Koolid vajavad rahu ja lapsi

Etüüd
kirjandusklassi seinastendilt
 Kohtla-Järvel

Rahvaloenduse kolm põhijäreldust - meid on vähem, eriti vähem on meil lapsi ja eriti vähem on meid väljaspool Harju- ja Tartumaad – sunnivad lähiajal läbi vaatama kõiki valdkondlikke poliitikaid.

Me oleme aru saanud, et looma- ja taimeliikide kestmine ja hoidmine vajab jälgimist iga poliitika, iga seaduseelnõu puhul. Sigalatihedus on saanud palju enam meediaruumi kui laste tihedus lasteaias, ja viga pole mitte sigalateematika vähemolulisuses. Me lihtsalt ei teadvusta endale kogu aeg ja iga päev, et Eesti rahva kestmise küsimused pole vähemtähtsamad ja on sõna otseses mõttes elavalt seotud väga erinevate otsuste ning valikutega. Laste arv ei sõltu ainult sünnitusmajade heast tööst ja Misso, Audru või Kadrina vallas inimasustusega toimuv puudutab otseselt meid kõiki, mitte ainult kohalikku vallavanemat.

Poliitikate ümbervaatamine ei tohi lähtuda hetkelistest kasudest. Demograafiliste protsesside muudatusedki ei toimu üleöö, vaid pika aja jooksul – ning on just seetõttu nelja-aastastest valimistsüklitest lähtuvatel poliitikutel enamasti “ära unustatud”.  Vahel pareeritakse lausa otsesõnu mõnda pikaajalist tulu andvat ettepanekut väitega, et lahendada tuleb ainult päevapoliitilisi küsimusi, mis avaldavad mõju praegusel hetkel. Veidi on näha sellist tendentsi ka väga laiaks (mis on iseenesest väga hea) valgunud haridusaruteludes, kus pikem siht mõnikord kaob. Aruteludest on käibele läinud ka hulk valeväiteid, mistõttu võttis IRL’i eestseisus ära nimetada need teemad, mida hariduse kaasajastamine EI ole. Tegemist on kahtlemata väga demograafilise küsimusega, sest sageli tühjeneb kool õpilastest mitte selle sulgemisotsuse tõttu, vaid kuulujutu tõttu kooli võimalikust sulgemisest. Õpetajad lähevad kuulujutust närvi ja õpetamise tase langeb, lapsevanemad otsustavad panustada kindlamale variandile ja viivad lapse kooli, mille kohta sulgemisjutte ei räägita – ning demograafiline protsess ongi täistuuridel käivitunud, rebides endaga kaasa lisaks õpilastele ja õpetajatele ja kooli toiduainetega varustanud kohaliku taluniku, perearsti, lapsevanematest rääkimatagi. Ehkki tegelikult võiks seesama kool, ehkki võibolla pärast mõningast värskenduskuuri, kenasti jätkata.

Tugev põhikool, kaasajal koos tugeva lasteaiaga, on elu ankur, mis lahendab korraga kõiki kolme rahvaloenduses ilmsiks tulnud probleemi. Hea ja kättesaadav kooliharidus suurendab lapsevanemate kindlustunnet ja motiveerib neid saama oma esimest või sünnitama järgmist last. Eriti hea kool meelitab inimesi kohapeale elama jääma või kooli järgi kogu perega kolima. Kool on ka see koht, kus vähemasti Põhjamaade kogemuse põhjal suudetakse leida kõigi kiiremini lahendusi noorte inimeste Eestiga paremini sidumiseks ja nende väärtushinnangute kujundamiseks. Kooli nii sisuline pool kui ka koolivõrgu küsimused on kahtlemata väga suure mõjujõuga demograafilised küsimused.

Tõsi see on, et tervelt kolmandiku võrra on lapsi Eestis vähemaks jäänud kõigest kümne aastaga. Kuni 14-aastaseid lapsi on meil napp 200.000. Arusaadavalt on murekortsud ees Eesti suuremal osal, mis jääb pealinna regioonist väljapoole ning kus ridade hõrenemine on olnud statistilise keskmisega võrreldes veelgi suurem. Enne kuulujuttudest muserdusse sattumist pakun tutvumiseks IRL’i eestseisuse otsused selle kohta, mida hariduskorralduse kaasajastamine ei ole. Kõik need otsused on vastu võetud 28. mail erakonna eestseisuse poolt suurema selguse huvides.

Me ei sulge riigi poolt ega riigi juhtimisel munitsipaalkoole, ei gümnaasiume ega põhikoole, samuti me ei riigista koole. Kõik otsused võetakse jätkuvalt vastu kohalike omavalitsuste volikogude poolt ehk teisisõnu otsustatakse koos kohaliku kogukonnaga, millisel viisil jätkamine kõige parem on. Integreeritud gümnaasiumi ja põhikooli ei lahutata seadusega – seadusesse jääb võimalus integreeritud munitsipaalgümnaasiumide tegutsemiseks. Põhihariduse korraldamise eest, sealhulgas omavalitsuse koolivõrgu kujundamise eest vastutab endiselt kohalik omavalitsus. Eesti koolisüsteemi aluseks jääb kodulähedane hea ja turvaline põhikool. Eesmärgiks ei ole ka riigi ja kohalike omavalitsuste hariduskulude kokkuhoid. Hariduskorralduse kaasajastamisel on meie eesmärgiks hariduskulude osakaalu hoidmine (2012 taset vaadates – tõstmine) tasemele 7% SKP-st, suurenenud efektiivsusest tulenev võimalik kohapealne haridussüsteemi sisene kokkuhoid tuleb suunata eelkõige õpetajate palgatõusu tagamiseks. Me ei vähenda kohalike omavalitsuste riikliku haridustoetust – suisa vastupidi: me näeme ette haridustoetuse riikliku kasvu, eelkõige sihtotstarbeliselt õpetajate palgatõusuks. Ja siit pole raske järeldada ka meie viimast kinnitatud “me ei tee seda”-punkti – nimelt me ei kavanda õpetajate koondamist. Õpetajate ametikohtade arv lähtub jätkuvalt tunnijaotusplaani ja arvestusliku koormusnormi nõuetest, õpetajate töökoormust ei suurendata. Muide, me juba oleme nii Euroopa Liidus kui ka OECD riikide hulgas õpilaste hulga poolest ühe õpetaja kohta (täisajaga õppivad õpilased versus õpetajate arvestuslik täistööaeg) niikuinii “efektiivsete” grupis, ja gümnaasiumiastmes on Eesti keskmise 16,8 õpilase juures õpetaja kohta veel vähem õpetajaid vaid Tshiilis (24,7), Mehhikos (25,6) ja Brasiilias (18,1). Eesti demograafilisse olukorda, vähemasti rahvaloenduse andmete põhjal, nende riikide eeskujud aga kõige paremini ei sobi. Positiivse lõppnoodina saab lisada, et rahvastikuteadalased näevad Eesti põhikoolides ette õpilaste arvu stabiliseerumise järgmise kümnendi jooksul. Homne päev on juba parem, eriti kui otsustamistel jagub tarkust pikemalt ette vaadata.

Artikkel on ilmunud ajalehtedes Raplamaa Sõnumid (05.06),  Meie Maa (08.06), Põhjarannik (13.06), Severnoje Poberežje (13.06), Sakala (14.06).