Senimaani on selle otsustavusega kuidagi kehvasti olnud. Kohtumine on erakorraline – mis peaaegu kindlalt (aga nii suurtes asjades pole kunagi midagi kindel) tähendab seda, et lõpuks on lahendused käegakatsutavad. Erakorraliselt poleks ju tipptasemel mõtet koguneda, kui lahendusi poleks, eks ole. Eestist läheb Toomas Hendrik Ilves. Riigikogu üksmeelse mandaadiga sõlmida kokkulepe, mille kahjud oleksid Eestile minimaalsed.
Täna kogunes Euroopa Liidu asjade komisjon, et anda presidendile kaasa Riigikogu seisukohad. Otsused võeti vastu konsensuslikult, kõik neli Riigikogus esindatud erakonda olid pärast pikki arutelusid ühel meelel. Juba on lahvatanud segadus, justkui oleks osa Eesti seisukohti salajased. Päris nii see pole, asi on lihtsalt selles, et kõik riigid lähevad homme loodetavasti välja selleks, et käed lüüa. Kokkulepped aga eeldavad paindlikkust nii väikestelt kui ka suurtelt. Kinnitatud on soov, et Ilves oleks üks käesurujatest ning ette antud rida tingimusi, mida tuleb kokkuleppeid sõlmides arvestada. Selle üle, kuidas see kõik homme täpselt realiseerub, pole väga mõtet vastu ööd spekuleerida. Tõtt öelda on see ju väga suurte poiste mäng, mis praegu toimub. Oli ka täna jutuks, et põhimõtteliselt võib nelja erineva praegu töös oleva stsenaariumi kõrvale üleöö ilmuda veel viieski, aga kuna aega on jäänud vähe, sest septembri keskpaigas on Kreekal uus rahavajadus, siis tuleb tegutseda, tuleb kokku leppida, tuleb peatada nakkuse levik.
Nakkushaiguse peatamise piltlikku väljendit on mitu korda kasutatud. „Tuli on majas“ on Euroopa Keskpanga lemmikväljend (Fire is in the house). Me nägime just majanduskriisi, suhteliselt väikest võrreldes sellega, mida praegune must stsenaarium ette näeb. Eesti inimeste vara, töökohtade, mõistlike laenuintresside ja majanduse kasvu huvides on nakkuse levimise peatamine, doominoefekti tõkestamine, ettearvamatuse vähendamine. Ah et mis nakkus? Mäletate äsjast kriisi? Mäletate, Lehman Brothers‘iga tundus ju ka alguses, et mis see väike pankrotike ühes globaalses mõttes väikeses kohas, vaid ühes pangakeses siis ära ei ole…
Lühidalt öeldes on Riigikogu seisukohad täna ja varasematel aruteludel olnud järgmised:
1. Eesti huvides on ennekõike kaotada nii vähe kui võimalik. Meil on valida natuke halva ja väga halva ehk turgude täieliku kokkukukkumise vahel. Meil on olemas valik ja me valime natuke halva. Muide, Eesti ei ole Kreeka abipaketiga senimaani liitunud. Tõenäoliselt võime saada septembris kutse. Mida see tähendab ühele keskmisele Eesti kooliõpetajale? Tähendab seda, et kuna Eesti pakub tuge ülesöönutele nii kaalulangetamises kui ka selleks vajalike vahendite hankimises, siis läheb mingi osake meie riigieelarvest tõenäoliselt mõneks ajaks laenuna välja, ja see raha tuleb tõenäoliselt veidi räsituna mõnede aastate pärast tagasi. Võimalik, et planeeritud õpetajate palgatõus ei tule nii suur, kui see muidu võiks tulla, aga palgatõus tuleb, töökohtade massiline kadumine ja palkade langetamine jäävad aga ära.
2. Eesti huvides on olla usaldusväärne, sest muud meil palju pole. Olla majanduslikult, poliitiliselt ja sotsiaalselt usaldusväärne. Isiklikult arvan, et vajaksime palju enam avalikku debatti selle üle, et kuipalju peab Eesti reaktsioonides ja aktsioonides olema puhast solidaarsust, sest hädasolijat tuleb aidata? Ja kuipalju fataalsust, sest me ei saa nagunii päästepakettidest kõrvale jääda, kuna oleme hiline liituja ja väike riik? Ma arvan täiesti kindlalt, et ei saa jah, sest Slovakkia näide on kohutav mainekaotus, peale oma hea maine meil aga palju ei olegi, nagu heast perekonnast, ent vaesel neiul. Aga igatahes, olgu see meil läbi räägitud, muuhulgas valijatega ja presidentidel-presidendikandidaatidel, juhtidel, valitutel ja valitsejatel endalegi selgeks tehtud. Pole imestada, et hea avaliku debati puudumisel hakkavad meil siin kohapealgi levima kõiksugu kuulujutud ja igasugu populismused.
3. Eesti peab kindlameelselt ja selgelt nõudma, et Kreeka ise eeskätt peab jalad kõhu alt välja sirutama ja ise rohkem pingutama. Meie ju teame, et see on võimalik! Teravama mäluga inimesed veel mäletavad, millises vaesuses ja kui olematus majanduses me ise 20 aastat tagasi olime. Muidugi, eestlased ongi enda meelest teistest töökamad (ilusamad ja paremad loomulikult ka). Aga erastamise viisime küll jõuliselt läbi ja turumajanduse viisime seega jõuliselt sisse. Kreekal on aga tõesti teha samme suurema turumajanduse ja erastamise poole. Mille vastu mässasid Kreeka taksojuhid? Konkurentsi tekitamise vastu. Kujutlege 400 täiest jõust tuututavat taksot mööda venimas meie Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eest piki Müürivahe tänavat (nagu Ateenas sõideti ümber sealse Transpordiministeeriumi), protestides selle vastu, et taksojuhte lubatakse konkurentsi tekitamiseks rohkem ametisse ning kaotakse riiklikult fikseeritud kasumimarginaal. Kreekas on tegemata palju asju, mis võiksid majanduskasvu tekitada. Konkurentsitingimuste tekitamine. Erastamine. Tööturu paindlikkus. Majandusel peaks olema Kreekas võimalik kasvada küll, kui turumajandust edendada ka väljaspool puuviljaturgu. Kui majandusel lubatakse kasvada, võib tulla ka raha. Enamasti tuleb.
Lisan siia juurde veel mõned küsimused, mida pole jõutud Riigikogus veel õieti arutada. Mõelgem koos. Kas meie oma riigi juhtidel on täielik kindlus, et eurotsooni päästmiseks on tehtud kõik võimalik? Arusaadav, et Eesti mõjutamisvõimalused on väikesed, eriti arvestades, et liitusime eurotsooniga niiöelda poole kriisi pealt. Euroopa poliitiliste liidrite reaktsioonid ja tegevus on olnud senimaani kõhklev, hilinenud, koordineerimatu, tegelikkust eirav. Ja lõpuks kõige olulisem küsimus: Kreeka kriis üldise majanduskriisi taustal on juba tublisti nõrgendanud solidaarsuse vaimu Euroopa Liidus, sest tühi toob ikka tüli majja. Kui ohtlik see suhteliselt väikesele, suhteliselt kauge asukohaga suhteliselt vaesele liikmesriigile, nagu meie armas Eesti on? Vastuseks ütlen, et üpriski. Aga mida me teeme, et seda trendi natukegi nõrgendada?
(lugu ilmus esmalt Delfi poliitblogis 20.07.2011)
Jutt on, et on neli lahendusvarianti. Maksumaksja eest neid peidetakse.
VastaKustutaTegelikul saab võlaprobleemi lahendada ainult hakates võlgnevust vähendama. Lisavõla tekitamine probleemi ei lahenda. Praktiliselt kõik Euroopa riigid on võlgu üle jätkusuutliku taseme - see käib ka Prantsusmaa ja Saksamaa kohta. Lahenduse põhjana võiks kasutada USA TARP-programmi raames toimunud pankade päästmist. Loomulikult on selle kasutamine Euroopa erinevate õiguskeskkondadega riikides raskem, kui ühes riigis (USA-s). Kui Euroopa riigijuhid jätkavad jutustamist, nagu tehti kunagi NLKP pleenumitel, siis tuleb suur krahh. Poliitikud peaksid aru saama, et neile maksavad palka maksumaksjad, kelle huvide eest peaks seisma. Kui palka maksavad ka suurpangad, siis selle eest peaks vastavad inimesed kinni minema.
Tuli on majas? Kui põleb kütus, siis selle juurdevalamine tulle tulekahju ei lõpeta. Euroopa Keskpank on selles teemas käitunud nii imelikult, et teda ei peaks tsiteerima üldse. Kui läks lahti Kreeka paanika, siis tuli järsku välja, et suurimad välislaenajad on sinna Prantsusmaa pangad, teised suured võlausaldajad, Kreeka enda pangad, on prantsuse pankade omanduses. Kui kriis Itaaliasse läks, siis olid järsku jälle suurimad võlausaldajad Prantsusmaa pangad. Kui siia lisada veel juurde, et nii EKP, kui ka IMF-i juhid on olnud Prantsusmaalt, siis vastus Trichet soovile luua Euroopa Rahandusministeerium oleks soov luua Euroopa KAPO (siis Eesti vastava organi vaste, mis patustajad kinni püüaks).
Iga Euroopa rahvaesindaja peas peaks olema 2 küsimust: kas Prantsusmaa pangandustöötajad on keskmiselt palju lollimad kui muudes Euroopa riikides, ja kui esimese vastus on ei, siis miks nad oma raha sellistesse kohtadesse topivad?
Maksumaksja rahaga võlakirjade ostmine? See aitab spekuleerijaid, kes isegi praeguses olukorras loodavad (tundub, et õigustatult) veel maksumaksja raha oma taskusse panna. Turult võlakirjade ostmine tõstab nende hinda, aidates kellelgi veelkord nende pealt teenida. Lõpuks jääb väärtusetu vara maksumaksja omandisse. EKP tehtud tobedused peab juba nagunii maksumaksja kinni maksma. Võlakirjadega oleks ainuke mõistlik otsus, et raskustesse sattunud fondid ja pangad võiks neid müüa mingi ette antud allahindlusega Euroopa stabiilsusfondidele. Nende fondide (ka meil tegutsevate pensionifondide) puhul peaks algatama menetluse litsentside äravõtmiseks - võõra raha sinna investeerimine ei ole adekvaatne tegevus.
Riigikogu seisukohad:
VastaKustuta1. Eesti kaotab vähem, kui Riigikogu lükkaks kõik need abipaketid tagasi. Veel vähem kaotaks Eesti, kui ka muud Euroopa riigid lõpetaks raha juurdepumpamise pankrotis riikidesse. Finantssüsteemi stabiliseerimist ei saa muidugi unustada. Kui selle ettevalmistamisega pole siiamaani salaja tegeletud, siis võiksid kõik Euroopa valitsused saamatuse tõttu tagasi astuda.
2. Kas usaldusväärne on inimene, kes läheb tänavale ja põletab kogu tema omanduses oleva raha ära. Veelgi enam - valitsus teeb praegu ettepaneku võtta laenu ja siis laenatud raha ära põletada.
3. Poliitikud ei saa ju nii pimedad olla, et lõpmatult rääkida Kreeka enda sammudest. Esiteks pole selleks tahet (Näide praegune taksoteenuse liberaliseerimine, mis selle teenuse üldse peatas. Miks peaks turist minema sinna riiki, kus pole isegi kindlust, et taksoga sõita saaks või lennujaama ilma füüsilise kontaktita habetunud taksojuhiga saaks.) Teiseks on Kreeka pangad ja ka paljud ettevõtted enamuse maailma silmis pankrotis. See välistab majanduse arengu. EL võib tabelarvutusse kirjutada, mida iganes, kuid viimane reaalne info oli vist -5% kvartali osas aasta kohta. See ei saa muutuda, enne pankrotti.
Eurotsoon kindlus? Seda ei ohusta mitte mõne euroriigi pankrot, vaid viis, kuidas sellega tegeletakse. Toon siin lihtsama võrdluse: kui riigisiseselt läheb töötava pankrotiseaduse alusel pankrotti mõni ettevõte, siis vabaneb tööjõud, tootmisseadmed, veel alles oleva raha jne. See on kasulik kogu majandusele. Kui ei oleks pankroti võimalust, siis see hävitaks riigi majanduse. Huvitav, miks valitsus ei tee ettepanekut siseriiklikult pankrotiseadust ära muuta ja raskustes ettevõtteid lõpmatult maksumaksja rahaga finantseerida - seda ju riikide tasandil püütakse teha.
Viimane aeg oleks meie rahvaesindajatel mõtlema hakata. Selle kohustuse võtsite Te ju vabatahtlikult oma kandidatuuri üles pannes. Nende, kes raha äraandmise poolt hääletavad, nimed jäävad niikauaks, kui mõnigi eesti keelt rääkiv inimene elab, Eesti rahva äramüünutena ajalukku.
...Tõtt öelda on see ju väga suurte poiste mäng, mis praegu toimub....
VastaKustuta??!!!
see on siis vastus, miks IRLs naisi pole??
Raulile vastuseks, et tänase kohtumise tuumteemad on ikka EFSF jätkusuutlikkus ja erasektori (shpangad) rolli tõstmine. Mõlemat Eesti toetab ja need ei puuduta kulupoolelt meid niiviisi, nagu Sa kirjeldad, v.a. kui eesti kodanikud on ise või oma firmade kaudu ostnud Kreeka võlakirju vms, või ku kullegi aktsiaportfell, pensionikindlustus vms on seotud, sedaviisi muidugi puudutab.
VastaKustutaTeie süüdistused pole ka faktiliselt õiged. Intressitasude alandamisest (mitte raha äraandmisest!!!) kirjutasin siinsamas blogis paar päeva tagasi.
Anonüümsele vastuseks, et IRL-s on naisi küll, jutt on loos ju ikka sellistest (piltlikku väljendit kasutades) "väga suurtest poistest" nagu näiteks Angela Merkel. Lugege tekst palun enne ikka läbi.
Tänane arutelu teema EFSF ja erasektori osa üle on kindlasti vajalik, ilma selleta ei saa, isegi kui mingi reaalne päästeplaan oleks salajasel väljatöötamisel (Ma muidugi kardan, et ei ole. Põhjust selleks annab sõna võtvate poliitikute avalikkusele välja paistev ebapädevus.)
VastaKustutaNukker on, et kui ruttu ei tehta adekvaatseid lahendusi, on saabumas suur krahh.
Küsimus siis: kas turuintressist tunduvalt odavama laenu andmine ei ole siis raha äraandmine? Inimesega, kes ütleb, et ei ole, pole tegelikult mõtet ühestki siin planeedil toimuvast asjast pikemalt arutada.
See retoorika, et me pole ju veel raha andnud ja täna arutatakse asju teise nurga alt, ilmselt midagi lõplikku kokku ei lepitagi, ei ole täiskasvanud inimesele kohane (kahjuks meie valitsus on ainult seda vaid viimase poole aasta jooksul suutnud rääkida). Fakt on see, et kui ei tule maailma lõppu või midagi samaväärset, on Eesti parlament lähimate kuude jooksul oma kinnitust taha andmas 1,3 miljardile ESM-i rahale. Selle raha puhul rääkida 30-st aastast on tobe. 25. märtsi kokkulepe on olemas ka eesti keeles, link Ausa Poliitika Facebooki lehel. Paarkümmend lehekülge emakeelset teksti ei tohiks ju ühelegi riigikogulasele üle jõu käia.
Teie blogi:"3. Eesti peab kindlameelselt ja selgelt nõudma, et Kreeka ise eeskätt peab jalad kõhu alt välja sirutama ja ise rohkem pingutama. Meie ju teame, et see on võimalik!..." Kas Teie ja teised komisjoni liikmed tõesti usute seda ?
VastaKustutaKas Te tõesti usutu seda, et kui Te joodikule annate iga päev viina juurde, samas manitsedes teda mitte jooma, siis mingist päevast alates on ta karsklane ja annab kogu raha, mis Teie viina ostuks kulutasite, prontsentidega Teile tagasi.
Palun seletage, mida tähendab lause:"...raha tuleb tõenäoliselt veidi räsituna mõnede aastate pärast tagasi..."
VastaKustutaKes Teile ütles, et see raha tuleb "räsituna??" tagasi. Kas Te tõesti usute seda, lugedes iga päev uudiseid selle kohta.
Teil endal on viis last. Ma saan aru, et võib-olla Teie isiklikult ei vaja raha. See tegelikult ei olegi Teie raha, vaid maksumaksjate raha. See ju Teid ei puuduta. Aga Teie lapsed ? Teie lapselapsed ?
Teiseks, kuidas Te saate kirjutada:"Võimalik, et planeeritud õpetajate palgatõus ei tule nii suur, kui see muidu võiks tulla.." ja samas viimases lõigus: ".. meie armas Eesti".
Lugedes eestpoolt, jääb mu pilk pidama väljendile "EFSF-i jätkusuutlikkus". See sõnastus on ilmselt siin ja praegu ekslik, kuid läbi selle eksliku ütluse tuleb välja palju sügavam sisu ja tõde kui kogu muust jutust.
VastaKustutaKas tõesti EFSF-i jätkusuutlikkus on eesmärk? See on ju ikkagi vaid vahend kogu Euroopa jätkusuutlikkuse saavutamiseks.
Ma kardangi, et täna tõenäoliselt vastu võetav otsus, mis lubab EFSF-l turult võlakirju osta, muutub ametnike ja nende sõprade huvides tegevuseks. Tegevus (võlakirjade turul tegutsemine), mis vähemalt teoorias võiks turgu stabiliseerida, muutub tobeduseks mingitest erahuvidest lähtudes. Mind on vaevanud juba mõnda aega mõte, et sinna üritatakse matta ka EKP eksimusi. Sinna fondi esialgselt küll raha üle kandma ei pea, kuid kui Eesti sellega liitub, siis sellise tegevuse korral tuleb lõpuks garantii alusel ka maksma hakata.
Üks asi, mida iga poliitik peaks teadma, on see, et kuigi mõni asi matemaatiliselt võib hea tulemuse anda, siis praktikas, tulenevalt inimloomuse eripärast, ametnike poolt teostatuna, ei ole tulemus kaugeltki see, mis algselt loodeti. Ajaloost on selle tõestuseks plaanimajanduse kokkukukkumine konkurentsis turumajandusega. Ka hetkel teevad Euroopa poliitikud plaane (reformierakondlase suust öeldud väljend) arvates, et nad on turust targemad.