Mis muutub muuseumikülastajale?

Juulis jõustus täiesti uus muuseumiseadus, eelmine pärines 20 aasta tagusest ajast.

2-aastane Helmi
naudib Pärnu muuseumi

Vaatame, mis ja miks muutus muuseumide külastajate jaoks. Muuseumiseadus kehtib kõikidele riigimuuseumidele ja muuseumidele, mis soovivad riigilt toetust, ent loodetavasti järgivad häid eeskujusid ka näiteks era- ja kohalikud muuseumid. Tegemist on ühe kõige kaasaegsema muuseumiseadusega maailmas, ja seda ikka sisu ning eesmärke, mitte värsket jõustumiskuupäeva arvestades. Eriline tänu kuulub selle eest aktiivselt kaasalöönud muuseumitöötajaile.

MUUSEUM KOOLITAJANA

Muuseumist on juba ammu saanud korralik, teadustööle tuginev haridusasutus, enamikes tööl muuseumipedagoogidki. Kahjuks polnud muuseum sellisena seadustes selgelt hinnatud ja nii oli tekkinud olukord, kus näiteks Kunstimuuseumi koolituse eest osalejaile tulumaksutagastust ei võimaldatud, sama koolitus näiteks mõnes kunstiringis oli vastavalt soodsam. See pani muuseumid ebavõrdsesse olukorda, sealhulgas ka näiteks ühiste õppekavade väljatöötamisel. Nüüdsest on võimalik tulumaksuseaduse § 26 alusel võimaldada inimestel muuseumi korraldatud tasulistel kursustel õppimise eest tasutud koolituskulud maha arvata füüsilise isiku maksustamisperioodi tulust.

Lisaks kõikvõimalikele kursustele võiks oodata näiteks gümnaasiumide või kutse- või ülikoolide valikaineid koostöös koolidega selliselt, et vajalik punktiarvestus ka kenasti ühes taktis toimib. Õppekavade integreerimine ja sellest tulenev õppuri jaoks tasuta õpe muuseumides on omakorda nii mahukas teema, et selle kõiki nüansse ei mahu siinkohal kirjeldama. Ent ilmselgelt - mida rohkem on kultuuripärandialast haridust, seda elusam ja hoitum meie pärand on.

MIDA JUKU EI ÕPI...

Lapsepõlves välja kujunenud harjumus ja ka oskus muuseumis käia muudab Eesti kultuuri püsimise läbi aja tõenäolisemaks. Seadusesse kirjutati nõue, et muuseum peab täitma oma kõiki ülesandeid arvestades lapse ja puudega inimese eripäradega. Laste mängutubadest ja invaparkimiskohtadest on aeg liikuda edasi. Näiteks tuleb lastega arvestada ka kogumispoliitika kujundamisel ja ekspositsiooni koostamisel, kogu muuseumide avalikkusele suunatud töös. Kõnetavamaks peaks muuseumis käimine või muul moel muuseumi materjalide uurimine muutuma nii koolieelikutele kui ka kooliealistele. Uues riiklikus õppekavas on muuseumikülastuste kohustuslikkus juba sees, 10-17 aastased külastajad on muuseumiskäijate hulgas konkurentsitult suurima osakaaluga. Muuseumid pole ka mingiks erandiks tõsiasjale, et eks täiskasvanudki armasta vahel lihtsamat, näitlikustavamat ning mängulisemat lähenemist ja loevad poolsalaja lastele mõeldud materjale, kompavad vaegnägijaile mõeldud mulaaze või kuulavad selgitusi lugemise asemel. Kui on rahul lapsed ja teised erivajadustega inimesed, siis võidavad kokkuvõttes kõik.

Kuidas muuseumid seda kõike praktikas lahendama hakkavad, on igaühe enda otsustada. Meenub kohe Mikkeli muuseumi püsiekspositsiooni otsimismäng, mis tõestab, kui lihtsate ja odavate vahenditega on võimalik paeluda pisikesi külastajaid. Lisaks peab puudega lastele ja sügava puudega inimestele koos saatjaga olema muuseumikülastus tasuta.

LAPSEGA ON ODAVAM!

Uuest aastast jõustub muuseumide piletipoliitikat puudutav punkt, mis kohustab muutma lapsega muusemi külastamise täiskasvanule soodsamaks, kui on külastus ilma alaealise saatjata. Lisaks on priipääs kõigile kuni 8-aastastele lastele. Muuseumidel ongi juba täna levinud praktika, kus koolieast nooremad lapsed on tasuta muuseumikülastuse õigusega, ent mõnel pool nõutakse piletit ka imikult. Enamasti on õpilastel sooduspilet. Sellegipoolet kurdavad näiteks õpetajad ja lastekaitsetöötajad, et üha rohkem lapsi jääb muuseumikülastustest kõrvale. Lisaks on ette tulnud hulk kummalisi tõlgendusi perepiletile, seetõttu loobuti perepiletindusest ja asendati see lapse piletithinda alandava jõuga. Edaspidi peab olema lapsega või lastega perel, aga ka tublidel inimestel, kes näiteks hoopiski naabrilapsed või kodulooringi entusiastid kaasa võtavad, muuseumi külastus odavam, kui lihtsalt kahel või vastavalt ühel täiskasvanul. Näiteks täiskasvanu pilet 3€, täiskasvanu + laps aga kokku 2€. Loodetvalt motiveerib see veidi iga täiskasvanut võimalusel lapsi muuseumi kaasa võtma, avalik heakskiit on sellele juba sedusemuudatusega antud. Teadlikult loobuti perepileti mõistest. Uus kord nõuab kindlasti veidi harjumist, sestap ka hilisem jõustumisaeg.

Muuseumidel säilib õigus siduda alla 8-aastase lapse tasuta ligipääs vanema saatja (näiteks kooliealise lapse või täiskasvanu) olemasoluga, kes peaks oma ea- ja staatusekohase pileti soetama. Koolilapselt on muuseumil õigus piletit küsida, kui ta külastab muuseumi ilma täiskavanuta – arutluse all oli küll ka kõigile alaealistele tasuta sissepääsu võimaldamine, ent sellise saatjata külastuse piletiküsimise õiguse mõte on vältida lihtsalt noorte hängimist näiteks peale kooli mõnusas muuseumihoones.

VÄLJASPOOL MUUSEUMIHOONET

Moodsa muuseumi ekspositsioon või osa sellest võib vabalt olla ka internetis, Lennujaamas, linnapargis, kaubamaja vaateaknal, ehk pakkumisel hologrammidena või äpina. Uurimistöö tegemine või muul põhjusel muuseumikogude vastu huvi tundmine on muutunud üha interdistsiplinaarsemaks ja inimesed on juba harjunud saama olulist infot interneti vahendusel. Muuseumi kogus hoitavat eset nimetatakse museaaliks ning iga museaali kohta on muuseumil kirjeldus, saamislugu ning parematel juhtudel ka teadusviited. Näitustel on väljas vaid väike osa, aga uurimist-vaatamist väärib kõik. Seetõttu on Eesti teadaolevalt esimene riik, mis teeb muuseumi andmekogu avalikult kättesaadavuse muuseumidele kohustuseks. Seda otsust mõjutas osalt ka üldine Eesti suund riigi andmekogude avalikult kättesaadavaks muutmisele, milline seadusemuudatus tehti tänavu kevadel. Seega peavad riigimuuseumid ja riigile kuuluvat muuseumikogu kasutavad muuseumid kõik oma museaalid muuseumide ühises (jällegi vaataja huvides!) avalikus andmekogus kättesaadavaks tegema. Erandiks jäi vaid Loodusmuuseum, kuna loomade-taimede kohta on oma valdkonna infokogud juba teistel alustel olemas ning materjalid vabalt ligipääsetavad. Teistele muuseumidele on liitumine andmekoguga vabatahtlik, et riigi poolt toetatud ja igati soodustatud. Ka väike külamuuseum saab oma kogud nõnda avalikult kättesaadavaks teinuna sisuliselt riikliku tunnustuse muuseumina. Kokku on kõigis Eesti muuseumides 8,6 miljonit museaali, sellest enamik ehk 7,6 miljonit asub riigimuuseumide põhikogudes. On tõepoolest palju põnevat, mida ise kodus netis uurida, ja loodetavasti areneb infosüsteem ise jõudsalt kasvava huviga koos paremaks, lihtsamaks ning multifunktsionaalsemaks.

ÜHISELT KULTUURIPÄRANDIT HOIDMAS

Ei jõua muuseumistöötajad ega muinsuskaitseinspektorid üksi kõike kultuuripärandit hoida, põhilise tänuväärse töö teevad ära ikka inimesed ise. Eesti liigub Põhjamaades ja mujalgi maailmas levinud mudeli suunas, kus kogu kultuuripärandi hoidmine toimub ühisel rindel. Sestap sätestai muuseumile kohustus, kui vähegi võimalik, nõustada tema poole pöördunud inimesi laiemalt kultuuripärandi küsimustes. Muuseumil enesel on õigus saada asjakohast nõustamist Kultuuriministeeriumi poolt. Nende täienduste eesmärgiks on tagada pärandikaitse parimal võimalikul moel, arvestades sealjuures riigi väiksust ning ressursside piiratust. Kui kellelgi on kultuuriväärtuslikku vallas- või kinnisvara, mida tahetakse hoida või väärindada, siis nüüdsest rõhutab seadus võimalust pöörduda esmase konsultatsiooni saamiseks lähima või valdkondlikult lähima muuseumi poole. Ei saa eeldada, et muuseumid tagaksid inimestele täieliku nõustamise mistahes küsimuses, kuna selleks ei jätku inimesi ega vahendeid. Säte eeldab, et muuseumid suunaksid vähima abina muuseumi pöördunud inimese edasi asutuste või materjalideni, kust asjakohast nõustamist ja abi saab. Tihe koostöö näiteks Muinsuskaitseametiga on enamasti juba välja kujunenudki.

SISSE-VÄLJA MUUSEUMIKOGUDEST

Üht-teist muutus ka nende inimeste jaoks, kes soovivad aidata kaasa muuseumikogude täiendamisele või võib-olla tunneksid huvi mõne muuseumis oleva eseme soetamise vastu. Muuseumile esemeid, fotosid vms annetada või ka müüa soovijal tasuks nüüdsest esmalt kodulehtedelt uurida, millised on ühe või teise muuseumi kogumispõhimõtted. Nimelt aitavad need põhimõtted muuseumidel rohkem spetsialiseeruda, oma otsuseid põhjendada ning vältida ühesuguste, näiteks tööstuslikult toodetud esemete kogumist.

Teisalt on muuseumikogudesse sattunud kraami, mis ka kõige talletamishimulisematelt ekspertidelt ei tarvitse toetust pälvida. Näiteks nõukogude okupatsiooniajal muuseumidesse kohustuslikus korras arvele võetud materjal, või on muuseumikogus mitu ühesugust tolmuimejat, millest vaid üks on säilinud täiskomplektna. Ehk oleks mõistlik ülejäänutest loobuda ja teha ruumi esemetele, mida kogus veel üldse pole? Vastava ettepaneku tegi Riigikogule Muuseuminõukogu, vajadusele kogusid korrastada on tähelepanu juhtinud ka Riigikontroll, eeskuju on näidanud teised riigid. Neil põhjustel pikenes seaduses loetelu juhtudest, millal võib museaali muuseumikogust välja arvata -  kui museaali kuulumine muuseumikogusse ei ole kooskõlas kogumispõhimõtetega või museaaliga olulisel määral sarnased museaalid on paremas seisukorras või täielikuma kultuuriväärtusliku teabega juba olemas sama muuseumi või mõne riigimuuseumi kogus. Põhikogust väljaarvamisele ei järgne kohe müük, esmalt peab muuseum kaaluma eseme kasutusvõimalust näitusel, kasvõi külastajatele vahetuks proovimiseks. Kui kohta ei leita, tuleb eset pakkuda arhiividele või raamatukogudele ning pakkuda tagasi muuseumile annetanud või müünud isikule. Kõige lõpuks, kui ükski eelnev samm pole tulemusi andnud, said muuseumid õiguse riigile kuuluvast muuseumikogust väljaarvatud eset avalikul enampakkumisel müüa. Enampakkumisi hakkab korraldama Kultuuriministeerium. Huvide konflikti vältimiseks ei seata hinnaläve ning muuseumile ei anta iseseisvalt avalike enampakkumiste korraldamise õigust. Müügitulu läheb küll muuseumidele uute esemete ostmiseks, ent see raha ei tarvitse laekuda esemest loobunud muuseumi kmontole – kõik see on korraldatud nõnda eesmärgiga välistada vähimatki võimalikku huvi muuseumil esemeid kogust välja arvata tulu teenimise eesmärgil. Kuidas kogust vajadusel väljarvamine toimub näiteks kohaliku omavalitsuse omanduses olevas muuseumis, peaks olema kirjas kohaliku kogukonna enda otsustatud korras, seega näiteks volikogu otsuses. Igal juhul peavad väljaarvamise protseduurid peavad olema eksperthinnangutel põhinevad, selged, läbipaistvad, põhjalikult dokumenteeritud ning lähtuma muuseumide eetikakoodeksist, et mitte kaotada muuseumi usaldusväärsust ühiskonna silmis.

EGA SEE POLE AINUS RAHAALLIKAS?

Kaugeltki mitte, ent näitustegurmaanid muretsevad tõenäoliselt, kust tuleb kõikideks headeks muudatusteks raha? Või sunnitakse muuseume edaspidi külastajate rahakotituulutusest sõltuvateks lõbustusparkideks, kuhu uuringutel põhineval ekpositsioonil enam asjagi pole? 

Tegelikult tõsteti uurimistöö muuseumitöö vältimatuks osaks, ilma milleta asutus polegi muuseum. Kui palju on ekspositsioonis valmistootena elamustepakkumist ja kui palju peab vaataja ise mõtisklema, sõltub iga näituse kontseptsioonist ja kujundusest. Papacarlolik esemetele “elu sissepuhumise” oskus ja edasistele aruteludele suunamine muutub samas teadustöö kõrval üha olulisemaks, sest vaatajateta näitusest on kultuuri püsimiseks vähe tolku. Eestis on konkrents eriti tihe – meil on maailmas enim muuseume elaniku kohta (pikkade traditsioonidega Kreekas ja Rootsis 10 korda vähem). Õnneks mitte asjata, sest juhime ka tasuliste muuseumikülastuste osas (elaniku kohta aastas poolteist külastust, võrdluseks Itaalia 0,3).

Rahastus riigi- ja riigi kogu kasutavatele muuseumidele jäi seaduses samaks, nagu ka teistele muuseumipidajatele. Nüüdsest on võrdsed võimalused taotleda kõigil riigieelarvest toetust, ka esmased kriteeriumid on seadusesse saanud. Senimaani sai toetust ainult siis, kui ministeerium otsustas seda pakkuda! Toetuse saamiseks tuleb täita riigimuuseumidele sarnaselt kvaliteedinõuded ja vältida dubleerimist – väikeses riigis ei jõuta korraga ülal pidada näiteks kolme piimandusmuuseumi (eriti kui üks väga hästi töötab). Kogumispoliitikad peaks vähendama dubleerivaid või muuseumi teemaga halvasti haakuvaid oste. Muuseumid said ka uusi õigusi tulu teenimiseks - võib küsida renti hoiustamise eest ja näiteks Palamuse Lutsu apteek võib nüüd kuulsat punsliõli suveniirina kaasa müüa. Riigile saab loota välisnäituste kindlustamisel garantiiandjana, mis omakorda vähendab seni kõrgeid kindlustuskulusid. Muuseumide rahastamisel on riik jõudmas tagasi masu-eelsesse kõrgaega (21,48 miljonit eurot tänavu versus 21,68 miljonit aastal 2008). 2014. aasta üks prioriteetidest on kultuuritöötajate, sealhulgas muuseumitöötajate palgatõus.

Kas lisaks Tartumaa muuseumile võidakse veel mõne muuseumi kogud liita? Seadus muutis liitmised-sulgemised senisest keerukamateks ja asutustevõrguga ei tegele. Tõenäoliselt väheneb muuseumi peahoone tähendus kõigest sellest sõltumata. Tänasest 20 aasta pärast on osa näitusi kolinud muuseumihooneist välja või internetti, uurimistöö ja sisuloome muutunud senisest rohkem kogukonnapõhiseks, suurenenud hariduse osakaal. See võib tõesti kaasa tuua mõne uue hoone avamise ja mõne sulgemise. Loodetavasti hoiab Eesti muuseumimaa rekordit endiselt enda käes, sest keegi teine peale meie endi pole huvitatud meie kultuuripärandi hoidmisest.

PUUDU JÄI AINULT SKANDAAL

Muuseumiseaduse aruteludel osales palju tegijaid (näiteks avalikul arutelul Riigikogus 3. aprillil 105 valdkonna esindajat). Nõnda jõuti tulemusteni, kus arvestati pea kõiki ettepanekuid nii muuseumitöötajatelt, ekspertidelt kui ka Riigikogus aktiivselt kaasa mõelnud opositsioonilt. Kuna skandaalipolnud, pole avalikkus uuest seadusest suurt midagi kuulnud.

Osa otsusekohti polnud selle seaduse teema, näiteks kas andmebaasis olevad museaalide digikujutised peaksid olema suurema resolutsiooniga, nii et iga inimene saaks soovi korral Viiralti koduses värviprinteris endale või sõbrale rõõmuks välja trükkida. Kas muuseumid teenivad kõrge resolutsiooniga piltide edasimüümisest omatulu või on peaeesmärgiks kultuuri võimalikult lai levitamine, seetõttu ka kõige pakkumine paljundamiseks – levitamiseks ilma mingite piiranguteta? Autoriõigused? Seadustega ülereguleerimine on piinav kõigile, eriti kiireltarenevas pikslite valdkonnas. Seetõttu loodan, et igapäevased otsused sünnivad kogukondades kohapeal ja/või muuseumide endi initsiatiivil koos vajalike põhjendustega loodetavasti üha arvukamaks muutuvale külastajaskonnale.

(lugu ilmus 06.09.2013 ajalehes Sirp: muide, rubriigist "Sotsiaalia", sest muuseumide ja kultuuripärandi teemale meie kultuurilehes pole eraldi rubriikigi)