23. jaanuar 2010

Lapse koolivalmidus - kuidas ei tohiks otsuseni jõuda

Koolid on sageli hädas: nende arvamus lapsele parimast lahendusest on üks, lapsevanemal teine või ei saa vanemat üldse kätte. Ehkki valdav osa lapsevanemaid teeb väga meelsasti lapse arengu huvides koostööd kooliga ja vajadusel ka erialaspetsialistidega, olles vahel isegi liiga innukad, on ka probleemseid juhtumeid.

Probleem tekib tavaliselt kahest põhjusest. Esiteks võib lapsevanema enda sotsiaalne suhtlemine olla miskipärast vaesevõitu (vanemal võivad olla endal piisavalt tugevad probleemid või mõnel väga üksikul juhul ka tõesti lihtsalt puudub huvi oma lapse vastu, olgu siis see huvipuudus tingitud liigsest alkoholi- või narkotarvitusest või vaimse arengu mahajäämusest). Sellisel juhul polegi logopeedil, psühholoogil, õpetajal või sotsiaaltöötajal õieti kellegagi suhelda, kes lapsevanema mõõtu välja annaks. Teisel juhul on lapsevanem küll väga huvitatud, aga tema koostöötegemise võime on nõrgavõitu. Mõnikord takistavad koostööd mõlemapoolsed või ühepoolsed eelarvamused, mõnikord on lapsevanem juba instinktiivselt vaenulikult meelestatud igasuguse sekkumise vastu tema enda perekonnaellu. Ja on muidugi ka Polkovniku Leskesid kõige erinevamates variatsioonides. Ning olulise täiendusena: on ka selliseid lapsevanemaid, kes võitlevad täiesti õige asja eest, aga komistavad ametnike või pedagoogide teadmatusele – laste erilised vajadused võivadki olla üsna erilised ja pidevalt uutele lahendustele lahtiolek pole kõikidele jõukohane. Lisaks muutuvad ka erialaspetsialistide teadmised selle kohta, mis on „õige“, üsna kiiresti. Muide, alles möödunud sajandil on eesti keeles ilmunud lastearsti soovituste raamat vanematele, kus julgustatakse imikuid ja väikelapsi nõeltega torkima, et neid „harjutada“ hilisemate valuaistingutega. Selliste ametlike soovituste vastu protestimine on inimõigus, mitte kuritegu, eks ole?

Kui võtta nüüd ette olukorrad, kus lapse huvides pakuvad pedagoogid, psühholoogid või sotsiaaltöötajad või nad kõik koos mingeid tavapärasest erinevaid lahendusi ja lapsevanem pole nende lahendustega nõus, siis täna midagi vägisi teha ei saa. Kui just pole tegemist elu ja surma küsimusega või karistusmeetmetega, siis näiteks võib küll jõustuda otsus saata laps erivajadustega laste kooli, kuid laps ei pea sinna minema, kui vanem otsustab teisiti. Muidugi teeb see asjatundjatele tuska: nemad on tahtnud parimat, hulga vaeva näinud ja mõnel eelpoolnimetatud põhjusel ei ole otsuse realiseerimiseks lapsevanema nõusolekut.
Nii pole ka imestada, et riigikogus arutlusel olevasse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõusse pakuti parandusettepanekutena ka selliseid lahendusi, mis lubaksid lapsevanema nõusolekust mööda minna. Üksikud probleemsed lapsevanemad ei tähenda veel seda, et asjade jõuga lahendamisest midagi head võiks sündida! Pigem on kasu probleemsete lapsevanemate probleemide lahendamisest, sest mõnel juhul on tõesti lahenduseks vanemlike õiguste äravõtmine.
Kogu lugupidamise juures ettepanekute esitajate vastu selgitan siinkohal, miks neile kahele ettepanekule häälekalt vastu olin. Õnneks kumbki otsus ka riigikogu kultuurikomisjoni toetust ei leidnud. Siin esimesest ettepanekust:

(1) Ettepanek anda lasteaedadele õigus vanemast mööda minnes teha ettepanek koolikohustusliku lapse kooli alustamise edasilükkamiseks otse nõustamiskomisjonile. Ettepaneku tegijad tõid põhjenduseks, et mõnikord näevad lasteaiapedagoogid, et vanuse järgi kooli minema sättiv laps pole veel selleks valmis ja peaks aastaksese veel lasteaias käima. Aga kuna lapsevanem arvab teisiti, või ei arva üldse midagi, siis tuleks ettepaneku kohaselt anda lasteaiale õigus ise ohjad haarata, kuna lõplik nõustamiskomisjoni otsus kaasab niiehknaa lapsevanemat.
Põhjused, miks ma sellele ettepanekule vastu olin:
1.1. Kui lapse arenguga on tõsisemaid probleeme ja lapsevanem ei märka midagi või ei hooli, peaks lasteaed tegutsema juba oluliselt varem kui alles lapse 7-aastaseks saades. Lastekaitseseadus kohustab täiskasvanut tegutsema laste huvides ja kui lasteaiad seda võimalust ei tea, siis tuleb neid sellest täiendavalt teavitada, mitte hakata teisi seadusi muutma. Kui lapsel on arengus tõsised vajakajäämised, siis tuleb nendega tegeleda kohe, mitte oodata ära lasteaia lõpetamine. Väikeste vajakajäämistega (siinkohal ka tekib muidugi küsimus, et kuidas seda üldsegi hinnata saaks, kuna väiksemad kõikumised on loomulikud) laps on üldiselt koolivalmis. Ja kui tõsiseid probleeme pole, siis millest võiks tuleneda lasteaia õigus vahetult enne kooliminemist kuskile veel midagi teatama hakata? Kui tegu on asotsiaalsete vanematega, siis tuleb samuti midagi ette võtta palju varem kui lapse koolikohustuslikku ikka jõudmise ajal.
1.2. Arvestada tuleb sellegagi, et on täiesti normaalne, et koolis läheb esimesse klassi väga erineval arengutasemel lapsi. Poisid ja tüdrukud on selles vanuses juba niikuinii täiesti eri kohtades oma oskustes. Erinevad koolid ja erinevad õpetajad näevad laste koolivalmidust väga erinevalt: mõni ei taha kuuldagi noist, kellel pole alushariduse õppekava 100% omandatud ja teised alustavad rõõmuga ühist kooliteed lastega, kes ei tunne tähtigi. Mõni laps on lasteaias kinnine ja koolis avaneb täiesti ootamatult. Kui lasteaed saaks õiguse vanemast mööda minna, siis tekiks esimene probleem juba sellestki, et lasteaia nägemused koolivalmidusest võivad olla väga erinevad kooli omadest. Muide, ma ei häbene tunnistada: kui mu vanem tütar lasteaeda lõpetas, riputati seinale 10 oskust, mis peavad koolivalmis lapsel olemas olema. Mul endal täiskasvanuna õnnestus sellest nimekirjast vastavuses olla enam – vähem kuuega… Olen seda näidet mitmel konverentsil toonud ja iga kord kõlab saalist mõistev naer.
1.3. Kujutage ette tegelikku traagikat: laps ja pere on valmistunud kooliminekuks, juba ranitski võibolla ostetud, ja järsku tuleb kuskilt nõustamiskomisjonist teade: te olete kutsutud komisjoni istungile, kuna lasteaed on esitanud teie lapse kohta avalduse, et too ei peaks veel kooli minema. Isegi kui lasteaial on õigus, isegi kui lasteaed on juba aastaid püüdnud vanemate, kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötajate või arstide tähelepanu suunata sellele, et sellel lapsel on probleeme, ehkki vanemad keelduvad seda tunnistamast – isegi siis teeb selline asjade käik kõike vaid hullemaks ega paranda midagi. Kui vanem arvab, et laps peaks kooli minema, siis tuleb piirkonnakoolil lapse ja tema vanematega tegelema hakata, sunniviisiliselt mõistetud lasteaia-aastat ei kujuta küll praktikas või üldiste inimõiguste taustal ette. Arvestada tuleb sellegagi, et lasteaed on vanema rahakotile märksa karmim koorem kui kool…
1.4. Laste sildistamine on tõsine teema. Võib täiesti juhtuda, et muidu normaalne laps satub konflikti muidu igati tubli lasteaiaõpetajaga ja tõmbub endasse sedavõrd, et käitub vaat et autistlikult kogu rühmasveedetud aja. Oleks äärmiselt vale, kui kool saaks eelinfona sisuliselt vale info ning hakkakski last läbi vastavate eelarvamuste prillide vaatama.
1.5. Ja lõpuks peaks iga säädusepunkt olema ka praktikas rakendatav. Nõustamiskomisjonid tavaliselt suviti puhkavad. Kujutage ette olukorda, kus laps pannakse kevadel kooli kirja, samal ajal lasteaed esitab vanemast mööda minnes avalduse, et laps pole veel koolivalmis – ning nõustamiskomisjon jõuab otsuseni alles novembris. Sellisel juhul on väga palju stressi eimillestki, sest on ülimalt vähetõenäoline, et  kui laps on esimesed kolm kuud koolis juba vastu pidanud, hakkaks keegi teda sealt ka väiksemate raskuste ilmnemisel lasteaeda tagasi saatma. Pigem otsitakse siis juba abi kooli enda sotsiaaltöötajalt, psühholoogilt või abiõpetajalt.

Või mida arvad Sina, kas lasteaedadele tuleks selline õigus ikkagi anda?

Esmaspäeval kirjutan järgmisest ettepanekust, mis mulle kohe kuidagi mõistlik ei tundunud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar