Eesti hariduse rekordiliselt hea positsioon koolide väheses omavahelises erinevuses paneb küsima: mida tuleks hariduses HOIDA, et mitte KAOTADA seda head, mis meil on?
OECD võrdleb igal aastal erinevaid üldhariduse näitajaid, viimasest analüüsist Education at Glance 2012 leiame mitme koha pealt Eesti kas parimate või kehveimate hulgast. Parimad oleme näiteks selle poolest, kui vähe erinevad Eesti koolid kvaliteedi osas omavahel võrrelduna. Graafik näitab erinevuse suurust parimate ja kehveimate koolide vahel, võttes aluseks PISA testi:
Tuleb välja, et praeguse "torukooli" (kus gümnaasiumi ja põhikooli lahutamisest pole suurt numbrit tehtud) mudeli kohaselt on Eesti koolide kvaliteedierinevused OECD riikide hulgas väikseimad.
Kui võrreldud on õpilaste õppetulemusi (moodas keeles õpiväljundeid) emade haridustaseme järgi (kui palju erinevad madala haridustasemega emade laste õpitulemused kõrgharidusega emade laste õpiväljunditest), siis on kõikumine suurem, aga võrreldes Euroopa rikkaima riigi Luksemburgiga ikka oluliselt madalamad. Mille üle tasuks ehk samuti mõelda, siis oleme mõlemas kategoorias saanud hakkama paremini kui maailma parima üldharidusega riik Soome.
OECD keskmine erinevus kooliti ehk 77 punkti vastab kahe õppeaasta materjalile, see tähendab, et keskmiselt erinevad OECD riikides paremad koolid halvematest kahe õppeaasta võrra, nõrgemate õpilased on parimatest selle õppeaja võrra piltlikult öeldes maas. Eestis väikseim erinevus tõstatab veidi küsimust, kuidas seda, mis meil hariduses hästi on, HOIDA.
Pole selgelt teada, kas see omab puutumust kooli tegutsemise vormiga, või kas üleüldse midagi hariduse tehnilises korralduses omab puutumust õppetulemustega õpilase arengu mõttes. Lapsel on suhteliselt ükskõik, kas kooli nimi on põhikool või keskkool või gümnaasium, sest ega nimi ei õpeta. Klassiruumis töötamisele leiab plusse-miinuseid mõlema variandi poolt, näiteks käivad gümnasistid nii noorematele järeleaitamistunde andmas ja annavad nii ka head eeskuju ja koolitunnetust, aga võivad näidata ka halba eeskuju, kui kaks tänavat eemal suitsetamisega vahele jäävad. Aga kas see jällegi üleüldse kooli tegutemise vormist sõltub, ega head teadmist pole. Usku on, aga see on üks teine asi, kui faktidel põhinev teadmine.
Homme kuulame selle kohta põhjalikumat ülevaadet Riigikogu kultuurikomisjoni istungil, kus sõna saavad põhikooli- ja gümnaasiumi lahutamise pooldajad ja vastased ning praktikud, kes tegelevad maal kui linnas õpetamisega iga päev. Meid komisjoniliikmetena huvitasid just sisulised argumendid - miks? Miks see lapse seisukohast ja lastega pere seisukohast hea või halb oleks? Mida teie sellest küsimusest arvate?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar