Viil leiba ja klaas vett

Eilne hommik lasteaias pakkus mõtlemisainet, kui pehmelt väljenduda.
Kõik päevad pole vennad ja nii juhtus, et ühte vanemat last tema klassiga piknikule viies jäime noorematega lasteaia hommikusöögile mõned minutid hiljaks. Kaheaastasega sõimerühma jõudes palusin koristustöid tegevalt rühma abiõpetajalt, et ta oleks nii lahke ja otsiks lapsele midagi lihtsat köögist hamba alla, sest me ei jõudnud kodus süüa. Abiõpetaja keeldus. Selgitasin ja vabandasin uuesti, et väike laps, kõht tühi, et me viisime vanemat last väljasõidule, ebatavaline olukord, ehk midagi ikka leiaks, pole ju palju tarvis. Viil leiba ja klaas vett oleks täitsa piisav, aga väikesel lapsel on muidu raske lõunani oodata. Abiõpetaja jäi endale kindlaks – hommikusöögi aeg sai just läbi, oodaku aga laps lõunasöögini, tema küll mitte midagi andma ei hakka. Läkski laps ilma söömata rühma, ja ema läks tööle, süda verd tilkumas. Vist isegi peaks ütlema, süda verd jooksmas. Laps ju kahene, nii väikseke alles.

Teist last seejärel samas lasteaias vanemate laste rühma viies oli sama palve peale inimlik, hooliv ja mõistev reaktsioon – muidugi me leiame midagi, võileiba ju ikka saab, ärgu ema muretsegu. Ehkki ka seal oli hommikusöök just lõppenud, jooksis selle rühma abiõpetaja veel uksele ütlema, et neil õnnestus ka piimasuppi tuua. Laps saab korralikult kõhu täis, kena päeva teile! Aitäh, teilegi!

Muidugi, ma saan aru, et haridusasutuse pedagoogile on see alati probleem ja lisatöö, kui keegi rutiinist kõrvale kaldub. Olen üksteist aastat järgemööda juba lapsi pea igal hommikul lasteaeda viinud ja püüdnud ikka täpne olla, et mitte tekitada oma lapsele, teistele lastele ja lasteaia õpetajatele probleeme. Endalgi tuleb õigeks ajaks tööle jõuda. Oleme käinud aastate jooksul mitmes lasteaias, ja ikka on mõned hilinemised ette tulnud. Pigem on siis lapsele õpetajad ja abiõpetajad ise, ilma küsimatagi, kohe toeks astunud, pärinud, kas kõht on täis või saab aidata. Mõni laps armastabki just kodus hommikut süüa ja võtab lasteaias vaid pruukosti lisaks. Oleks me teadnud, et me lõpuks pärast tavapärasest keerukamat logistikaringi hiljaks jääme, oleksime väikestegagi kodus kõhud täis söönud. Juhtus plaaniväliselt teisiti, süda valutab siiamaani. Et kuidas see viil leiba siis nüüdsel ajal nii ilmvõimata on. Väikesele lapsele.