Järeletegemise parem tee

Eilsest Oslo Toomkiriku jumalateenistuse raadioülekandest oli kuulda, kuidas inimesed nutavad.

Nutame koos.

Ja küsime ängis. Kui noor kurjategija millegi meedias suurt tähelepanu pälvivaga hakkama saab, tundub see mõnele teisele kurjuse ekstremistile ahvatlev järgi teha. Üks väga valusate arvudega kuritegu, mis on toonud tähelepanuvaeguses noore inimese meedia fookusesse, tekitab jäleda ahvatluse saada ületatud sellessamas rekorditejanuses maailmas. See ohtlik küsimus tõusetub ka Eestis – kas ja kui palju ka meie oleme ohustatud, kui enam mitte kuskil pole lõpuni ohutu? Koos küsimusega, et kuidas üleüldse saab üks inimene teha midagi sellist oma kaasinimeste elude, saatuste ja olemasolu vastu.

Ometi on ka teine tee, teised valikud, mida järele teha. See jälk üksik hullumeelne ei muuda olematuks asjaolu, et Norras, Rootsis, Taanis, Soomes on hoolivus ja sallivus auasi.

Jah, demokraatlikus meedias saavad sõna kõik osapooled, nii on jutuks tõusnud ka nende inimeste hääl, kes viitavad: liiga raske on meil nii palju immigrante taluda, lubatagu veidi ventiili õgvemaks lasta ja lubatagu meil „Ei“ öelda. Kui väga lihtsustada, siis on päeva lõpuks ikkagi vaid kaks valikut: üksteist austada või siis mitte. Üksteist austada ja sallida, või siis mitte. Üksteist austada, sallida, teineteisest hoolida või siis mitte. Üksteist austada, sallida, teineteisest hoolida ja seista demokraatia eest, või siis mitte.

Sest ei saa päeva lõpuks kuidagi öelda, et sallimatus oleks midagi võõravihaga seonduvat. Olen jälginud huviga näiteks arutelusid eesti vana ja põlise kultuuri säilitamise osas. Mäletate, millist mõnitamist on pidanud kuulma maausulised, kui nad on seisnud oma õiguste eest hiiesalude kaitsel? Mäletan põlglikke nägusid, kui juttu oli traditsioonilise kohaliku põletusmatuse kombe taastamisest. Või ehk arvate, et kui panete lapsele nimeks Õnnelemb või Ihalemb või mõne muu vana kohaliku nime, et siis käivad kõik lapse klassikaaslased (Kevinid-Cryshlinid) talle sõbralikult ja tunnustavalt õlale patsutamas? 


(lugu ilmus esmakordselt Delfi poliitblogis 25.07.2011)