Surmast ja ärapääsemisest

Käisin ärasaatmisel. Ebaõiglaselt vara lahkunud tubli, aus, heasüdamlik ja vastutustundlik inimene. Väga valus. Tagasi maisemate asjade juurde jõudes leidsin rõõmusõnumid „ärajäänud matustest“ ehk eluga pantvangistusest pääsenud eesti poistest. Surm ja pääsemine.
Nõnda on minus praegu korraga möllamas nii rusuv valu kui ka ülekeev rõõm. Endalgi imelik, et ka nii on võimalik.

Maailma avastamine pole kunagi ohutu, mitte kusagil, isegi oma kodus mitte. Mu oma lapsed hakkavad jõudma just sellisesse tõsisema matkamise ikka ja näen rõõmuga, et nad tahavad, seljakott seljas, katsumusi läbida. Muidugi emasüda muretseb, aga statistikat ja reaalset õnnetusteregistrit vaadates ma tean, et juhus on pime. Et näiteks seljakotiränduritest palju sagedamini satuvad vangistusse ja piinadesse hoopis need eesti tüdrukud, kes sukkade ja huulepulgaga maailma avastama lähevad. Et rahvusvaheline kuritegevus, pantvangistajad, inimröövijad ja terroristid on meie ühised vaenlased, mille vastu ei aita isegi kodus püsimine ega ukse kinni tõmbamine.

Mis seekordki pantvangikriisi lahendada aitas ja mida me peame oma inimeste elu ja tervise huvides edasi tegema, on rahvusvaheline koostöö. On tohutult oluline, et üksteist hädas aidataks. Et meie aitaksime ja et meid aidataks. Mõelgem selle rõõmu peale, mida me täna tunneme ka siis, kui järgmistel kordadel arutatakse Eesti osalemist rahvusvahelises abis. Muidugi on siin Eestiski palju lahendada vajavaid probleeme, aga on tõesti elu ja surma küsimus, et me kaitseme oma inimesi ja aitame teistel omi inimesi kaitsta üle terve maailma. Tulgu kõik meie pojad ja tütred alati elu ja tervisega koju tagasi.

(postitus ilmus esmalt täna Delfi poliitikute suveblogis)