Topeltkodakondus – kuidas edasi?

1995. aastal jõustunud kodakondsuse seaduse § 3 sätestab, et isik, kes lisaks Eesti kodakondsusele omandab sünniga ka mõne muu riigi kodakondsuse, peab 18-aastaseks saamisel kolme aasta jooksul loobuma kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest. Tegemist on omal ajal seadusandjate poolt kirjutatud deklaratiivse sättega – et inimesed võiksid, ent ei tarvitse valikut teha täiskasvanuikka jõudes.

Samas mitte ühtegi sanktsiooni ette pole nähtud ja kui inimene 21. eluaastaks pole midagi muutnudega otsustanud, on tal rahumeeli ka edaspidi mõlemad kodakondsused alles.

Eesti Vabariigi põhiseaduse § 8 lg 3 tagab, et „kelleltki ei tohi võtta sünniga omandatud Eesti kodakondsust“. Seega, kui inimene on sünnijärgselt eesti kodanik ja kui talle see deklaratiivne kodakondsusseaduse säte ei meeldi või ta ei taha oma topeltkodakondsusest loobuda, siis on tal Eesti põhiseadusega tagatud õigus oma mõlema kodakondsusega rahuliku ja kindla meelega edasi elada. Tahaksingi üle rõhutada, et kuigi suvine meedia võib teemas verd ja pisaraid otsida, siis tegelikult keegi muretsema ei pea, ainult seadusandja peab mõtisklema, kas äkki saaks selle deklaratiivse punkt sünnijärgsetele Eesti kodanikele tühistada, samas ei juhtu ka mitte midagi, kui seadust isegi mitte muuta. Esimene põlvkond, kes eelnimetatud kodakondsuse seaduse sätte alusel peaks kas Eesti või mõne muu riigi kodakondsusest loobuma, saab 18-aastaseks 2013. aastal, seega on aeg aruteluks igati sobiv. Mulle isiklikult sellised deklartiivsed punktid seadustes üldse ei sümpatiseeri – arvamusi selle kohta, kuidas asjad võiksid olla, ent ei pea olema, pole vaja seaduseparagrahvideks raiuda.

Iseküsimus on inimestega, kes on saanud kodakondsuse naturalisatsiooni korras, ent see ongi enamikes riikides erijuhtum – neilt tekib teoreetiline õigus valiku mittetegemisel Eesti kodakondsus ära võtta. Muide, topeltkodakondsus pole ainult rõõm, vaid tähendab ka inimese kohustusi mõlema riigi ees ja teatud juhtudel ka riigi õigusi oma kodanike suhtes. Näiteks võib ette tulla vajadus täita sõjaväeteenistus mõlemas riigis, võimalik võib olla kohustus tasuda näiteks pärandimaksu topelt või kanda muid maksukohustusi, mis tulenevad kodakondususest, lahutuse ja abielu korral, samuti laste hooldusõiguse osas võivad regulatsioonid erinevad olla, ning teisel riigil võib olla õigusi oma kodakondsete suhtes, mida turistide osas ei rakendata (näiteks Iraan võib kehtestada aastase väljasõidukeelu riiki sisenenud Iraani kodanikule, sõltumata asjaolust, et inimesel on ka mõne teise riigi kodakondsus). Seega on mõistlik, kui inimene täiskasvanuks saades endale teadvustaks, kas tal on üks või kaks kodakondsust ning et tal oleks põhjust korraks järele mõelda, kuidas edasi.

Eesti huvides on kindlasti võimalikult paljude Eestis sündinud inimeste Eesti kodakondsuse säilitamine, olgugi et Eesti kogu seadusruumi silmas pidades on sellel peamiselt emotsionaalne tähtsus. Ent kaugeltki mitte ainult. Eesti sünnijärgsete kodanike osas rõhutaksin veel ühte asjaolu – Eesti rahva kestmise huvides on pakkuda kõiki abinõusid, et meelitada meilt lühemaks või pikemaks ajaks teistesse riikidesse lahkunuid esimesel võimalusel siia tagasi tulema. Iga inimene loeb, iga inimene on oluline. Allesolev eesti kodakondsus aitaks kindlasti naasmisele kaasa. Kõik Eesti kodanikud, sõltumata eemalviibimise põhjustest või ajast, on koju tagasi väga teretulnud!


Kõnealune säte oli täna vabariigi valitsuses arutlusel, ent otsuseni veel ei jõutud. Kuidas teile tundub, et oleks õigem seda küsimustikku lahendada?