Vastus kõrgharidusreformi teemalisele küsimusele

Õhtuleht küsis kommentaari Rein Raua murekirjale, siin vastus täies mahus.


Õhtuleht palus kommentaari järgmisele väljavõttele EPL's ilmunud Rein Raua mureloost:

.../Nüüdseks on selge, et ilmselt on algusest peale tegemist olnudki jultunud valega. vastuvõetaval kujul eu tähenda kõrgharideusreform mitte tasuta eestikeelset kõrgharidust, vaid tasuta eestikeelset kõrgharidust eelkõige eliitkoolide lõpetajatele nn prioriteetsetel aladel, nominaalaja vältel ja ilma võimaluseta endale elatist teenida.
Teisisõnu, reformi tagajärjel hakkab Eestis saama tasuta eetikeelset kõrgharidust väiksem hulk üliõpilasi kui seni./...
Ja siin mu vastus:

Selles väites on kaks poolt, alustame viimasest – kuna õpilaste arv kukub kümnetes tuhandetes, siis isegi koos välisriikidest Eestisse õppima meelitatud tudengitega on üliõpilaste arvu vähenemine tõenäoline, ja see toimuks ilma igasuguse reformita või mistahes reformivariandi korral. Sellele ei saa kuidagi vastu vaielda. Aga väikesele rahvale on ülikooliharidusega noored inimesed tohutu väärtus, ja juba täna näeme, et alla 35-aastaste hulgas jääme kõrghariduse omandanute osakaalu poolest alla nii Eesti enda kui ka Euroopa eesmärkidele. Töökohtade vaimset nõudlikkust silmas pidades on meie vajadus kõrgharitute järgi vähemalt 40% peal kõikidest noortest, selle taseme on saavutanud vanemad põlvkonnad, kes õppisid täisajaga ja seda pole saavutanud nooremad põlvkonnad, kelle hulgas on väga suur osaajaga õppijate ja katkestajate osakaal.

 Samuti näitavad uuringud, et tänase süsteemi juures, kus pooled tudengitest õpivad täies ulatuses oma raha eest ja pooled riigieelarvelistel kohtadel, et see viimane pool ehk tasuta õppekohad pole kättesaadavad vaesemate perede lastele. Üsna tüüpiline on nüüd ja täna see olukord, mida professor Raud kirjeldab tulevikus: statistilise keskmise järgi tuleb vähestest tugevamatest gümnaasiumitest enamus tasuta kohtadel õppijaid, kellel on ühtlasi olemas ka pere majanduslik toetus ja kes selle tõttu saavad õppida täiskoormusega ning hästi, saades lisaks veel õppetoetust – ent vajades täiendavat raha võrreldes vaesemate perede lastega vähem. Vaesemate perede lapsed jällegi on sunnitud enamasti pärast kooli lõpetamist kohe tööle minema, et tasulise õppe jaoks raha koguda, ning neile on täna kättesaadavad enamasti just tasulised kohad, kus õpitakse väga sageli osakoormusega, tehes kõrvalt osakoormusega või täiskoormusega tööd. Seega on hariduses juba toimunud üsna terav polariseerumine. Ja selle polariseerumise vastu ongi reform tema lõplikul ja muudetud kujul kavandatud: koos vajaduspõhiste õppetoetustega ning tasuta õppekohtade arvu tõusuga tekitatakse õiglasem ligipääs kõrgharidusele ka vaesemate perede lastele, kes on täna selgelt alaesindatud nii ülikooliõppes tervikuna, aga eriti tasuta õppekohtadel õppijate hulgas. Kõik õppekohad muutuvad tasuta õppekohtadeks, kuhu sissesaamine on lävendipõhine (välja arvatud väga selgelt põhjendatud erandid, näiteks kui arstitudengeid lahkamislaua taha mahub ikka piiratud hulk, siis peab vastuvõtule mingi piiri ette panema).

Nüüd mis puudutab ülejäänud aspekte, mida professor Raud teie poolt tsiteeritud lõigus välja toob, siis siin on ilmselt tegemist eelnõu algse tekstiga – Riigikogus tõsteti kõrgharidusreformi sotsiaalse turvalisuse poolt oluliselt, pakkudes erilist sotsiaalset kaitset seda vajavatele ühiskonnarühmadele ning seades ka õppetasu nõudeõiguse (õiguse!, mitte kohustuse) ülikooli poolt seosesse võlgnevuste mahuga. Mis puudutab väidet, et edaspidi justkui kaoks võimalus tudengitel endale ise elatist teenida, siis see ei vasta tõele – eelnõu ei piira kuidagi (erinevalt nii mõnestki teisest EL liikmesriigist, kus vastavad piirangud kehtivad) tudengi töötamisvõimalusi. Eurostudent IV värske uuring toob ka välja, et Eestis kulutab see tudeng, kes osaajaga töötab ja õpib, oma ööpäevadest rohkem aega õpingutele kui see tudeng, kes üldse ei tööta – seega mõjub töötamine õpingutele pühendatud tunde silmas pidades igati positiivselt, tegelikkuses on ilmselt tegemist parema ajakasutusoskusega laiemalt. Erialade prioriteetsuse määrab edaspidi suuresti ülikool ise, riik sekkub praegusega võrreldes kordades vähem.

Kokkuvõttes pakub kõrgharidusreform noorele inimesele sarnast lahendust gümnaasiumiga – kui gümnaasiumis tuleb samuti õppida täiskoormusega, siis oluliste võlgnevuste tekkimisel visatakse õpilane gümnaasiumist lihtsalt välja. Kõrghariduses eeldame, et olulised võlgnevused tulenevad tudengi täiskoormusega töötamisest, mis puhul oleks otstarbekam kaaludagi osakoormusega õpet töötamise kõrvalt.