Tasuta kõrgharidus: kvaliteet ja kvantiteet

Arutleme taas tasuta kõrghariduse eelnõu üle, sedakorda võttes ette debati kvaliteedist ja kvantiteedist.

Eesti Päevalehes kurdab sotsiaaldemokraadist kolleeg Jevgeni, et tema arvates pole võimalik korraga kõrghariduses tähelepanu pöörata kvaliteedile ja kvantiteedile. Jutt käib ühe suurema IRL’i valimislubaduse täitmise üle, milleks on tasuta kõrghariduse võimaluse praegusega võrreldes laialdasem pakkumine. Kahjuks jääb loost puhta selgusetuks, et mis siis Jevgeni arvates võimalik on. Terves artiklis pole mitte ühteainsamatki konstruktiivset ettepanekut, sestap pole sellest pikast loost asja edenemiseks suuremat tolku.

Tasuta kõrghariduse eelnõu valmib samm-sammult, ettepanekuid on tänaseks laekunud üle 700. Ka IRL’i juulikuu lõpus toimunud erakonna juhatus arutas taas erinevaid küsimusi, näiteks kavandame muuta ainepunktide arvestuse aastapõhiseks. Seega loetaks täisõppeajaks ikkagi 60 ainepunkti (edaspidi lühendiga EAP) aastas, nagu see senimaanigi on olnud.

Ühe eelnõu tegemine ongi selline töö, kus eri punktides arutatakse erinevaid variante ja kaalutakse nende häid ja halbu külgi. Üks küsimus, mille üle näiteks veel arutelu käib, on et kas osaajaga õpe on samuti täisajaga õpe, ehk et kas näiteks 70% on sama hea kui 100%. Üks lahendusvariant on muuta seadus paindlikumaks vähemasti ses osas, et ETTE võib aineid ära teha, ning et sellisel juhul arvestatakse neid järgmistel õppeaastatel.

Ka kvaliteediarvestus on tõsise teemana üleval, siin oodatakse ülikoolide poolseid ettepanekuid. Üks aruteluvariant on, et tasuta õpe tähendab vähemalt 60 EAP õppeaastas, millest vähemalt näiteks 40 EAP on ka ainena hästi omandatud. See tähendaks, et näiteks D ja E hinded ei lähe arvesse, või võib panna kvaliteedinõudeks, et vähemalt 40 EAP-d on vähemalt hindele 3,75 või midagi muud sellist. Nõuded tudengitele on ühiskondliku kokkuleppe küsimus, ei muud. Arutelu koht on, MILLISED nõuded oleks kõige paremad ja noori kõige enam motiveerivamad.

Kvantiteediga on lihtsam, sest siin on IRL’i maailmavaateline alus, mis toetab hariduses asutusepõhist maksimaalset vabadust ja iseotsustamisõigust. Riik ei ole mingi lapsehoidja, vaid vastupidi – tõeline kvaliteet sünnib vaid usaldusest, loomingu- ja akadeemilisest vabadusest. Tuleb hoiduda mistahes ülereguleerimisest ja seada hariduses rohkem EESMÄRKE. Samal ajal olgu ettekirjutusi selle kohta, kuidas täpselt neid eesmärke saavutada tuleb, vaid nii vähe kui hädapärast tarvilik. Nii me usume, et on otstarbekas haridust korraldada. Aastas 60 EAP-d on arusaadav ja mõistlik piir, kuna rahastaminegi käib õppeaasta põhiselt. Riik annab õppeaastaks raha ja tahab õppeaasta lõpus tulemusi näha ning ülikoolid on juba nii suured poisid küll, et ei pea poolikut rehkendust ette näitamas käima. See tagaks ka vajaliku paindlikkuse, osad tudengid näiteks soovivad teha sügissemestril rohkem ainepunkte, et juba kevadel suunduda näiteks erialasele tööle (näiteks algavad pedagoogikatudengite jaoks sobivad lastelaagrid juba juuni algusest).

Aastapõhist rehnutit toetab ka muu ühiskonnakorraldus. Täiskasvanute koolituse seadus, mida pole käesoleva eelnõuga ette nähtud muuta, näeb ette õppepuhkused täiskohaga õppijatele koos tööandjapoolse õppepuhkuse andmise edasilükkamisevõimalustega õppeaasta jooksul. Ka igapäevases praktikas ning turumajanduslikus ühiskonnakorralduses pole enam nii, nagu oli nõukogude ajal, et arheoloogiliste kaevamiste välitööd toimusid alati oktoobrikuus ja kõik Vabariikliku Restaureerimisvalitsuse arheoloogiliste kaevamiste plaanid sisaldasid ka plaanimajanduslikult ajalootudengite välitöid. Nüüd on nii, et kui mõnel erakinnistul juhtumisi tulevad kaevamised ja kinnistuomanik lubab tudengid kühvlikestega peale, siis seda hetke kasutatakse ära ja kaevetööde praktika käivitub. See võib juhtuda nii sügisel kui ka kevadel.

Kas aga nõudeid seades piirduda vaid ainepunktidega, või seada neile mingi kokkuleppeline väärtuspiir, on omaette küsimus. Mäletate, kui palju muutus tegelikult gümnasistide motivatsioon pingutada, kui eriti nõrkade tulemuste arvessevõtmine lõpetati ning seati sisse 20% miinimumpiir ainekava omandamisel.

 Iga regulatsiooni puhul tuleb ka mõelda, MILLIST KÄITUMIST see soosib ja millist võib soosida. Kui mõelda, et ülikoolide järgmise aasta rahastus hakkab sõltuma osaliselt sellestki, kui palju on täiskohaga olevaid üliõpilasi parasjagu õppetöös osalemas, siis võib tekkida ahvatlus ka suhteliselt laisale ja vähetönkavale tudengile anda kasvõi kolmandal katsel ikkagi tema ainepunkt, olgugi et madalaima hindega. Ülikoolile muutuks ootamatult kasulikuks väga halbade õpitulemustega tudengit ikkagi “lihalehmana” pidada. Võib tekkida oht kvaliteedi alahindamiseks. Seega võiks tasuta õppekoha kvaliteedimiinimum siiski paigas olla, näiteks et õppeaastas tuleb 40 EAP-d teha vähemalt keskmisele hindele 3,75. Või et näiteks kui 25% õliõpilase hinnetest on D või E, siis ta langeb osakoormusega tudengiks (mida see ju ka sisuliselt oleks). Nõukogude ajal töötas ju ka sama süsteem, et kui said ühe kolme, siis enam stippi ei saanud ja see motiveeris kindlasti rohkem raamatute taga tööd tegema.

Õppeaasta arvestuslikuks aluseks võtmist on paljud pakkunud paremaks lahenduseks kui algse eelnõu 30 + 30 EAP-d. Kuidas teile tundub, kas aasta on mõistlikum arvestuse alus? Ja kas peaks seejuures ka mingit tähelepanu pöörama hinnetele?


(lugu ilmus Delfi poliitblogis 05.08.2011)