise väljamõistmise hagimenetluses.
See jõustus 01.01.2009.

Kohtupraktikas - kui esitada nõue, milles nõuda nii elatist, suhtluskorda kui ka hooldusõigust, lüüakse kohtus valdavalt asja menetlusse võtmisel nõue kaheks või kolmeks eraldiseisvaks menetluseks ning tihtipeale hakkavad neid nõudeid menetlema ka erinevad maakohtunikud.

Põhiargument, miks ühes menetluses läbi vaadata ei saa, on erinevad pooled (elatise menetlus on hagimenetlus, hagejaks alaealine laps. Hooldusõiguse ja suhtlusõiguse menetlused on hagita asjad, poolteks avaldaja ja puudutatud isikud.

Seda tuleks seadusandlikul tasandil täpsustada, sest kõikide nende menetluste ühtseks jooneks see sama alaealine laps, kelle õiguste üle otsustatakse, seega kõik muud argumendid on otsitud ning puhas bürokraatia. PKS muutus, TsMS ei muudetud.

Ka TsmS § 374 kohaselt on hagide liitmise eesmärk just menetlusökonoomika tagamine – sätte sõnastus ütleb, et juhul, kui nõuded on õiguslikult omavahel seotud, nende ühine menetlemine võimaldab nende kiiremat lahendamist või lihtsustab nende menetlemist, tuleks nõuded liita. Ehk menetlusökonoomika eelkõige. Seda aga hetkeregulatsioon ei kontrolli ega taga. Lisaks põhjendus – riigikohus on öelnud, et kui laps viibib märkimisväärse osa ajast lahuselava vanema juures ja vanem kannab märkimisväärse osa lapse ülalpidamiskuludest, võib tekkida ka olukord, kus mõlemad vanemad täidavad ülalpidamiskohustust vahetult ning elatist ei tulegi välja mõista.

Seega võib elatise suurus sõltuda otseselt suhtluskorrast ning neid nõudeid on õige menetleda ühes menetluses. Praegune ebatäpne regulatsioon tuleks viia täpseks.

8) Ettepanek täiendada perekonnaseadust  elatise täitmise osas.

Seadusesse tuleks sissetuleku mõiste selliselt kirja panna, et see hõlmaks ka varalisi hüvesid ja tegelikku elatustaset, kohustatud isiku tegelikku elustandardit. On vajalik välja töötada sätte täitmiseks metodoloogia, kuidas elatustaseme hindamine toimub.

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Täitemenetlus peaks olema selline, et  täituril on olemas metoodika, millest lähtuvalt saab ta hinnata võlgniku tegelikku sissetulekut, tegelikku elustandardit ja võimalus see täies mahus sisse nõuda.

Võiks kaaluda ka võimalust, et teatud juhtudel saaks võlgniku elukaaslase vm sellise lähedase isiku, n vanemate varale pöörata sissenõude elatisenõude täitmiseks, va juhul kui elukaaslane ei tõenda, et see on tõesti tema nn lahusvara, ehk tõendamiskoormus jääb sellele isikule ning kehtib eeldus, et tegemist on võlgniku varaga.

Üks efektiivne tee oleks kohtutäituritele jälitustegevuse lubamine, näiteks varjatud jälgimise õiguse andmine kohtumääruse alusel.

9) Ettepanek elatise osas kriminaalmenetluse täpsustamiseks

Efektiivsemalt peab saama elatise täitmisele sundida ka läbi kriminaalmenetluse.

KarS § 169 kohaselt – kui tänases olukorras läbi kriminaalmenetluse saab parimal juhul elatise võlgnik endale karistusregistrisse märke, ei too see alaealisele lapsele raha sisse.

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Kui näiteks narkokuritegude jt puhul on seadusandja võimaldanud laiendatud konfiskeerimist, mis hõlmab ükskõik kelle lähikondse nimel oleva vara konfiskeerimist ja realiseerimist. Ka elatise võlgnike puhul võiks toimida mingi põhimõte, esineda mingi õiguslik alus minna võlgniku lähikondsete vara kallale lapse parema kasvukeskkonna huvides?

10) Ettepanek: Elatise asjas hagi tagamine tuleks viia riigilõivuvabaks.

Selgitus  selle muudatusettepaneku juurde

Elatis on riigilõivu vaba. Aga elatise asjas hagi tagamine, et kohustatud isikut kohustada kohtumenetluse ajaks miinimumelatist tasuma, on riigilõivuga maksustatav. Hagi tagamise eest tuleb alaealisel lapsel tasuda 50 eurot.

Arusaadavalt on see kulu alaealisele lapsele ebamõistlikult suur.

11) Sama ettepanek ehk riigilõivuvabastus tuleks rakendada ka elatise suurendamise ja vähendamisega. Võiks olla seaduses kirjas, et on riigilõivu vaba. Kohtud küll vabastavad taotluse alusel, kuid see eeldab eraldi menetlustoiminguid.

12) Menetluskulude väljamõistmine elatise asjas  vajab samuti muutmist

Peaks olema seaduses reguleeritud, et elatise lahendis tuleb menetluskulu suurus summaliselt kindlaks määrata, hetkeregulatsioon suunab alaealise menetluskulu kindlaksmääramise avalduse menetlusse.

Liisa-Ly Pakosta

02.05.2014

---

^[1]Vt:http://www.just.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=44568/Mitteabieluline+kooselu+ja+selle+%F5iguslik+regulatsioon.pdf

^[2] http://www.nc.ee/?id=11&indeks=0,2,10688,10704,10705&tekst=RK/3-2-1-142-05