“2010 midagi olulist ei toimunud ja 2011 ei toimu ka”

Tõsiseltvõetava suvekuulutajana on veetleva tähelepanuga osaliseks saanud mu koduerakonna kampsunite ja lipsude iga hiljutine sõna, ohe ning õhkamine.

Kus nende naised on, küsib EPL. No kas ma ei öelnud kohe, sädistavad koalitsioonikaaslased nagu värvukesed. Aga täiesti ebaõiglaselt on süvaanalüüsidest kõrvale jäänud üks mu suuruselt kindlasti suurimate lemmikute hulka kuuluv Andres Ammas oma surematus intervjuus "Lääne elule", kus ta annab verd tarretama paneva kirjelduse Haapsalu istuva linnavõimu suhtumisest kultuuriellu, tsiteerin: "Käegalöömise, nahaalse minnalaskmise kõige stiilsem näide oligi (Haapsalu linna) aastaaruanne — sinna juletakse jätta read, et 2010. aastal midagi olulist ei toimunud ja 2011 ei ole ka midagi ette näha. See on paljude tublide kultuuritegijate solvamine. Linnapea Sukles on hingelt ise suurepärane kulturnik, EÜE komissar, talle meeldib muda-ja veinipäevi korraldada —need tulevad tal hästi välja. Aga et ametnikkond on kultuurist nii kaugele jäänud, sellest on kahju. Endid ainult lilleneiudeks taandada on ikka liiga lihtne.”

Egas midagi, sai kohapeal vaatamas käidud. Naisterahva asi, ehetest ma palju kaugemale ei jõudnudki.

Suurepärases meeskunstnik Evald Okase muuseumis on nimelt väljas üks värske ja lummav näitus, soovitan soojalt – Ideaalmaastik. See on kuue naiskunstniku ühistöö, autoriteks Kristi Paap, Kaire Rannik, Anneli Tammik, Berit Teeäär, Ketli Tiitsar, Maria Valdma. Näituse plakatil on kirjas "ehtekunst" ja eeldasin, et tuleb imepeene juveliiritöö hoomamiseks silmi pingutada. Aga ei. Eksponaadid lehvisid vastu anemoonipõllu kohal rippuvatel valgetel voodilinadel. Kahtlus trügis hinge, et kas ikka sai õigest uksest sisse astutud, sest ehted polnud pisikesed ja kindlalt klaasi taha sätitud, vaid päris suured ning justkui valmis kaitsetutena koos linaga ära lendama. Sain kinnitust, et ka selline meeleolu nagu romantiline kargus on olemas. Tahes tahtmata hakkab mind vaevema mõte, kas ja kuidas ehted üldse ilma linadeta päriselus hakkama võiksid saada. Lihtsalt ilus ehe olemisest olulisem tundus olevat üks teistmoodi mõte või lugu selle taga. Tean, et kahtlus sündis tavapärasest harjumusest ehet näha ja kanda ning kui sellest lahti lasta, loksubki kõik paika. Muide, nii on sageli ka mitmete teiste asjadega siin elus.

"Klassikalise" ehtehuvilise jaoks oli näha ka hädavajalikke väärismaterjale, aga koos kummaliste ja kauniks osutunud valikutega –kirsikivid, kumm ja kasetoht. Nii et kui keegi tahab näha, kuidas kaasaegne ehe erineb mittekaasaegsest, siis asutagu vaatlema. Näitus on lahti 22. juulini. Teisel korrusel on uuena eraldi ruum vanameister Okase viimaste eluaastate töödega. Väga huvitav on vaadata, kuidas vaid tõelised meistrid saavad endale lubada tõeliselt isikupärast joonistamist. Need jooned sööbivad pikalt mällu. Hea kunst teeb oma tööd hästi. Kui ehtenäitus tundub rohkem naistele põnev, siis hiline Okas jääb vist igaüht kriipima.

Mis siin salata, sai koolipapa Andres Ammasega ka ikka topside taga istutud ja mehejuttu aetud, nagu kombeks öelda. Kaugemalt (see tähendab Haapsalust) vaadates paistavad suured asjad selgemini esile tõusvat. Imestas ta küll, et kui kitsalt on isegi tähtsad politoloogid ja muud arvamusliidrid seda kõike läinud nädala avalikus inforuumis võtnud, mis kodulähedasest rohtukasvavast teest mõnel mehel jutuks tõusis. Kõik eesti erakonnad on sügavas kriisis ja võiksid sisekaemusega tegeleda, muretses Ammas täitsa ehtsa südamevaluga. Ta pidas väga suureks probleemiks erakondade enesessekapseldumist, suletust ja üldist uinuvat olekut, ja siinkohal saab igati nõustuda. Peaks järele mõtlema, kinnitas ta, et kuidas Eesti avatumaks ja tegusamaks muutuks, kuidas eesti erakonnad avatumaks muutuksid, sest Eesti on pilgeni täis värskete mõtetega ja elevil inimesi, keda tuleks avali süli kaasata.

Muide, eelmisel nädalal saatis mulle üks nelja lapse ema kirja, kus oli täiesti värske mõte lasteaiakohtade probleemi lahendamiseks. Täiesti suurepärane! Arutan seda juba sel nädalal teiste asjatundjatega ja annan arengutest teilegi teada.

Kultuur möllas täiega ka mu oma koduakende all Tallinnas. Pealinnas olid merel päevad ja seda oldi vaatama kogunenud lähedalt ja kaugelt. Käidud sai mitmel kontserdil ja vaadatud ilma ning inimesi. Väga tore oli. Kinnitust sai veendumus, et Tallinna kesklinn ei asu juba mõnda aega enam Tallinna Kaubamajas. Teiseks vaatasin naudinguga, kui hea integraator on meri. Nii ühel lainel eri rahvusest inimesi pole ammu kohanud. Kunagi mõtles Jüri Luik välja Lennart Merile sellise plakati, millel oli kirjas lause -  MERI ÜHENDAB EUROOPAT!  Hea loosung.

(Lugu ilmus esmakordselt Delfi poliitblogis 18.07.2011)